JALKA│Miks ei kasutata karistusala juures enam lisakohtunikke?

Esimest korda UEFA poolt juba 2008. aastal katsetatud lisakohtunikud võeti Meistrite liigas kasutusele 2010. aasta sügisel, Premium liigas 2014. aasta alguses. Mõnes mõttes sai neist lausa eelmise kümnendi jalgpalli sümbol, ent sageli jäi nende funktsioon vaatajatele segaseks: erinevalt pidevalt liikumises olevast peakohtunikust ja äärte peal suluseise jälgivatest abikohtunikest olid nad suurema osa ajast ühe koha peal ning pidid ootama seda, kuni mäng nende ees oleva karistusala juurde või selle sisse jõuab. Lisasilmapaarid pakkusid küll peakohtunikule head tuge, kuid isegi kui mõni tähtis otsus sündis tänu lisakohtunikele, ei paistnud see üldsusele välja.

Protokollides tuhnides selgub, et nii Meistrite liigas kui Premium liigas lõpetati lisakohtunike või „kastikohtunike“ kasutamine 2018. aasta lõpus. Kui Meistrite liigas ühtis see näiteks VARi kasutuselevõtuga, siis Premium liigas videokohtunikke endiselt ei kasutata. Eelmise hooaja lõpus oleksid nad kohtunikele näiteks Levadia ja Flora otsustavate mängude puhul võinud ju abiks olla?

Niisiis – miks ei kasutata jalgpallis enam lisakohtunikke?

Vastab Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike komisjoni liige ja pikaaegne peakohtunik Uno Tutk:

„Lisakohtunike kadumine on otseselt seotud väravajoonetehnoloogia ja VARi tulekuga – videokohtunike ja tehnoloogia kõrval ei ole lisakohtunikel enam mõtet. Tooksin võrdluse teadusmaailmaga, kus võib samamoodi olla kaks suunda: kas teeme südameoperatsioone üht- või teistviisi. Mingil hetkel eksisteerisid kaks suunda ka paralleelselt, ent lõpuks jäi ikka üks peale. Lisakohtunikud olid UEFA kunagise presidendi Michel Platini lapsuke, aga kui UEFA sai uue juhtkonna, siis oli neil teistsugune nägemus ja hakati toetama VAR-tehnoloogiat.

Ilmselt jäi mängu ka koos lisakohtunikega liiga palju eksimusi – liiga palju vigu jäi fikseerimata. Kasutegur ei õigustanud ennast lõpuks ära. Lisakohtunike puhul jäi siiski kõik inimsilma otsustada, VARi puhul saab aga kordusi edasi-tagasi kerida ja oluliste otsuste tegemiseks on ka rohkem aega – lisakohtunike puhul tuli ju otsus kiirelt mikrofonide kaudu ära teha. Lisaks ei aidanud lisakohtunikud kuidagi kaasa ka suluseisu määramisele – VAR tõi ju kaasa ka suluseisu ülipeene määramise ja teistsuguse lähenemise.

Oleme läinud ülejäänud maailma ja Euroopa vooluga. Kui kasutaksime praegu lisakohtunikke, oleksime teiste silmis paariad. Väga paljudes riikides ei ole veel VARi, aga lisakohtunikke ei kasutata enam mitte kuskil. Koos VARi tulekuga läksid viies ja kuues kohtunik lihtsalt ajaloo prügikasti. See oli katsetus, mis ennast ei õigustanud, või leiti, et teised variandid on paremad.

Teiste reeglite puhul on ju samamoodi erinevaid lahendusi katsetatud – kui praegu on reeglites kirjas, et väravavaht tohib palli käes hoida kuus sekundit, siis kunagi katsetati selle asemel näiteks reeglit, mille kohaselt tohtis väravavaht teha koos palliga kindla arvu samme. Reaalselt ei saadud seda aga kuidagi kontrolli alla. Selliseid näiteid on veel.

Inimsilm ei näe seda, mida näeb kaamerasilm. See on põhiline põhjus, miks on VAR tulnud – tulnud selleks, et ilmselt jääda.“

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas.

Tekst: Raul Ojassaar

Pildil: Lisakohtunikud olid Eestis viie hooaja jooksul üldjuhul töös vaid meistriliiga vooru kesksel kohtumisel ning otsustavatel mängudel karika- ja superkarikavõistlustel. Premium liigas olid nad viimati töös 2018. aasta viimases voorus ning seda korraga kahel mängul, mis mõlemad mängisid tiitlivõitluses olulist rolli. Eiko Saar (pildil) sai tunnistajaks olla sellele, kuidas Liliu värav Narva Transi võrku Nõmme Kaljule tiitli tõi.

Foto: Jana Pipar/jalgpall.ee