JALKA│Vigastuse tõttu lõppenud karjäär viis akadeemia treeneri teist rada otsima

Viljandi Tuleviku kasvandik Nälk jõudis esindusmeeskonnaga esiliigasse ja oli oma vanuseklassis silmapaistev mängija ka noortekoondistes. Kuid U17 vanuseklassi jäid ka tema viimased mängud sinises särgis. „Lühidalt öeldes lõpetas karjääri luuümbrise põletik, mis oli krooniline ehk raskem variant. Mängisin oma viimased kaks aastat pidevas valus. Tulime 2013. aastal U17 koondisega Serbiast valikturniirilt, jõudsin koju ja järgmisel päeval kooli ei saanud minna, sest jalg oli nii valus.“

Tema viimaseks mänguks jäigi kaotusmäng võõrustaja Serbia vastu, kus meie võrku lõi kaks palli Luka Jović. 1 : 4 kaotusmängus oli Eesti läinud juhtima Jan Kokla väravast. Kokla polnud ainus, kes Eesti jalgpallisõbrale sellest vanuseklassist tuttav on – Nälk mängis ühes koondises Mattias Käiti, Herol Riibergi, Mark Oliver Roosnupu, Martin Milleri, Andreas Vaikla, Eduard Golovljovi ja paljude teistega. „Olin seal põhimängija. Heroliga oli hea klapp ja Larsi (peatreener Hopp – toim.) mängujoonisesse me koos sobisime. Mina olin lõhkuv, Herol loovam mängija. Ma suutsin palli võita ja Herolile toimetada, temal läks käik sisse ja niimoodi olukorrad tekkisid.“

Nälk kasvas üles mõned kilomeetrid Viljandist eemal. „Iga päev võtsin jalgratta jalgade vahele ja sõitsin järve äärde trenni ja selline see elu oli kuni kümnenda klassini, kui tulin Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi ja hakkasin lisaks Flora duubli treeningutel käima.“

Seega oli Nälkil meeldiv kogemus Arte gümnaasiumiga juba olemas. „Väga tore kool hea õppealajuhatajaga, kes alati soovis kõigile kõige paremat,“ ei ole Nälk kiitusega kitsi. Tema ajal veel 8. ja 9. klassi ehk jalgpalliakadeemia projekti alustatud polnud. Kümnendas klassis Tallinnas õpinguid alustanud Nälk oli jalgpalliklassi kolmandas lennus. Silmapaistvaid mängijaid jagus kogu gümnaasiumisse ja praeguseks treenerina töötaval treeneril lööb silm särama, kui meenutab ägedaid ja kõrgetasemelisi trenne.

Vahepeatus enne treeneriametit

Pärast keskhariduse omandamist ei jõudnud Nälk kohe praegusele erialale. „Õppisin ühe aasta Tartu ülikooli Pärnu kolledžis turismi- ja hotelliettevõtlust, aga see ei tundunud asi, millega tahaks kogu elu tegeleda. Tahtsin jalgpalli juurde tagasi, sest sõbrad ja tuttavad olid seal juba järgmisi samme tegemas. Seejärel pidasin Lars Hoppiga meilivahetust ja ta soovitas õppima minna, kui ma treeneriks saada soovin. Kuna ma olin mängijana jõuline ja agressiivne, siis tundsin, et äkki võiks seda osa endas arendada. Treeninguprotsessid ja muu oli paljuski enda jaoks lahti mõtestatud, sest tegin juba noorena palju jõudu lisaks juurde. Aga otsus minna eriala Walesi õppima sündis päevapealt.“

South Walesi ülikoolis kolm aastat tudeerinud Nälk lõi jalgpalliliiduga käed vahetult pärast lõpueksami tegemist, kuid Eestist ja mujaltki oli tal kogemus juba olemas. „Sõbra Braieni (Kaldoja – toim.) ja omakorda tema isa Targo kaudu, kes tegutses tol hetkel aktiivselt Keila JK juures. Sain pärast teist aastat ülikoolis nende juures tööd ja väärt kogemusi.“ Kooli raames oli ta saanud varem kätt proovida Cardiff City noortevõistkonna juures. Nälk oli ühenduses ka Janno Kivisilla ja Andrei Veisiga, ning pärast Veisi liikumist Paide Linnameeskonna juurde pakuti võimalust Nälkile. Nägemus klappis Marko Lelovi ja kogu akadeemia tiimi omaga.

