JALKA│Mudajalgpall? Mudajalgpall!

Juulikuu esimesel nädalavahetusel peeti Ida-Virumaal Alutagusel omapäraseid jalgpallivõistluseid, kus kohale saabunud huvilised sumpasid ligikaudu 30 sentimeetri sügavuses vees. Tegemist oleks pidanud olema mudajalgpalliga, kuid eelmistel päevadel taevast alla sadanud tohutu hulk vihma muutis selle pigem veejalgpalliks. Osalejad ja korraldajad end sellest aga häirida ei lasknud ja nautisid toredat päeva täiel rinnal.

Ürituse korraldaja ja Alutagusele valminud mudaväljaku eestvedaja Ronaldo Sildnik selgitab, et mõtte selline ettevõtmine korraldada sai ta soomlastelt. Nimelt harrastavad meie põhjanaabrid sellist ala nagu suopotkupallo ehk tegemist on jalgpalliga, mida mängitakse rabas. Selle põhjal tekkiski Sildnikul mõni aeg tagasi mõte ka Eestis midagi sellist korraldada.

Karkudega mudas

Rabatalu peremehel endal päris sobivat soist maatükki polnud, kuid ta leidis siiski lahenduse. „Kaks aastat tagasi tekkis mõte, eelmise aasta suvel hakkasime väljakut rajama,“ meenutab Sildnik. „Ega see väljaku maa polnudki minu maa, vaid on võõras maa. Allkirjad ja dokumendid selle jaoks on veel vormistamata, aga kindlasti saame lähitulevikus selle korda, jah-sõna on antud!“ on Sildnik veendunud, et õige pea saab kõik ka juriidiliselt korrektseks.

Eelmisel suvel alanud väljakurajamine oli Rabatalu peremehe sõnul kohati üsna keeruline ettevõtmine. Ta selgitab: „Seal oli ikka konkreetne võsa ja mets peal. Kogu selle võsa mahavõtmine ja sodi äratassimine... Kogu aeg oled põlvist saadik vees, üle kummikusääre tulevad vesi ja muda sisse. Pärast oli veel vaja kopp sinna saada, seal pinnas ära kantida, kõik puujuurikad sorteerida ja käsitsi ära vedada. See oli ikka ropp töö.“

Väljaku rajamisele panid oma jõududega õla alla Kohtla-Nõmme rahvaliiga meeskonna mehed, kelle kohta jagub Sildnikul vaid kiidusõnu. Ta meenutab, kuidas üks tubli jalgpallihuviline käis kopaga kaevamas isegi kipsis jalaga! „Kolm päeva ta kaevas seal kopaga, endal jalg kipsis ja kargud kaasas. See oli tõeline tsirkus: käis seal ringi nii, et kargud olid kogu aeg muda sees kinni!“ meenutab Sildnik.

Kui väljak oli lõpuks rajatud, tuli hakata leidma huvilisi, keda mudajalgpalli proovimine huvitada võiks. Rabatalu peremees meenutab, et see oli samuti keeruline ettevõtmine, sest nagu eestlastele kombeks: alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. „Väga raske oli leida inimesi,“ sõnab Sildnik. „Selline tunne, et palu või põlvili, et tulge proovige. Hakkasime kaks kuud varem seda üritust reklaamima ja me ei osanud toona arvata, et Viru ralli on samal päeval ning Ott Tänak seal kihutab – eks paljud läksidki lõpuks hoopis sinna.“

Kindla meelega Sildnik ei andnud aga alla ning ürituse toimumispäeval tabas teda hoopis rõõmus üllatus: peale registreerunud võistkondade saabus kohale ka neid huvilisi, kes end veel kirja pannud polnud, kuid tahtsid suure heameelega mudajalgpalli proovida. Nii saadi kokku seitse tiimi: kolm meeste- ja kolm naistevõistkonda ja üks lastevõistkond.

