JALKA│Jalgpalli sees on veel suurem jalgpall ehk kuidas seletada keerulisi haridusküsimusi jalgpalli kaudu

Minu ettekande eellooks on jalutuskäik mõne päeva taguses Tallinnas, kui virutasin juhuslikule parklas seisnud jäätükile jalaga ja taipasin järsku, et jalgpall on minu elus kogu aeg kohal. Uks jalgpalli lugematute kihtide juurde on meil kogu aeg jalge ees, viruta ainult jalaga. Ja viimast Levadia–Flora mängu vaadates tabasin end mõttelt, et finaalmäng on nagu lõpueksam. Eksami eel, ajal ja vahetult pärast eksamit tundub, et eksamist sõltub kõik. Sekunditesse on kätketud aastad, emotsioonid on kontsentreerunud. Ja ometi on finaalmängudes ka kõige rohkem totrust ja labasust. Täiskasvanud inimesed karjuvad, sõimavad, muretsevad, rõõmustavad, kui keegi tabab hästi palli, kui kohtunik ei märka, et pall puutus kätt, kui keegi lidus teisest kiiremini, kui vastasmeeskonna fänn trügis õllejärjekorras ette, kui vahetus võtab liiga kaua aega, kui oli või ei olnud suluseis.

Ja inimesed on selleks mänguks aastaid treeninud, muud sihid kõrvale jätnud, vahel on perekonnad lagunenud või loomata jäänud, lapsed on kasvanud isade-emadeta, ohvriks on toodud tervis, sõbrad on kaugel, suus lugematute metsajooksude veremaitse. Kõik ikka selleks, et olla viimase kolme minuti jooksul terav, anda see filigraanne tsenderdus, joosta vastasvõistkonna kaitsemängija üle, säilitada viimase nurgalöögi ajal tähelepanu.

Kõik see on liiga absurdne ja mõte jalgpallist või lõpueksamist muutub talutavaks siis, kui mitte keskenduda nendele kõige emotsionaalsematele minutitele. Kui keskenduda hoopis mängurõõmule või nürile tööle, mis toimub argipäevas, nendele luhtunud unistustele saada martpoomideks, paneelmajade vahel taotud vutile, kiirele persekale koolivahetunnis, jalgpallisõjale El Salvadori ja Hondurase vahel, Eesti hümnile mängu eel, esimestele oma putsadele, 2001. aasta Eesti–Hollandi mängule, mille järel olin eestlaseks olemise üle nii uhke, aga autogrammi küsisin ikkagi Patrick Kluivertilt, vastikule tundele, mis tekkis külma ja vettinud palli peaga lüües, häbile, et ma ei oska nii hästi kõksida kui mitu klassivenda, hetkedele, kui isad õpetavad poegi esimest korda siseküljega söötma, nendele isa räägitud juttudele, et kunagi lõi üks mees Põlvamaa meistrivõistlustel penalti küljeauti. Mõte lõpueksamist muutub talutavaks, kui mõelda klassiekskursioonile Riiga, unistusele, mis aitas igal hommikul kell seitse kooli lonkida, füüsikaõpetaja tehtud naljadele, sellele tundele, kui ema naeratas, kui vanema klassi tüdruk tegi koolidiskol musi.

Ma pean oma ametist tulenevalt regulaarselt selgitama väga keerukaid haridusprobleeme lihtsalt ja lühidalt. Näiteks küsimus hindamise kohta pole küsimus selle kohta, kas numbreid on vaja või mitte. See on küsimus õpilase toetamise, tagasiside kvaliteedi, innustamise ja sihikindluse, enesehinnangu kujunemise, märkamise, bürokraatia ja seadusandluse, hirmude ja harjumuse, mõtteviisi, õpetaja tööaja kohta. Veel keerulisem on selgitada mitme muutuse või probleemi vastastikmõju, haridussüsteemi või isegi ühe kooli toimimist.