Tavapäratu algus

Nälk jõudis napilt Walesis lahtised otsad kokku siduda, kui leidis end Eestis harukordses seisus. Äsja oli alanud koroonapandeemia ja senine treeningu mõiste oli muutunud teistsuguseks. „Ega seda ei osanud küll kunagi varem mõelda, et liitun akadeemiaga ja esimesed kohtumised mängijatega on Zoomis. Aga mis teha. Algatuseks võtsin kogu nimekirja ette, helistasin poisid läbi ja hakkasime tööga pihta. Esimesel aastal lõpetanuid nägin esimest korda lõpuaktusel,“ meenutab ta.

Õppimine pole ainult akadeemia õpilaste rida, sest ka juhendajad täiendavad end igal võimalusel. „Õppimine on igapäevane. Tuleb kursis olla uute trendide, uuringute ja tehnoloogiatega ning nendest tulenevaid mõtteid teiste treeneritega läbi arutada,“ räägib Nälk. Peale akadeemia treenerite, kellega head klappi Nälk kiidab, on ta ühenduses ka teiste kehalise ettevalmistuse treeneritega. Jätkuvalt on tal tihe suhtlus Andrei Veisiga ja Martin Aasnaga, kes on tegev käsipallis.

Nälk on olenevalt ametist keskendunud hetkel noormängijate juhendamisele ning nendibki, et kehalise ettevalmistuse treeneri amet on näiteks profitiimis hoopis teine. „Kui peaksin äkitselt töötama meestega, siis on kohe vaja ette võtta teised materjalid, sest nende hooajaks ette valmistamine on teistsugune. Noormängijate puhul on olulisem pikaajalise jätkusuutliku arengu tagamine.“

Eestis näeb ta hetkel suurimat puudujääki tehnoloogia kaasamises igapäevases treeningus. „See on see, mis suunas maailm iga päev aina enam liigub.“

Tervislik segu

Tihtipeale on Eestis põletav teema, kui noorelt kangisaali minna tasub. Nälk on veendumusel, et seda võiks teha võimalikult vara, aga keskenduda õigete liigutuste tegemisele ja mängijate juhendamisele. Koormused tulevad omal ajal.

Kas Nälk on ise rohkem jõusaali austaja või arvab, et peaks rohkem veetma aega jooksurajal? „Ma arvan, et ma olen tervislik mikstuur ehk siis midagi nende kahe vahel. Arvestades seda, kui osavad ja kiired on tänapäeva tippjalgpallurid, siis noorte puhul ütleks ma nii, et ma ei tegele nii palju võhma arendamisega kui hoopis liikumisoskusega: kuidas kiiremini kohalt minna, pidurdada, suunda vahetada ning nende omadustega vastane üle mängida. Need on need oskused, mida üritan akadeemia mängijates järgmisele tasemele viia.“

Eelmisel hooajal paralleelselt Viljandi Tuleviku meeskonda aidanud Nälk keskendus aga tolles tiimis anaeroobsele võimekusele. „Sõltub väga palju tiimist, kellega töötad, ning mis omadused sobivad just sellele võistkonnale ja stiilile.“

Nälk leidis oma raja ja kõnnib seda tänini. Ta annab endale aru, et arenguruumi veel on, ja igapäevaselt käib töö selle nimel, et paremaks saada. Kuid eesmärke peab samuti seadma. „Kunagi võiks A-koondisega töötada küll! Sinnapoole ma pürgin, aga ma ei pea sinna viie aastaga jõudma, nii et võtan selles osas rahulikult,“ ütleb Nälk lõpetuseks.

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Tekst: Sander Jürjens
Foto: Liisi Troska