Kohtunike arenguprogrammi osaline: grupiga liitumine oli loomulik edasisamm karjääriredelil

Kuivõrd KAAT-programm kujutab endast esimest sammu karjäärikohtunikuks saamise teekonnal ning nõuab nii füüsiliselt, vaimselt kui ajaliselt seetõttu oluliselt rohkem kui regionaalkohtunikuna tegutsemine, on kõik neli noormeest nüüdseks ise jalgpalli mängimise selja taha jätnud. Kõigi nelja sõnul oli otsust oma peas kaaluda keeruline, sest kõik olid mänginud siiski pea kogu oma elu. Selle sammu reaalselt ära astumine oli aga oluliselt lihtsam kui sellele mõtlemine.

Seda kinnitas näiteks Janari Vaher: „Olin elanud umbes 15 aastat kindla rutiini järgi: käin koolis, lähen trenni ja hilja õhtul lahendan koolitöid. Selle rutiini ära kaotamise peale oli raskem mõelda kui see ära teha ja ühel esmaspäevasel päeval Roomet kirjutas, et peaks täna selle viimase klubi treeningu ära tegema ja siis oleks sellega ants,” meenutas Vaher. Otsuse tegemise tegi lihtsamaks hetk, mil ta sai teada, et on KAAT-gruppi vastu võetud. „See pani otsusele lõpliku punkti. Kõik asjad ja otsused tulid iseenesest ja kiirelt: enne hooaja lõppu mängisin viimased mängud teadmisega, et need on minu viimased minutid nende sõpradega ja peaks nautima seda.“

Suured ühistreeningute austajad

Vestlusest noormeestega kumas selgelt läbi, et iganädalastel ühistreeningutel on nende plaanides tähis koht. „Ühistreeningud on kalendris alati punasega märgitud ja niisama neid vahele ei jäta,” teatas näiteks Kattel resoluutselt.

Üks pool ühistreeningute võlust on muidugi treeningul endal, sest struktureeritult harjutusi sooritada ja koos teistega võhma kasvatada on oluliselt etem kui üksi tegutseda. Vähemalt sama kõrgelt hinnatakse aga ka seda seltskonda, kes iganädalaselt trennides kokku saab. „Ühistreeningul saad teiste kohtunikega koos treenida ning oma kolleege rohkem tundma õppida. Minu arvates tekib nii kohtunike vahel suurem ühtekuuluvustunne ja tuttavate kohtunikega on alati hea koos brigaadis olla,” selgitas Mark-Oskar Arst seda, kuidas koos mänguväliselt toimetamine ka platsile üle kandub. Talle sekundeerib ka Roomet Pärn: „Trennis tekib suurem kambavaim ja kui omavahel on hea läbisaamine, on mängus ka kohe lihtsam.”

Ühistreeningute puhul on eriline ka see, et omavahel saavad kokku täiesti erineva suurusega kogemustepagasiga kohtunikud, mis see tekitab omakorda põnevaid ja harivaid jututeemasid. “Väga palju saab juurde nii julgust kui ka teadmisi, sest sa jooksed seal kõrvuti kohtunikega, kellel on rinna peal FIFA embleem, kui nad mänge teevad,” rääkis Vaher. Vestlused ei piirdu tema sõnul aga ainult jalkateemadega: „Trenni saab ka nimetada „jututoaks”, sest kõik jagavad seal naljakaid lugusid, mis nendega on juhtunud elus või mängudel.”

Neile, kes seni veel ühelegi ühistreeningule jõudnud ei ole, on noormeestel konkreetne sõnum, mille võtab Arst kenasti kokku: „Ühistreeningud on väga mõnusad, soovitan soojalt kõigil neist osa võtta! Mina ei ole veel kordagi ühestki trennist halva tujuga koju läinud. Saab kiireks, saab tugevaks, saab naerda.”

Esimesed kogemused rahvusvahelises jalgpallis

Aprillikuus toimus Eestis noormeeste U17 sõprusturniir, millest võtsid lisaks Eesti noortekoondisele osa ka Luksemburg, Ukraina ja Põhja-Iirimaa. Oma esimesed ristsed rahvusvahelisel areenil said ka kõik neli noormeest, kes jäid saadud kogemusega rahule ning said ka kindlustunnet, et saavad ka koondisetasandil oma ülesannetega hästi hakkama.

