JALKA│Päevatöö kõrvalt üle saja korra aastas kaamera taha

MIND Media on aastaid aidanud Eesti Jalgpalli Liidul tuua huvilisteni Premium liiga, esiliiga, naiste meistriliiga ja erinevate karikavõistluste otseülekandeid. Ülekannete tellimusi tuli aina juurde ja seega otsiti lisajõudu. Nii sattus ka loo peakangelane Lopp uue ameti juurde.

Praeguse kolleegi Raido Sooaluga, kes oma tiimi operaatoreid otsis, ühendas neid Õismäe humanitaargümnaasium. Kool, mida enam ei eksisteeri. „Me olime koolivennad, aga Raido on minust veidi vanem. Meie vennad käisid ühes klassis. Aga kui meenutasime Raidoga, kus meie täpselt kohtusime, siis selleks ühendajaks oli hoopis rannajalgpall. Vedasin FC Merimetsa võistkonda ja trennis nägime. Teadsin, et ta oli paar aastat olnud ülekannetega juba seotud, ja ühel päeval juhtus nii, et üks operaator jäi haigeks. Vabaduse väljakul toimus tänavakorvpalli üritus, tegin kogu päeva seda turniiri ning ju siis miski meeldis, et hakkasingi käima,“ meenutab Lopp oma esimest tööotsa. „Tegime korvpalli, võrkpalli, käsipalli ja siis tuli jalgpall ka. Esimesena tehti üldse üks testülekanne Sportland Arenalt, järgnes pool aastat vaikust, aga siis hakkas trall pihta.“

Trall oli tõesti pihta hakanud, sest 2016. aasta oli Premium liiga ajaloos esimene, kus kõiki mänge nägi otsepildis. Kolm aastat varem oli kohtumiste arv olnud 180 asemel kordades väiksem.

Amet paneb proovile mitmes aspektis

Aastatega on paljuski muutunud ka otseülekannet tootvate inimeste arv, sest see oleneb tellimusest. „Meil on ülekandeid ühe, kahe või kolme kaameraga ja seejärel suuremad mängud, kus on viis või kuus kaamerat. Sinna juurde veel režissöör ja kui tavapäraselt on üks mees bussis, siis viie ja kuue kaamera puhul on neid kaks. Punt on enam-vähem kindel, aga eks midagi ajas ikka muutub,“ kirjeldab Lopp.

Ülekannete arvu suur kasv on vahepeal mehi ka proovile pannud. „Ikka võivad operaatorid haigeks jääda ja kui vaadata kalendrit, siis võib juhtuda, et ühel päeval on kolme kaameramehega neli ülekannet üle Eesti. Selle jaoks on kokku vaja 12 operaatorit. Eks koroonaajal oli lihtsam leida, sest tööd oli vaja, aga nüüd jälle november kohe käes ja seis keerulisem.“

Lopp lisab, et ülekannet tehes annab ta endast alati maksimumi. „Näiteks väikeste karikavõistluste finaaliks oli tellitud ülekanne ühe kaameraga, aga ma tegin üksi kahega ja sain pauside ajal teist kaamerat liigutada, et saada vaateid publikust, et režissööril oleks pilti vahetada ka. Kui meile tööd antakse, siis tuleb ikka midagi vastu ka pakkuda!“

Üle ega ümber ei saa Eesti ilmast, mis mõjutab ka operaatoreid. „Kui mängu ajal on ikka viis kraadi sooja ja kümme meetrit sekundis puhuv tuul, siis mõnel kaob isu ära. Aga mul on alati seljakott korralikult pakitud ja selle sisu on sõltumata aastaajast sama: soe pesu, villased sokid, kindad, müts.“

