Unistus MM-ist sai teoks: Aron Härsingu tähelepanekud Ameerika jalgpallipeolt

2018. aastal, kui USA, Kanada ja Mehhiko valiti 2026. aasta MM-i korraldajateks, tekkis mul unistus tulla kogu perega seda kohapeale vaatama. Olles varem USAs õppinud ning kuna lapsed on praegu reisimiseks just ideaalses vanuses, tundus see hea plaanina. Möödunud aasta lõpus hakkas unistus võtma reaalseid mõõtmeid – ostsime lennupiletid USA läänerannikule ning osalesin FIFA piletite loosimisel kolmele mängule. Selle aasta veebruaris sain FIFAlt positiivse vastuse kahe kohtumise osas: 19. juunil San Franciscos peetud Türgi–Paraguay ning 21. juunil Los Angeleses toimunud Belgia–Iraani mängule.

Viibisin 10.–24. juunini 2026 Ameerika Ühendriikides California ja Nevada osariigis ning jagan oma MM-kogemust.

Fännikultuur ja kaasaelamine

Võrreldes Euroopa riikidega on jalgpallikultuur USAs siiski suhteliselt õhuke. Ajalooliselt on soccer olnud seal eelkõige tüdrukute ja mehhiklaste ala, samas kui Ameerika jalgpall ja pesapall on rahvusspordi staatuses. MM-ile elas aga kaasa kogu riik. Ollakse uhked, et MM-finaalturniir toimub just nende kodumaal ning elatakse oma koondisele kaasa. Isegi inimesed, kes on jalgpallivõõrad, võnguvad jalgpallilainel. Näiteks San Diegos pesapallimängul käies tegi avaviske 2025. aasta maailma parim naisjalgpallur Aitana Bonmatí.

Lisaks elab USAs palju Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit immigrante, kelle jaoks on jalgpall religioon. See paistis välja ka igapäevaelus – kassapidajad ja bussijuhid jälgisid töö ajal telefonist mänge ning juubeldasid väravate puhul.

Praegune MM on väga Ameerika nägu. Viimased reeglimuudatused – ajavenitamise vastased meetmed, kohtunike staadioniteavitused, joogipausid, mis jagavad mängu sisuliselt neljaks veerandiks, ning kohtunike kehakaamerate kasutamine – on muutnud mängu palju sarnasemaks NFL-i, NBA, NHL-i ja MLB kohtumistele kui sellele jalgpallile, millega mina üles kasvasin. Kas see on hea või halb, jääb igaühe enda otsustada, kuid minu hinnangul on mäng muutunud vaatemängulisemaks ja kaasahaaravamaks.

Fox Sportsi MM-i ülekanded meenutasid palju enam Ameerika jalgpalli profiiliga NFL-i ülekandeid kui Euroopas tehtavaid Meistrite liiga mänge. Ka staadionikogemus sarnanes rohkem Ameerika profiliigadega – pidevalt käis show, inimesed olid kohal peredega, nautisid sööki ja jooki, tegid aeg-ajalt lainet ning tõid kuuldavale lühemaid ja lihtsamaid chante. Euroopast tuttavad tifod, lipud ja ajaloolised fännilaulud seevastu staadionitel puudusid.

Korraldus

Mängude korraldus oli väga sujuv. Suur hulk inimesi oli kaasatud nii vabatahtlike kui ka tasustatud töötajatena, et tagada külastajatele turvaline, mugav ja meeldiv kogemus. Klienditeenindus oli väga sõbralik ning lastega külastajatele pöörati suurt tähelepanu. Staadionid olid uued, puhtad, kõrgtehnoloogilised ja väga kasutajasõbralikud. Nende kahe mängu põhjal ei oska ma korralduse poole pealt välja tuua ühtegi etteheidet.

Jalgpall kui ühendaja

Nägin oma reisi jooksul sadu tuhandeid jalgpallifänne – erineva keele, kultuuri, nahavärvi ja usutunnistusega. Kuigi maailmas on praegu palju vihkamist, kurjust ja vastandumist, sealhulgas isegi mõne MM-i korraldajariigi poolt, oli minu kogemus väga positiivne. Ma ei näinud kordagi agressiivset, rassistlikku ega vihkamist täis käitumist. Isegi kohtunike otsuseid aktsepteeriti sportliku emotsiooni piirides, mis oli minu jaoks üllatav. Samuti ei tundnud ma kordagi, et minu või minu laste turvalisus oleks ohus.