Olen pikalt juurelnud, missugust kommunikatsiooni haridusuuendus vajaks. Olen koolijuhi ja õppejõuna katsetanud nii üdini ratsionaalset ja teaduspõhist viisi muutuste tausta selgitada kui ka emotsionaalset ja kogemusest lähtuvat retoorikat. Muidugi on inimesed erinevad ja vajavad erinevaid selgitusi, kuid selleks, et muutused saaks ühes koolikogukonnas aset leida, on lisaks usaldusele vaja ka ühist lugu, kujundit, mille ümber koonduda.

Üheks inimese viisiks hoomamatu ja piiritlematuga tegeleda on olnud kunst. Kujundi tähendus on alati avatud ja muutuv ning see lubab näiteks luuletusse või maali mahutada lahenduse, tunde või küsimuse, mida artiklisse või ettekandesse ei mahuta. Samasugust kõigile tuttavat, kuid hoomamatult mitmekihilist ja keerukat kujundit olen ma otsinud ka haridusteemade üle arutlemiseks. Ja jalgpall paistab selleks hästi sobivat, kuna see on üks väheseid teemasid, mis hõlmab enamiku inimeste jaoks nii subjektiivse mängijatasandi, õpilase-õpetaja suhte, grupi- või kogukonnatasandi, institutsionaalse bürokraatliku tasandi ja ka sügavad kultuurilised tähendused. Usun, et jalgpalliabsurdi mõistmine võib aidata mõista või selgitada ka keerukaid haridusprobleeme.

Mulle meeldib probleeme jaotada kolmeks: lihtsad, komplekssed ja nurjatud. Lihtsad või tehnilised probleemid võivad ka olla tüütud või olulised, aga need on lahendatavad spetsialistide abil või selgete protseduuridega. Koolis võib selliseks probleemiks olla näiteks söögivahetunni veniv järjekord, jalgpallis staadioni korrashoid.

Komplekssed probleemid on samuti määratletavad, aga lahenduste suhtes valitseb erimeel. Selliste väljakutsete lahendamiseks ei piisa ekspertidest, vaja on arvesse võtta kõigi asjasse puutuvate väärtusi ja uskumusi. Hariduses on selliseks probleemiks näiteks matemaatikaõppe kvaliteet, jalgpallis näiteks head suhted meeskonnas.

Väga paljusid hariduse väljakutseid on tihti käsitletud komplekssete probleemidena. Otsitakse lahendusi. Haridusentusiastide seas valitseb uskumus, et näiteks õpetajate järelkasvu probleem on kõigile ühtmoodi selge ja arutleda on vaja selle üle, mida nüüd teha. Samasugust retoorikat kohtab ka spordiajakirjanduses, kui arutletakse näiteks rahvuskoondise tulemuste üle. On aga ka kolmandat sorti, niinimetatud nurjatud probleemid, mida eristab komplekssetest see, et üksmeelt ei valitse ei lahenduste ega ka probleemi enese suhtes. Enamik hariduse suuri probleeme ja ka näiteks õpetajate puuduse küsimus tunduvad mulle nurjatud. Küsimus pole lahendustes, küsimus on selles, mis on probleem, kas saame ühtmoodi probleemist aru, kas saame üksteisest aru. Ja see kiht, need otsingud eristavad ka jalgpalli suuremast osast ülejäänud spordist. Jalgpall on täis nurjatuid probleeme: Crvena Zvezda ja Partizani fännide vastasseis ei ole pelk arusaamatus, see pole ka pelk mäng, Maradona surmaga ei lahkunud ainult sportlane.

Nurjatute probleemide lahendamiseks ei ole valemit. Näiteks arutelud õpetajate järelkasvu üle suubuvad tihti lõpututes teoreetilistes mõttekäikudes hariduse eesmärgi ja õpetaja rolli üle või jõuavad kasutu lahenduseni, et raha oleks palju rohkem vaja. Nurjatud probleemid vajavad üksteise mõistmist ja ühiselt mõistetavat lugu või kujundit.

