20

10.2021

14:37

JALKA│Olümpia ja jalgpall, jalgpall ja olümpia. Suhe vajab värskendust

Meestejalgpall olümpiamängudel on justkui abielu, kus mõlemad pooled on aru saanud, et midagi enam välja ei tule, ent lahutust ka keegi sisse anda ei soovi. Nii see kõik edasi vindub.

Jalgpalli ja olümpia suhe algas, kui mõlemad olid alles õrnas eas. 1900. aastal toimusid alles teised kaasaegsed olümpiamängud, rahvusvaheline jalgpall oli aga toona veel täielikus arengufaasis. Praegu võib see mingis mõttes tunduda võõrana, aga tükk aega oligi olümpiavõit koondistejalgpalli suurim saavutus – esimene MM-finaalturniir tuli ju alles 1930. aastal, rääkimata näiteks Euroopa meistrivõistlustest; Lõuna-Ameerika meistrivõistlused peeti esimest korda 1916. aastal.

Praod abielus tekkisid juba enne 1930. aastat: olümpialiikumine lubas teadupoolest toona mängudele vaid amatöörsportlasi ning kuivõrd suurtes jalgpallimaades olid selleks ajaks juba tekkinud profimeeskonnad, tabas FIFA ära, et olümpiamängudel ei pruugi seetõttu tegelik jõudude vahekord välja tulla. Pärast esimest MMi 1930. aastal lasi FIFA jalgpalli 1932. aasta suveolümpia programmist suisa maha võtta, ent pärast seda on see alati olümpiakavas olnud. Naistejalgpall lisandus meestemängu kõrvale 1996. aastal.

Muide, jalgpalli 1932. aasta olümpial mängiti Ameerika jalgpalli… See on senimaani ainus kord, kui see ala on olümpiakavas olnud.

MMide ja EMide ajastul on jalgpalli olümpiaturniir alati olnud heal juhul väikevenna rollis – amatööride turniir ei saanudki ju kuidagi proffide mängule vastu saada. Täielikku vabadust parimatest parimad kohale ajada polegi tippmeeskondadel kordagi olnud: 1984. aastal lubati küll profid olümpiale, kuid sel ja järgmisel OMil ei lubatud Euroopa ja Lõuna-Ameerika meeskondadel välja panna mängijaid, kes on MM-finaalturniiril osalenud. 1992. aastal Barcelonas pidid kõik mängijad olema alla 23 aasta vanad, alates 1996. aastast on kehtinud praegune süsteem, kus U23 turniiril võib iga meeskond üles anda ka kolm vanemat mängijat.

Ehk siis – suhet üritati küll värskendada, kuid ilmselt pelgas FIFA, et kui piirangud kaotada, hakkaks olümpiaturniir MMiga konkureerima. Huvitaval kombel pole FIFA seda teinud naisteturniiri puhul – ja kui praegu hakataks seal midagi piirama, oleksid naisjalgpallurid ilmselt tagajalgadel, sest naistevutis on olümpiamängud aukohal ja prestiižilt võrreldavad MMiga.

Praeguseks on selge, et see süsteem on oma aja ära elanud, kui sellel üldse mingisugust „oma aega“ oli. Meestejalgpalli olümpiaturniir on võistlusena totaalselt kaootiline ja loogikavaba jäänuk, mille ainsaks väärtuseks võib olümpialiikumise puhul pidada suurtest staadionitest tingitud võimaluse head piletitulu teenida. Tōkyōs ei olnud teadupoolest sedagi.

Olümpiavõit ei tohi olla lohutusauhind parimale keskpärasele

Olümpiamängudel võivad idee poolest olla spordialad, kus olümpiavõit ei ole kõige tähtsam ja prestiižsem tiitel (hea näide on tennis), kuid niigi liiga suureks paisunud programmist võiks esimeses järjekorras eemaldada need spordialad ja distsipliinid, kus olümpiamängud ei selgita välja tegelikku maailma parimat. Lätlaste 3 x 3 korvpalli kuldmedali üle saab vaielda (kas maailma tippkorvpallurid suudaksid näiteks kuuajase treenimise järel 3 x 3 formaadis olümpiatasemele jõuda?), aga jalgpalli kõrval on veel mitu kohta, kus sarnane probleem esile kerkib. Kergejõustikus toodi näiteks võistluskavasse sisse uudne 4 x 400 meetri segateatejooks, kuid maailma parimaid veerandmailereid me stardis ei näinud, sest võistluste ajakava oli selline, et nemad valmistusid samal ajal individuaalvõistlusteks. Sellises olukorras võidetud olümpiakulla väärtus ei saa ju olla võrdne näiteks sellesama individuaalse 400 meetri kullaga, ometi riputatakse mõlema ala võitjatele kaela täpselt samasugune olümpiakuld. Ja olümpiavõitjad on nad kõik.