Ilmastik võib keeruliselt mõjuda ka tehnikale. „Tehnika pole odav lõbu. Kui filmid vastu vihma, siis ei piisa ka katetest, mis neil peal on, sest lõpuks pressib vihm lihtsalt läbi objektiivi. Meenub üks mäng hooajast, kus Rakvere Tarvas mängis kõrgliigas. Aasta lõpus oli neil kunstmurul mäng, kus oli paduvihm – veel hullem kui see, mida sa ette kujutad. Operaatorina pead ootama kordushetke, et saaks objektiivi kuivaks pühkida, aga lõpuks saab vihm võitu. Sealt läksime otse edasi Narva saalijalgpalli tegema. Seal pidi olema kahe kaameraga ülekanne nagu Rakvereski, aga õnneks oli meil kolmas kaamera ka kaasas. Kahjustada saanud kaamera paned nädalaks riisi sisse ja loodad parimat. Sillamäel juhtus ükskord nii, et kommentaatori telk läks tuule käes lendu, lõi ühe kaamera tellingute pealt alla ja üks jäi veel rippuma,“ meenutab Lopp erinevaid seiku.

Kõik areneb käsikäes

Otseülekannete arv on aastate jooksul suurenenud, aga kas tehnika ja näiteks infrastruktuuri tase, mis samuti operaatoritel olulisel kohal, on samuti tõusuteel? „Tehnikaspetsialist ma ei ole. Mis puutub asjade tasemesse, siis mulle meeldib, kui kohtunike kohta öeldakse, et nad on nii head, kui on liiga tase. Et see käib käsikäes. Ma ütleks, et meie filmimise tasemega on samamoodi. Käime liigaga käsikäes ja läheme kogu aeg edasi. Kui mina läksin, siis oli ettevõte alles noor, aga meil on nüüd ka paremad kaamerad ja tingimused, sest alguses läksime mängule ja paljud asjad olid kaasas kilekottides, aga nüüd on olemas bussid ning asjad on vihmakindlates kottides. Mis puudutab infrastruktuuri, siis nüüd on elementaarne, et on telk, sest kunagi pidi selliste asjade eest võitlema. Mõned meeskonnad pakuvad sooja teed ka,“ kiidab ta.

Lopp toob esile, et pilt jõuab nüüd inimeste arvutitesse ja teleritesse paremini. „Kaamerad on paremad, aga kas see pilt ka sellisel tasemel vaatajateni jõuab? Varem oli tihtipeale mure internetis, aga ka see on aastate jooksul inimeste jaoks paremaks läinud,“ mõtiskleb ta.

Lopp ütleb, et on operaatorina arenenud praktika kaudu, aga tehnikast arusaam on olulisel kohal. „Eks teooriat on olnud vaja natuke juurde ka, sest ennast ajas alguses närvi, et kuidas ma aru ei saa. Tegin Google’i lahti, otsisin manuaali ja lugesin läbi. Kodus õppisin ikka kaamera selgeks.“

Mõte tippmängust, aga nauding ka madalamast tasemest

Seni pole õnnestunud veel kätt proovida Eesti A-koondise mängudes. „See on ERRi rida. Kindlasti oleks teistmoodi, sest juba suure publiku olemasolu muudab nii mõndagi. Eestis on operaatorid publikule nii lähedal ka. Mul oli tunne, et Eesti–Walesi mängul virutati operaatorile Walesi fännide juures õllega, ja see on ikka täitsa teine elu. Saab ägedaid publikukaadreid, mängijad on suurtes mängudes tihtipeale vihasemad ja treenerid panevad ka juurde.“

Huvitaval kombel toob Lopp Eestist esile mitu väiksemat mängu. „Septembris toimunud väikeste karikavõistluste finaal oli äge. Varasemalt on need finaalid ka ägedad olnud, sest seal on koos vanad ja noored, mängijad pole kindlates raamides ning tehakse seda, mis meeldib. Ja näiteks hiljuti üllatas mind ka U17 tüdrukute koondis, mille mängijad olid väga tublid, liikusid palju ja olid tehnilised.“

Hooaeg pole veel läbi. Jaanuarist oktoobri keskpaigani, mil intervjuu aset leiab, on Lopp olnud operaator 113 ülekandel, mis olid seotud jalgpalliga. Peale tavajalgpalli olid arvestuses sees seega ka ranna- ja saalijalgpall. „Eelmine aasta oli kokku 105, aga sel aastal on veel voore ju tulemas!“ lõpetab Lopp.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Sander Jürjens
Foto: Jana Pipar