JALKA│Elva legendi Jürgen Kuresoo 10 aastat treenerina

Varem koondisesärgis mänginud ja igaveseks oma nime FC Elva ajalukku kirjutanud Jürgen Kuresoo süda kuulub kodulinna. Peale esindusmeeskonna legendiks olemise on Kuresoo juba üle kümne aasta töötanud klubi noortetreenerina – tema eesmärk on viia Elva noored nii Eesti kui ka maailma tippjalgpalli.

Mis sind Elvas hoiab?

Elva on minu sünnilinn, mispärast on mul Elvaga väga suur side. Ma tahaksin öelda, et siin algas minu jalgpallurikarjäär, kuigi trennis käimist alustasin ma siiski Tartus, kuna Elvas ei olnud trenne. Kuid ma pean tunnistama, et kui ma Tallinna Floras ja Sillamäel mängisin ning Tallinna koolis käisin, siis väga Elvasse tagasi minna ei tahtnud. Ma olin ikka pikka aega Elvast ära ja olin selle Tallinna suurlinnaeluga juba ära harjunud, mispärast tundus Elva minu jaoks liiga väike. Olude sunnil sattusin ma õnneks Elvasse lõpuks tagasi ning ütleme, et kui umbes pool aastat sai taas Elvas oldud, siis mõtlesin: kurat, sinna Tallinnasse küll enam tagasi ei tahaks! Praegu olen ma enda valikuga väga rahul ja arvatavasti siia ma ka jään.

Kas mängijana aastaid esiliigat ja esiliiga B-d taguda pole ära tüüdanud? Endise koondislasena oleks tase ju palju enamat lubanud.

Kui Sillamäelt ära tulin, oli üleminekuga suuri probleeme: ma küll soovisin ikkagi tipptasemel jätkata, aga Sillamäel ma mängida ei tahtnud. Nad hoidsid mind seal kinni, nõudsid liiga suurt üleminekutasu, millesugust ei olnud ükski Eesti klubi nõus maksma, mistõttu oli mu ainuke võimalus mängida paar aastat madalamas liigas, et siis loodetavasti sealt edasi meistriliigasse saada. Kuid siis hakkas kuidagi see Elva asi mulle meeldima.

Siin on tohutult lahe kogukond ja lõpuks oligi nii, et kui siin oli kolm-nelisada pealtvaatajat kogu aeg mängul, näod olid sulle juba tuttavad ning kaasaelamine oli isegi meistriliigast suurem, hakkas mulle see asi uuesti meeldima. Lisaks oli mul võibolla selline suurem ambitsioon jalgpallurina kuskil läbi lüüa juba möödas. Pigem võtsin sellise missiooni endale, et aitan enda kodulinna klubil võimalikult kõrgele tõusta.

Aga kas välismaa ei tulnud kordagi mõttesse?

Ma testimisel käisin küll, ütleme seal Flora ja Sillamäe aastatel, aga seal lepingut ei teeninud ja mingi hetk siia Elvasse kolimisega sain ka ise aru, et võibolla rong on juba läinud. Vanus oli ka juba selline, et üldjuhul liikusid välismaale nooremad mängijad ja olin aru saanud, et pigem teen treeneritööd ja mängin rohkem oma lõbuks.

Millised on sinu sihid treenerina?

Treenerina ma ei ütle, et ma tahaksin saada meesteklubi treeneriks või kuskile välismaale, ma näen ennast rohkem noortetreenerina. Pigem on sihiks aidata siit võimalikult palju mängijaid Eesti noortekoondisesse, A-koondisesse ja välismaale. Tahaksin siit Elvast aidata mõnel noormängijal jõuda Eesti ja maailma tippjalgpalli. Kuid ma ei välista seda, et ma teen kunagi ka… (Mõtleb kaua – toim.). Mulle on pakutud küll meeste jalgpallitreeneri kohta, ma olen seda Elvas teinud ka, juhendasin duublit ning olen ka naisi juhendanud, nii et võime öelda, et olen kõike teinud. Hetkel ma tunnen aga, et tahaks noortesse panustada, ja ma näen, et minu missioon on enda praeguse 2013. aasta motiveeritud vanusepundiga veel vaeva näha, ja ma näen, et sealt võiksid päris mitmed näod jõuda veel kaugele.