Kuskile tuleks tõmmata piir – olümpiavõit võiks jääda neile kõige-kõigematele, mitte keskpärastest parimale. Eelkõige selleks, et austada neid, kes on tõesti suutnud aastatepikkuse töö ja vaevaga ennast maailma parimaks viia.

Kas meesteturniiri annaks päästa?

Kas enne lõplikku lahkuminekut leiab paarinõustaja aga mõne imerohu, kuidas abielu ikkagi päästa? Potentsiaalseid variante ühest küljest justkui oleks – teisalt jääks paljudel juhtudel kõige lihtsamaks vastuargumendiks, et olümpiamedalid jagataks ikkagi välja keskpäraste jalgpallurite vahel. Toogem välja mõned ideed meesteturniiri päästmiseks ja nende miinuspooled.

Lubada turniirile ainult amatöörjalgpallurid. Kuidas aga üheselt ja ausalt kindlaks teha, kes on amatöör ja kes mitte? Kes on huvitatud amatööride pusimise vaatamisest?

Lubada turniirile ainult noormängijad. Ranget U23 vanusepiirangut korra Barcelona olümpial prooviti, eriline imerohi see polnud ning juba järgmisel olümpial lubati kolm vanemat mängijat juurde.

Lubada turniirile ainult mängijad, kes on vähemalt 35aastased. Pöörame vanusepiirangu ümber! Vanameistrite turniiri oleks küll ehk mõne mängu jagu omapärane vaadata, aga jällegi – mida see meile lõppude lõpuks annaks?

Lubada turniirile ainult kodumaal mängivad pallurid. Piirang, mis soosiks ebaausalt palju suuri jalgpalliriike.

Lubada turniirile ainult mängijad, kes pole A-koondises platsil käinud. Sarnane kunagise piiranguga, mis keelas olümpiaturniiril osaleda neil Euroopa ja Lõuna-Ameerika mängijatel, kes on MM-finaalturniiril platsil käinud. Lõpptulemus oleks ehk liiga sarnane praeguse turniiriga.

Lubada turniirile parimad mängijad ja korraldada olümpiamängudele korralik valikturniir. Ainus lahendus, millel oleks potentsiaal jalgpalli olümpiakuld päriselt väärtuslikuks muuta. Paraku on raske näha, et praeguse niigi täistuubitud võistluskalendri juures mahuks kuskile ära veel ka olümpia valikturniir. Ja pealegi – nagu enne välja toodud, ei ole FIFA huvitatud MMile konkurendi tekkimisest. Lisaks on küsitav, kas jalgpallimaailm üldse suudaks olümpiamängude ajal toimuva tippturniiri vastu võtta. Kokkupressitud formaadi tõttu toimuvad paljud mängud ühel ajal, tähelepanu hajub nii turniiri enda kui ka olümpiamängude laiemas mõistes. Jalgpalli suurturniir on aga alati olnud koht, kus tähelepanu jagub igale võistkonnale, igale mängule, jalgpall on sellega harjunud.

Nagu näha, paistab, et head lahendust ei olegi. Selle asemel et vanast harjumusest või inertsist meesteturniiri edasi korraldada, võiks FIFA näidata üles initsiatiivi ja pakkuda välja, et võimalus tuleks anda hoopis saalijalgpallile ja/või rannajalgpallile. Esmajärjekorras ilmselt just futsalile, mis on alana vanem, üle maailma rohkem harrastatud ning kuulus 2018. aastal ka noorte olümpiamängude programmi. Futsal sobiks olümpiaprogrammi suurepäraselt, ei oleks korraldamise mõttes liiga ressursimahukas ning tekitaks alale kindlasti uusi huvilisi ja harrastajaid. Ka Eestis tundub kohati, et saalijalgpall on pisut vaeslapse rolli jäänud, kuigi talvisel ajal on amatöörjalgpalluritel tunduvalt lihtsam ja mugavam saalivutti taguda kui külma ilmaga hangede vahel suurt jalgpalli taga ajada.

Kuna saalijalgpalli turniir vajaks vähem osalevaid sportlasi, saaks ülejäägi arvelt naiste jalgpalliturniiri suuremaks paisutada – praegune olukord, kus meesteturniiril osaleb 16, naiste omal aga vaid 12 võistkonda, on pentsik ja arusaamatu. Isegi kui kolme aasta pärast toimuvaks Pariisi olümpiaks muid muudatusi ei tehta, siis võiks selle ümber pöörata – naiste turniirile 16, meeste omale 12 võistkonda!

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A.Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus

Lennupartner

  • Nordica

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • EOK
  • Tallinn

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla