JALKA│Eesti vanim tegevmängija Tiit Lääne: see hooaeg mul viimaseks ei jää!

„See tekitab väikese uhkustunde küll! Käisin paar päeva tagasi jälle väljakul, siis vastasvõistkonna mängijad ka tervitasid eaka mängija väljakule saabumist,” muigab Lääne. „Eks seda tiitlit võib vaadata nii ja naa, aga häbenemiseks küll põhjust pole.”

Ajakirja trükkimineku hetkeks on Lääne tänavu IV liigas platsil käinud kahel korral – lohiseva nimega SK Illi ja Jõgeva SK Noorus-96 ÜMi eest on ta mõlemal juhul sekkunud vahetusest viimasteks minutiteks. Ka eelmisel kahel hooajal on Lääne liiga- ja karikamängudes minuteid kogunud mängulõppudes. Tema ametlikud mängud saavad jalgpall.ee andmebaasis sealjuures alguse alles 2018. aastal, kuid see ei tähenda, et ta oleks alles siis tee vuti juurde leidnud.

Nooruspõlves mängis Lääne jalgpalli küll, aga esialgu mitte väga kõrgel tasemel. Organiseeritud jalgpallimängu koges ta esimest korda Nõukogude Liidu sõjaväes teenides. „Ma pole ühegi treeneri käe all mänginud, rohkem ikka ise. Nooruses oli kergejõustik kõige tähtsam, jalgpall oli lihtsalt kuskil kõrval. Tõsisem jalgpall saigi minu jaoks alguse alles Vene sõjaväes. Teenisin Krimmis ja mängisime sõjaväeosa meeskonnaga Ukraina meistrivõistlustel. Novotroitskoje Graniidi eest sain 1983. aastal kirja 24 mängu ja 14 väravat! 1984. aastaks kutsuti mind juba Novotroitskoje linnameeskonda – see hooaeg jäi aga poolikuks, kuna suvel tulin koju tagasi. Sel hetkel olime aga oma tsoonis meistrivõistluste liidrid!” meenutab Lääne. „Mängisin seal kõiki positsioone, paaris mängus olin isegi väravas.”

Eestisse naasnult liitus Lääne Jõgeva KEKi meeskonnaga, kellega tuli maakonna meistriks. KEKi ridades pallis Lääne toona Eesti kolmandas liigas ja põhiliselt ründajana. „Kolm hooaega jõudsin seal mängida, aga ühel hetkel hakati KEKi tugevdama – Vene aja lõpus jõuti ju isegi Eesti meistriliigasse välja, toona küll nimetati seda esiliigaks. Mina kõrgliigas küll ei mänginud, aga hooaja ettevalmistuse ajal olin veel võistkonnaga koos!”

KEKist lahkumise järel tuli Läänel sisse väike paus, misjärel hakkas ta juba ise võistkondi kokku panema. „Ühel hetkel tegime oma meeskonna, mängisime sellega maakonna meistrivõistlustel. Jalgpall oli Jõgeval väga populaarne – kümme meeskonda pidasid kevadest sügiseni kaheringilise turniiri! Sel sajandil tulime aga juba Vaimastvere Illi nimelise meeskonnaga 2005. aastal maakonna meistriks ja sellest ajast peale olen ikka järjepidevalt mänginud. Illiga olime algselt rahvaliigas ja mängisime minu enda koduõues asunud väljakul, aga kui 2017. aastal valmis Vaimastvere kunstmuruväljak, siis hakkasime ka meistrivõistlustel mängima. Viimastel aastatel oleme olnud Jõgeva Nooruse duubliks. Eelmisel aastal mängisime isegi III liigas.”

Rüütli rekord ootab löömist

Lääne on kogu selle aja olnud Vaimastvere Illi eestvedajaks ning pidevalt kaasa löönud ka trennides. Võistlusmängudes sekkub Lääne tavaliselt vahetusest tipuründajaks. „Vähemalt ühel õhtul nädalas kindlasti käin trennis! Alustan tavaliselt kaitses ja kui olen ennast soojaks mänginud, liigun ründesse. Eks ma mängudes tean oma rolli – kuskil veerand tundi jaksan selles tempos mängida. Aitäh ka meeskonnakaaslastele ja treenerile Igor Orlovile, et nad mulle ikka mänguaega võimaldavad!”