Nii olen oma pedagoogilisi tõekspidamisi lastevanematele selgitanud järgmise looga. Minu üürikese jalgpalluritee tipphetk oli ligi kakskümmend aastat tagasi, kui käisime Soomes Kokkola Cupil. Mina mängisin võistkonnas väravavahi või keskkaitsjana ning olin mõlemal positsioonil rangelt keskpärane või kehvapoolne. Kaitsemängus olid minu tugevuseks mängude lõpud, kui tänu heale võhmale ja oskusele ennast sundida teistest rohkem joosta jaksasin. Ja oligi päris mängu lõpp, olime kaotusseisus ja vist juba alla andmas. Seisin oma väljakupoolel ning pall põrkas vastasmängija ebaõnnestunud söödust minu poole. Spurtisin pallile vastu ja virutasin täie jõuga nii, et pall lendas kõigi kaasmängijate kohalt ja vahelt ning raksatas vastasmeeskonna väravalatti. Kõlas lõpuvile, olime kaotanud. Minu sees oli vaatamata kaotusele kirjeldamatu õnne- ja uhkustunne, et sellise löögiga hakkama sain, et oleksin võinud olla meeskonna sangar. Sellest mängust tekkis usk, et ka mina võin. Ja kui aastaid hiljem õpetajana tööle asusin, oli minu märkmikkalendri esimesel lehel lause „märka neid hetki, kui õpilased viimasel minutil latti löövad, aga ikkagi kaotavad“.

Aga võrdpilt töötab ka laiemalt. Korjasin mõned aastad tagasi ajakirjandusest kokku pealkirju, milles seati koolile või haridussüsteemile mõni ootus või ülesanne. Ilmselt on teile kõigile tuttavad üleskutsed, et kool peaks tegelema ettevõtlikkuse või integratsiooniga, liikumisharjumuse või vaimse tervisega. Populaarsed on üleskutsed õpetada koolis rahatarkust ja inimeseks olemist, programmeerimist, kriitilist mõtlemist, lugemis- ja ligimesearmastust. Ja seda kõike muidugi traditsioonilise akadeemilise kõrval. Sellest tulenevalt on õpetajakoolituses saanud kriitiliseks õppida ootuste koormaga toime tulema, õppida, kuidas mitte süükoorma all kokku vajuda, kuid samas usk ja lootus säilitada.

Just sellesama süütundega tegeledes olen üliõpilastele andnud järgmise ülesande: missugust nõu annaksid jalgpallivõistkonnale, näiteks Eesti koondisele, kus inimesed rühivad päevast päeva ideaalide nimel, aga jäävad neile pidevalt alla, kus kaotus on objektiivne paratamatus, kus isegi pärast kangelaslikke võite on kindel, et varsti tuleb ka noruspäi väljakult lahkuda, fännidele pettumust valmistada?

Ja õpetajate järelkasvu üle arutledes tasub küsida, miks on Brasiilia viiekordne maailmameister. On see mängijate palk? On see parim staadionimuru? On see maailma parim treenerikoolitus? Noh, muidugi ei ole. Aga kui te nüüd arutleksite, miks on Brasiilia viiekordne jalgpalli maailmameister, siis küllap vastaksite samal ajal ka küsimusele, kuidas tagada Eestis õpetajate järelkasv.

Niisiis: muidugi ei ole küsimus selles, et keerukad teemad jalgpalli kaudu kõneledes kuidagi lihtsustuksid. Aga minu arvates on jalgpallist kõneledes oluline märgata seda potentsiaali, mis laialdases jalgpallihuvis ja -kogemuses peitub. Peaaegu kõigil on üdini ehe jalgpallikogemus, kasvõi tänaval lebavale jäätükile jalaga virutanult. Ja selle jäätüki juurest on uks avatud kõigi teiste tasanditeni. Kui võõrustame teist rahvuskoondist, võõrustame teist kultuuri, kui räägime Levadia ja Flora mängust, räägime kümnete või sadade inimeste unistustest, pettumistest, kasvamisest, sõprusest, usust, mõistmisest ja mittemõistmisest. Jalgpallimängus on alati kohal rohkem kui jalgpall ja jalgpalli seletusjõudu tasub ära kasutada ka väljaspool staadionit, kehalise kasvatuse tunde ja jalgpallikonverentsi.

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas

Tekst: Indrek Lillemägi, Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor
Foto: Anna Andreas