Kuigi jalgpalli näol oli mäng sama, torkasid mõnele kohtunikule silma ka väikesed kultuurilised erinevused. „Sain kogeda tuliseid ja vihaseid pinke, kus igasuguse asja peale jagati oma arvamust ja öeldi, kuidas asjad tegelikult on,” meenutas Vaher. Kattel oskas meenutada üht vahvat keelelist nüanssi: „Kui Eesti treenerid karjuvad, et pall oli meetrite kaupa üle küljejoone, siis põhja-iirlased karjuvad, et oli miilide kaupa üle,” ütles ta.

Mängud läksid Eesti noormeestel nii nende endi kui ka vaatlejate sõnul hästi. Kõigi nelja noormehe vastustest kumas läbi tõdemus, et mängijate tase oli väga kõrge. „Seda saaks võrrelda meie ELB tasemega, kuigi ma arvan, et U17 mängijad näitaksid sealgi paremat mängupilti ja suuremat tempot,” ütles Vaher. „Mäng ise oli tõesti päris hea, Eestis võiks sellised rohkem olla!” arvas Pärn.

Pärast kõiki kohtumisi oli kohtunikel võimalik väljakul toimunu pulkadeks lahti võtta – kõigepealt saadi otsene tagasiside vaatlejatelt ning pärast oli võimalus WhatsAppis vabas õhkkonnas kõikide olukordade üle veel põhjalikumalt arutleda. Tagasiside on teadagi üleüldse parim viis arenguks ja õppimiseks ning seda kinnitasid ka KAAT-programmi osalejad: „Videost on alati hea olukorrad üle vaadata ja kui tipptasemel kohtunik annab veel oma tagasiside, siis on sellest kindlasti palju õppida,” ütles Kattel.

Pärna sõnul oli sellisel analüüsil teinegi hea külg: mängudeks oli hea valmistuda, sest seda sai teha samade võistkondade juba peetud mängude alusel. „Tänu analüüsile sai vaimu valmis panna mängijateks, kes võivad natuke pahandust tekitada, et siis mängu sees need olukorrad ära hoida. Juba teadsid, mida rohkem jälgida,” selgitas ta. Lisaks tekkisid grupivestluses põhjalikud (ja loomulikult tulevikku silmas pidades väga kasulikud!) arutelud kõiksugu keerulisemate olukordade üle, mis mängudes esinesid, alustades penaltitest ja lõpetades punaste kaartidega.

Selline analüüsivorm ei olnud tegelikult noormeeste jaoks midagi täiesti uut, sest kõik on RefPaliga juba headeks sõpradeks saanud. „Peamine olukordade analüüs käibki RefPalis. Seal on hea kinnistada oma teadmisi ja endal on ka mängus lihtsam mõnda otsust teha, kui tead, et oled RefPalis sarnast olukorda juba hinnanud,” selgitas Arst. „Sel hooajal on olnud olukord, kus näen väljakul mingit olukorda ja tunnen ennast kindlamalt, sest tean, et olen seda RefPalis juba näinud,” oskas Pärn oma kogemusest ka näite tuua.

Lukus: SDS-test on FIFA-testist selgelt raskem!

KAAT-grupi kohtunikud jooksid märtsis FIFA-testi, nüüd maikuus aga SDS-testi. Kumb neist kahest siis ikkagi raskem on? „Mõlemad said läbitud, aga SDS on raskem,” ütles Pärn kindla sõnaga. „SDS test on kindlasti raskem. Ma pole veel kuulnud kedagi, kes vastupidist väidaks,” kinnitas ka Arst, et lühema puhkeajaga ja rohkemate suunamuutustega test nõuab selgelt suuremat füüsilist pingutust.

Küsimuse peale, kas noores vanuses saab teste veel ilma ettevalmistuseta edukalt sooritada või tuleb ikkagi teadlikult treenida, on vastused seinast seina. Vaheri sõnul saab pikaaegsest mängimisest saadud põhjal veel edukalt sõita: „Pigem veel noores eas, kui oled terve oma elu teinud sporti, saab testid joostud minimaalse treeningu pealt ja ei pea palju ise juurde tegema.” Arst kinnitab aga seevastu, et lihtsalt niisama edukat tulemust kätte ei saa. „Kindlasti peab testideks valmistuma ja ennast füüsiliselt heas vormis hoidma. Iseenesest ei tule ka noores eas midagi. Vähemalt minul küll mitte. Samas kui testideks korralikult valmistuda, on tegu pigem meeldiva pingutusega,” leidis ta.