Karikavõistlustel on Illi vastamisi sattunud näiteks nii Tallinna Kalevi kui Kuressaarega, kelle vastu Lääne samuti platsile jooksis. 2018. aastal tegi Lääne karikamängus rahvaliiga võistkonna JK Raudteetöölised vastu aga suisa skoori. Paar kuud enne 60. sünnipäeva! „Ütlesin teistele, et laske mind mängu, teen mängu ära. Kui 80. minutil mängu läksin, oli seis muidugi juba 6 : 0. Kohe esimesest nurgalöögist lõin peaga ära! Esimese hooga arvas keegi isegi, et ma võin olla vanim Eesti karikasarjas värava löönud mängija, aga siis selgus, et Tarmo Rüütli oli vist aasta vanemalt löönud.” (Rüütli tegi 2015. aastal täpselt oma 61. sünnipäeval skoori JK Retro eest, lüües 12:0 võidumängus 88. minutil sisse penalti – toim.).

Lääne sportliku pikaealisuse peamiseks põhjuseks peab mees ise järjepidevust. „Kui pidevalt ei mängi ja vahe sisse jääb, siis enam mängida ei suuda. Mina olen aga kogu aeg trenni teinud ja sportinud. Talvel mängin ju näiteks jäähokit.”

Kuidas on aga igasuguste sooja- ja külmageelidega, mille lõhna alla teinekord seeniorsportlaste riietusruumid mattuvad?

„Viimasel ajal on üks määre, mida panen enne trenni ja mängu Achilleuse kõõluste peale. Möödunud talvel oli ühe trenni ajal hästi külm ilm ja ma ei teinud piisavalt sooja – sellest alates on need kohad kergelt valusad olnud. Midagi hullu õnneks ei juhtunud, peab lihtsalt üles soojendama. Olen aga pidevalt sporti teinud, ja siis pole neid määrdeid ja muud jama ka vaja. Õnneks ei ole ka suuri vigastusi olnud.”

Lõpetuseks ei saa küsimata jätta: kaua veel jaksu jätkub? „Raske küsimus! Niikaua, kuni ma tunnen ja näen kasvõi trennis, et jaksan seal endast mitu korda nooremate vastu väljakule joosta ja pallile pihta saada, siis… Kui ühel päeval ennast ebamugavalt tunnen, siis on vast aeg lõpetada. Praegu ma arvan küll, et see hooaeg ei jää viimaseks!”

***

Illi – kummardus kuulsaimale Vaimastvere sportlasele

Vaimastvere Illi meeskonna omapärane nimi on tegelikult kummardus kuulsaimale Vaimastverest pärit sportlasele – 1912. aastal sündinud korvpallurile Aleksander Illile, kes käis Eesti koondise ridades ka 1936. aasta olümpiamängudel. „Ta on kõige kuulsam sportlane, kes siit kandist pärit on, siis panimegi tema perekonnanime võistkonnale nimeks,” märgib spordiajaloolane Lääne. „Kui üheksakümnendatel ühte meeskonda tegin, siis hakkasid kohalikust koolist noored poisid seal mängima ja trennis käima. Kui nad suureks said, siis vaatasime, et tasuks korralik meeskond teha ja maakonna meistrivõistlustele mängima minna. Esimesel aastal jäime küll viimaseks, aga 2005. aastal jõudsime maakonna meistritiitlini välja, see oli paras üllatus. Huvitav on aga mõelda, et praegu mängivad Illis juba nende meeste pojad, kes toona pundis olid. Olen ühe põlvkonna üle mänginud, mõnele võiksin sisuliselt vanaisa olla!”

Ajakirjanikust vallavanemaks

Suurema osa elust raamatuid kirjutanud ja eri väljaannetes (muu hulgas Maaleht, Eesti Päevaleht, Eesti Spordileht, Sporditäht, Vooremaa) ajakirjanikuna töötanud Lääne on alates selle aasta maikuust pidanud vastutusrikast ametit: nimelt valiti ta Jõgeva vallavanemaks. „Viimastel valimistel saime valimisliiduga volikokku ja ma ise tegin väga hea tulemuse. Kui kevadel koalitsioon muutus, siis selline pakkumine mulle tehti – leidsin, et ma ei saa rahva usaldust petta, ning asusin vallavanemaks,” räägib Lääne. „See töö on tunduvalt raskem, kui ma oskasin ette kujutada! Järgmised valimised on järgmise aasta sügisel – praegu olen viis kuud vastu pidanud ja loodan, et pean senimaani vastu. Kui spordimees midagi tegema hakkab, siis ei saa seda pooleli jätta! Natuke on see muidugi mu jalgpallikalendrisse sisse sõitnud, igale poole enam ei jõua.”

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Brit Maria Tael