Saunad ja avarii parklas

Kui enne mudajalgpallis madistamise päeva oli ilmataat vihmaga liigagi lahke, siis ürituse toimumise päeval oli ilm hea: taevast midagi alla ei sadanud, sooja oli 18–20 kraadi ja Alutaguse metsade vahel puhus ka piisavalt suur tuul, et sääsed ja parmud minema peletada. Nagu naerab Sildnik: „Seekord ei olnudki üldse sääski, nii et pidime õhtusel järelpeol ära jätma kavas olnud sääsetapu võistluse!“

Kuivõrd mudas mütata on väsitav ja mängude vahel võib hakata külm, olid korraldajad mõelnud sellele, et keegi end ebamugavalt ei tunneks – mängijatel oli kogu päeva jooksul võimalik end soojendada erinevates (tünni)saunades. „Ütlesin kõikidele mängijatele, et hoidke end soojas! Kaitseliit oli oma suure saunaga kohal, meil olid enda saunad ja kõigil oli väga mõnus,“ sõnab Sildnik.

Ent eks esimene vasikas läheb ikka aia taha ja ürituse korraldaja nendib, et peale õnnestumiste tuli ette ka mõningaid altminekuid. Esiteks just väljak, mis oleks pidanud olema mudane, kuid oli sügava veekihi all. Sildniku sõnul lootis ta, et mudapumbad suudavad ööga üleliigse vee välja tõmmata, kuid see arvestus läks tublisti aia taha. Finaali eel võeti aga appi labidad ja plats suudeti muuta veidi vähem vesiseks. „Korra päeva alguses tulid kaks noormeest ja ütlesid, et see pole ju mudajalgpall, aga rohkem ei kuulnud ma kordagi, et keegi oleks vingunud. Kuna see toimus esimest korda, siis ega keegi ju ei teadnudki, milline see kõik olema peaks!“ naerab Sildnik tagantjärele.

Probleeme oli ka saunadega – Rabatalu peremees tunnistab, et saunamees hüppas alt ja seega polnud kedagi, kes kogu aeg tublisti hagu annaks. Ent külma kätte keegi siiski tema sõnul ei jäänud. Ka parkla jäi veidi valveta ja seal olevat toimunud üks avarii, aga toreda päeva vaimus saadi kohapeal kokkuleppele ja kõik lahenes ilusti. „Eks ma mõne asjaga jäin veidi jänni, sest ärevus oli nii suur,“ tunnistab Sildnik ausalt. „Olen aastaid olnud õhtujuht ja jõuluvana, teinud mitme tuhande osalejaga jaanipäevasid, nii et kogemust mul on, aga eks mõned asjad läksid seekord aia taha.“

Vigade parandust on plaanis teha juba tänavu sügisel, kui Sildnik plaanib korraldada Ida-Virumaa karikavõistlused. Osalejateks oleksid tema sõnul samad võistkonnad, kes seekord kohal käisid: neil huvilistel polevat kusagil treenida ega mängida ja nii on nende huvi mudajalka vastu täiesti arvestatav.

Järgmiseks suveks on plaanid veel suuremad: kutsuda Alutagusele võistkondi üle Eesti ja teha üks korralik kahepäevane mudajalgpalli üritus koos suure järelpeo, bändi ja kõige muuga. Ent siinkohal vaatab Sildnik peale enda ka teistele otsa. „Raha – see on see koht, kuhu kõik seisma jääb,“ ütleb Rabatalu peremees.

„Praegu pidin toetajaid väga vaevaliselt leidma, suurema ürituse jaoks oleks neid kindlasti rohkem vaja. Miks ei võiks jalgpalliliit ka appi tulla – näiteks kohtunikega toetada? Ja aidata välja mõelda konkreetselt meile sobivaid reegleid näiteks mänguaja osas? Samuti oleks meil vaja paremaid väravaid: praegu on mul lihtsalt kokku keevitatud postid, aga oleks vaja võrke sinna. Ja nii edasi. Miks mitte tuua turismi siia Ida-Virumaale ja Alutaguse metsade vahele. Tagasi pole enam mõtet siit pöörata, sest algus oli selle üritusega juba nii kena!“ vaatab Sildnik unistavalt tulevikku.

Tekst: Kadi Parts
Foto: Kuvatõmmis ERRi uudisloost

Lugu ilmus augustikuu Jalkas