KAAT-gruppi jõudnuna vaatab füüsilise ettevalmistuse rolli teise pilguga ka Kattel. „Nüüd tuleb hakata sellega tõsisemalt tegelema, mitte ainult selle pärast, et testid ära joosta, vaid ka et ennast tervena hoida ja hästi tunda. Õnneks on kohtunikel suurepärane kehalise ettevalmistuse instruktor, kes meid selles osas aitab,” saadab ta tervitusi ka Maikel Miksoni suunas.

Tarkuseteri Kevin Kaivojalt

Pärast maikuist testimispäeva toimus KAAT-grupi kohtunikele ka üks põnev loeng, kus oma kogemusi jagas avatult Premium liiga kohtunik Kevin Kaivoja. Tarkuseteri, mida endaga teekonnale kaasa võtta, said sellest loengust kõik.

Kattelil on lausa isiklik mälestus ühest paari aasta tagusest mängust, kus ta oli ise mängija rollis ning Kaivoja oli kohtunik. „Oli olukord meie kastis ja klaarisime pika palliga. Sörkisin siis kaitsest välja ja nägin, et kohtunik on juba teises väljakuotsas. Mäletan, et mõtlesin, et kuidas ta nii kiiresti sinna jõudis? Seega – kui ta meile positsioneerimisest loengut pidas, siis kuulasin suure huviga,” rääkis Kattel. „Kaasa jäi minuga selline mõte, et ei pea olema tippkohtunik, et teha asju, mida tippkohtunikud teevad – võistkondade analüüs, korralik ettevalmistumine, taastumine jms. Mida varem neid asju tegema hakata, seda parem,” lisas ta.

„Kaivoja jutust jäi kõige paremini meelde see, et igal mänguminutil peab suutma ennetada olukordi ja olema mängust samm ees, et ei tekiks olukordi, kus jääd mängust liiga kaugele ja jõuad punases olukorrale järele,” tõi Vaher ühe punktina välja.

Mark-Oskar Arst kiitis kogu loengut ning tema hinnangul tõi Kevin välja palju põnevaid ja olulisi punkte. „Kui kokkuvõtlikult sõnasta üks mõte, mille endaga kaasa võtsin, siis see oleks, et alati proovi oma mõtetega mängust paar sammu ees olla. Nii ei tule olukorrad mängus üllatusena ning otsused kukuvad ka paremini välja.”

KAAT-grupi kogemusega rahul!

Kokkuvõttes on kõik noormehed seni KAAT-programmi liikmetena kogetuga ülimalt rahul. Pärn toob kõige suurema muudatusena esile mängudelt saadava tagasiside kogust: „Kindlasti oled rohkem pildis ja saad rohkem tagasisidet, sest igal mängul on vaatleja kohal. See on hästi positiivne asi, mida regionaalkohtunikuna nii palju ei saanud,” leidis ta. „Ise on oma nõrku kohti on tihti raske märgata ja endale teadvustada,” täiendas Arst.

Katteli sõnul on kõigis tegevustes tunda, et grupiga liitumine on olnud loomulik edasisamm karjääriredelil. „Sinult nõutakse rohkem ja läbi selle hakkad ka ise endalt rohkem nõudma. Isiklikult olen hakanud rohkem oma mänge analüüsima ja rohkem mingitele aspektidele tähelepanu pöörama, näiteks positsioneerimine, suhtlus jms.,” selgitas ta. “Määramiste hulk on läinud märkamisväärselt suuremaks, kuigi võib ka olla sellest, et nüüd on kalender rohelisem,” lisas Vaher.

„KAAT-grupist saadud emotsioonid on väga head. Kui on soovi jõuda kaugemale kohtunikuna, siis selle projekti taga olevad inimesed ja osakond aitavad sul sinna jõuda, kui sa seda ise tahad,” ütles Vaher lõpetuseks.

Lugu ilmus EJLi kohtunike uudiskirjas.

Pildil KAAT grupi kevadine treeningpäev mais. Foto: erakogu