Mis sind treeneritöö juures võlub ja millise treenerina ennast ise kirjeldad?

See, et sa näed arengut. Ma ise arvan, et olen üpris nõudlik treener ja nõuan trennis lastelt üpris palju, aga samal ajal olen ma poiste jaoks nagu sõbra eest. Ma kirjeldaks ennast kui midagi vahepealset. Nõudlik, aga samal ajal saan lastega hästi läbi. Ma arvan, et selline üks hea treener peakski olema.

Kas sinu elu ongi jalgpall või on sul kõrval ka veel mõni muu ettevõtmine või töö?

Jah, ma ei taha öelda, et elu on ainult jalgpall, aga nii ta on jah, et seda on ikka pikka aega tehtud, ise mängijana ja nüüd üle kümne aasta juba treenerina, et ei kujutaks ette elu ilma jalgpallita ja ma arvan, et nii see ka jääb. Jalgpalliga jään ma seotuks elu lõpuni. Lisaks jalgpallile olen ka kooliõpetaja, täpsemalt kehalise kasvatuse õpetaja, et need kaks asja kuidagi hästi sobivad. Hommikupoolikul annan lastele koolis tunde ning õhtupoolikud mööduvad kõik jalgpalliväljakutel olevaid lapsi juhendades ja päev lõpeb sellega, et on vaja ise ka trenni teha. Nii kaua, kuni mul veel tervis lubab, tahaksin ma ise ka jalgpalli mängida.

Kas sul on mängijana veel mõni kindel eesmärk või ambitsioon ja kui kaua veel mängida kavatsed?

Mul oli vahepeal vaheaasta, kus ma olin juba jalgpalliga lõpu teinud, aga siis üks hetk sain aru, et midagi oleks nagu puudu. Mul oli väga palju vaimset tööd – koolis lapsi õpetada ja õhtul trenni anda – ning enda jaoks ei olnud üldse aega. Õhtu lõpuks olin jube väsinud ja tundsin puudust ise liigutamisest, võistkonnavaimust ja kõigest sellest, mis sellega kaasneb. Lõpuks tulin jalgpalli tagasi, aga eelmise aasta augustikuus oli mul kahjuks niisugune põlvevigastus, millest ma pole siiamaani korralikult taastunud. Täie koormusega pole saanud veel trenni teha, aga nüüd hakkab vaikselt juba lubama, et viimased paar mängu olen saanud isegi põhikoosseisus alustada. Ma tahaks teha veel vähemalt ühe sellise korraliku hooaja, kus ma näen, et mul on veel midagi sellele võistkonnale anda. Selline mu eesmärk praegu ongi.

Võistkonna eesmärkidest rääkides – eks meil ole praegu keerulised ajad. Palju noori tuleb peale ja ma ei saa öelda, et praegune eesmärk oleks meistriliigasse jõuda, pigem püsida meistriliiga lähedal. Ühel päeval, kui noored hakkavad pead kandma, siis ma arvan, et me veel koputame meistriliiga uksele. See, et me eelmisel aastal esiliigas kolmanda koha saavutasime, ei olnud juhus, vaid raske töö tulemus. Kindlasti jõuame millalgi ka meistriliigasse, aga see tuleb raske tööga.

*** 

Elva tegevjuht: Kuresoo on laste suur eeskuju!

FC Elva tegevjuht Marie Pau kirjeldab Kuresood kui väga hoolivat ja asjalikku inimest, kes teeb kõike nii täpselt ja detailselt, et kohati on lausa hirmuäratav, kui põhjalikuks üks inimene minna saab. Tegevjuhi sõnul on Kuresoo peale kõige muu ka laste suur iidol, kellele kõik alt üles vaatavad.

„Tihtipeale on laste suust kuulda, kuidas nad omavahel räägivad ja arutavad, mida Jürgen teeb ja kuidas ta teeb, selles mõttes on ta nende jaoks suur eeskuju,“ lisab Pau.

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Volli Soasepp
Foto: Liisi Troska/Jalgpall.ee