Küll aga nägin väga palju seda, kuidas eri riikide fännid omavahel suhtlesid, koos laulsid, kogemusi vahetasid ja üksteise üle sõbralikult nalja viskasid. Oli väga meeldiv tõdeda, et tänapäeva maailmas on jalgpall üks neist vähestest ühisosadest, mis aitab inimestel teineteist mõista ja koos rõõmu tunda.

Kohtunikud

MM-ile ei pääse ainult maailma parimad mängijad, vaid ka maailma parimad kohtunikud. Kui Euroopa kohtunikega olen üsna hästi kursis, siis väljaspool Euroopat tegutsevatest kohtunikest tean oluliselt vähem. Seetõttu tahaksin eraldi esile tõsta Türgi–Paraguay mängu kohtuniku, Salvadorist pärit Ivan Bartoni.

Minu hinnangul oli tegemist kohtuniku vaates väga keerulise mänguga. Paraguay läks kohtumise alguses juhtima ning hakkas seejärel lõunaameerikalikult vahendeid valimata mängu tapma. Türklased seevastu üritasid iga hinna eest viigiväravat lüüa – nii oma oskustega kui ka teesklemise abil teenitud vigade järel. Teoorias oleks sellest võinud kujuneda ebasportlik festival. Tänu uute reeglite oskuslikule rakendamisele ning kavalate mängujuhtimise võtetele suutis kohtunik teha sellest põneva, voolava ja tasakaalus jalgpallimängu.

Kohtumine ei pakkunud küll palju iluväravaid ega silmapaistvaid sportlikke sooritusi, kuid kohtuniku vaatenurgast oli seda erakordselt huvitav ja silmiavav jälgida. Kõigile kohtunikele, kes peavad vilistama näiteks Andorra, Iisraeli või Balkani mänge, soovitan seda kohtumist õppematerjalina vaadata. Tegu oli tõelise anti-shithousery meistriklassiga – eesti keeles lihtsalt paremat väljendit ei leidnud.

Ja kui kunagi küsitakse mälumängus, millises mängus näidati esimest korda punast kaarti suu katmise eest, siis vastus on: Türgi–Paraguay.

Hinnad

Minu jaoks ei ole see MM-i puhul kõige olulisem teema, kuid kuna Eestist on selle kohta kõige rohkem küsitud, toon selle siiski eraldi välja.

Viimati käisin USAs 2016. aastal ning minu hinnangul on hinnad seal selle ajaga tõusnud isegi kiiremini kui Eestis. Ka kohalikega vesteldes kinnitati, et COVID-i ja sellele järgnenud kriiside tõttu on inflatsioon olnud suur ning ameeriklaste ostujõud on viimase kuue aasta jooksul langenud.

Staadionite söögi- ja joogihinnad tunduvad meie jaoks küll kõrged, kuid võrreldes kino, loomaaia, lõbustuspargi või pesapallistaadioni hindadega on need samas suurusjärgus. Seetõttu ei pea ma vähemalt staadionite toitlustuse puhul ahnuse süüdistusi põhjendatuks.

• Mängu piletid – 120–180$ / kõige odavama kategooria pileti 1 tk hind
• Alkohoolsed joogid – staadionil 20–25$, baaris 7–15$, poes 2–5$
• Vesi/limonaad/spordijook - staadionil 5–10$, baaris 3–5$, poes 1–3$
• Praad söögikohas – 10–25$
• Kütus – Nevada osariigis 0,9–1,2 $/l, Californias 1,4–1,8 $/l

USAs lisandub hinnasildil olevale hinnale sageli alles kassas osariigiti erinev käibemaks. Samuti on ühiskondlikult tavapärane jätta jootraha – restoranis 15–20% ning baaris umbes üks dollar joogi kohta.

Härsing külastas Belgia–Iraani mängu. Foto: erakogu