2 PÄEVA MÄNGUNI | Esimene fännireis Balti turniirile Riiga 1929

Tollases Eestis oli jalgpall publikuhuvi poolest kõige populaarsem spordiala. Suuremat vaatajaskonda soodustas ka toonane taristu – jalgpalliväljaku ümber mahtus palju rohkem pealtvaatajaid kui pallimängudest konkurentide korvpalli ja võrkpalli puhul. Ka teised toona populaarsed spordialad, nagu poks ja maadlus, mida harrastati spordisaalides, ei mahutanud nii palju publikut.

Balti turniir kujuneski esimese iseseisvusaja kõige tähtsamaks võistluseks jalgpallikoondise jaoks. Muud koondisemängud olid sisuliselt sõpruskohtumised, samal ajal kui Balti turniiril oli mängus karikas – ja kes ei tahaks naabritest parem olla?

Huvi turniiri vastu ilmestab fakt, et juba esimesele väljaspool Eestit toimunud turniirile Riias korraldati omamoodi „fännireis“. Sellekohane teade ilmus 10. augustil 1929 ajalehes Vaba Maa:

„Balti riikide jalgpalliturniir tuleb pidamisele tuleval nädalal – kesknädalal, neljapäeval ja reedel, 14., 15. ja 16. skp. Turniirile sõiduks korraldab jalgpalliliit ekskursiooni, millele olnud võrdlemisi palju ülesandmist. “[1]

Päevalehe erikorrespondent andis Riiast teada järgmise ülevaate: „Riiast, 14. aug. Kahte erivagunisse, mis teisipäevaõhtuse kiirrongiga Tallinnast asus teele Riiga Balti jalgpalliturniirile, kogunes 63 sõitjat. Ruumi oli lahedalt kõigile ja raudteevalitsus oli hoolitsenud koguni ka magamiskottide eest. Lahkumisel Tallinnast oli mitte üksi mängijate, vaid kogu ekspeditsiooni meeleolu õige sõjakas. Kaotusest turniiril ja Balti meistri tiitli jätmisest Riiga ei taha teada keegi, kuna ollakse seevõrra kindel Eesti võidus. Üldisemalt ennustatakse Eesti võitu Läti üle kahe värava võrra. Suure võidukindluse juures võeti päris rõõmsalt vastu liidu esimehe A. Männa poolt meeskonnale ärasõidul avaldatud tuleviku perspektiiv: võiduga Tallinna, kaotusega Düünasse!“[2]

Vaba Maa iseloomustab reisi: „Reis Riia poole läheb elavalt ja lõbusalt. Käsutada on oma vagun, kus tublisti, nagu kombeks, lüüakse kaarte. Kõneldakse anekdoote ja vahest aetakse ka tõsist juttu. Esmakordselt on pere eriliselt mitmekesine kui arvata kaasa ka ekskursante. Siin on kohtunikke, ohvitsere, advokaate, arst (muidugi Dr. Schvartz), ajakirjanikud, panga ametnikud, raudteelased ning rida teistesse elukutsetesse kuuluvaid isikuid, sest meie rahvusmeeskonna pere on väga mitmekesine.“[3]

Sellised reisid said iseseisva Eesti Vabariigi ajal traditsioonilisteks. Näiteks 1932. aasta Balti turniiri Riias külastas erirongiga 120 inimest. Ekskursiooni korraldas Tallinna Spordipressi Klubi ja reisi hinnaks kujunes 12,50 krooni. Sõitjal tuli kaasa võtta oma voodipesu, sest ööbiti rongis.[4] Töölise päevateenistus 1932. aastal 2,22 krooni,[5] mistõttu oli selline reis tollasele tavalisele töölisele üsna kallis.

Reisil toimunut talletas ka Spordilehe reporter: „Huvireisijatega kaasas oli ka Eesti suurim pallientusiast dr. S. [Schvarz] Sinnasõidul oli ta mures ainult küsimustega „mis saab", „kuidas läheb" — ikka võistlustega Riias. Kurtmatult rääkis, et jalgpalli pärast jätnud ta Tallinna maha kõik oma patsiendid. Kui nendega peaks juhtuma aga midagi raskemat, siis saadetavat haiged talle Tallinnast Riiga järele. Ühele kaasreisijale, kel juba rongil tekkis närviline võistluspalavik, kirjutas ta kohe lahkelt retsepti 250 grammile spintus vini'le — väljaspoolt määrimiseks." [6]

Tagasiteel juhtus aga omamoodi põrutav sündmus. Turniiri võitja sai auhinnaks kolme riigilipu värvides lintidega võidupärja. Pärga hoiti hellitavalt kui kallimat vara ning see paigutati tagasiteel ümberseisjate hõisete saatel ettevaatlikult vagunisse. Pärast Valkat jäädi vagunis tukkuma ning Tartus ärgati taas, kui esimesed pilgud pöörati võidupärjale. Tukkumise ajal – Valga ja Tartu vahel – oligi juhtunud põrutav lugu: kolmest siidist ja kuldnarmastega rahvusvärvilindist oli kadunud Eesti trikoloor. Suure kohkumisega asuti otsima ning pärja lähedalt leiti üks väike riba kaduma läinud lindist. Esindajad tulid ja kõnelesid pead pööritavalt. Midagi siiski ei leitud ning nii see jäigi.[7]

Balti turniir oli, on ja jääb üheks tähtsaimaks võistluseks Eesti rahvuskoondise fännidele. Ka tänavusel Balti turniiril on oodata tavapärasest suuremat fännide liikumist, olenemata sellest, kus mängud toimuvad.

Balti turniiri tähtsuse fännide jaoks formuleeris suurepäraselt juba sajand tagasi sporditegelane Aleksander Mändvere: „Meie elame ruttu, väga ruttu ja spordis on suurele publikule enamikul kordadest maksev ainult silmapilk. Balti turniir on Eestile, Lätile ja Leedule kujunemas suursündmuseks jalgpalli alal, mis üle palju muu köidab meeli kolmes nimetatud riigis ja mille kohta huvi ei ole ainult silmapilkne. Ei peaks olema raske ennustada, et edaspidi Balti turniir võidab tähtsuselt ja huvilt veel juure ja ületab seepoolest tavalised üksikud maavõistlused.“[8]

Olenemata sellest, et tänapäeval on tähtsamaks kujunenud suurvõistluste valikturniirid, on Balti turniir fännide jaoks jätkuvalt see võistlus, mille lihtsalt PEAB võitma!

***

[1] Balti  riikide jalgpalliturniir algab 14. Augustil. Eesti meeskond ja ekskursioon sõidavad välja teisipäeval. 10.08.1929, Vaba Maa.

[2] Pallimeeste teekonnalt Riiga 15.08.1929, Päevaleht.

[3] Teel Balti turniirile. Kuidas lõpeb maavõistlus Lätiga? Alaliselt vihaseimaid võitlusi jalgpallis. 15.08.1929, Vaba Maa.

[4] Ekskursioon Balti turniirile. 13.08.1932, Päewaleht

[5] Tööliste palgad ja krooni kurss. 28.06.1934, Päewaleht.

[6] Suure palliprohveti seiklused. 24.08.1929, Eesti Spordileht,.

[7] Põrutav sündmus võidupärjaga. Samas.

[8] Eesti B.M. 24.08.1929, Eesti Spordileht