Gibraltar pürgib läbi raskuste tähtede poole

Kas teadsite, et enne veel, kui palliti eestlastega, võtsid gibraltarlased mõõtu saarlastega? Tutvume lähedalt selle Suurbritannia meretaguse ala vutilooga.

Kuigi oma elanike arvult ja territooriumi suuruselt on Gibraltar vaid täpike Ibeeria poolsaare lõunatipus, püütakse läbi jalgpalli saada suuremaks ja olla tõsine pähkel hammustamiseks igale koondisele. Kui sõprusmängudes Liechtensteini ja Eestiga saadud viigid välja jätta, siis eriti heade tulemustega pole Gibraltari koondis kahel viimasel aastal siiski kiidelda saanud. Peamiselt on vastu võtta tulnud suureskoorilisi kaotusi ja märtsis tunnistati näiteks Läti 5:0 paremust. Maailmameistrivõistluste valiktsükli H-alagrupi esimeses kohtumises saadi kodus 1:4 kaotus Kreekalt. Eesti koondise mehed on Gibraltari sitkust pidanud tunnistama kahel korral. 2014. aasta märtsis võideti võõrsil 2:0 ja kaks kuud hiljem mängiti kodus 1:1.

Eesti jalgpallikoondise abitreener Janno Kivisild tõdeb, et kohtumised Gibraltariga on olnud keerulised.

„Nad tulid mõlemal korral meie vastu kaitsest lähtuvalt mängima ja formatsiooni 5-4-1 murdmine on raske,“ lausub ta. „Seekord peab edu saavutamiseks A. Le Coq Arena väljaku suuruse optimaalselt ära kasutama. Kaitsvate meeskondade vastu tuleb tegutseda kiirelt, samas peame kvaliteetselt palli mängima, et me suudaks läbi kannatlikkuse leida vaba ruumi nende kaitsekolmandikul ning lõpetada rünnakud pealelöögiga.“

Gibraltari jalgpallil pikad traditsioonid

1713. aastast Briti ülemere territooriumina toimiva 30 000 elanikuga Gibraltari territoorium on vaid 6,8 km². Jalgpallimängu tutvustasid kohalikule elanikkonnale Briti sõjaväelased juba 19. sajandi lõpus. Kuigi ei ole täpselt teada, millal esimesed meeskonnad organiseeriti, siis Prince of Wales FC alguseks loetakse 1892. ja Gibraltar FC-l 1893. aastat. Kohalikule jalgpalliliigale pandi alus 1907. aastal. UEFA liikmelisust hakkas Gibraltar taotlema 1999. aastal, kuid tänu Hispaania vastuseisule ei saatnud neid edu. Suur naaber kartis, et positiivse lahenduse korral võib sama soovida ka näiteks Kataloonia. 2007. aastal toimus hääletus Gibraltari liikmelisuse üle, kuid poolt olid vaid Inglismaa, Šotimaa ning Wales. Pärast mitmeid kohtuvaidlusi erinevates organisatsioonides ning reeglitemuudatusi võeti Gibraltar UEFA liikmeks 2013. aasta mais. Käesoleva aasta Euroopa meistrivõistluste valiksari oli nende esimeseks ametlikuks kvalifikatsiooniturniiriks. Tänavu 13. mail sai Gibraltar Mexico City's toimunud FIFA kongressil ka selle organisatsiooni liikmeks ning õiguse mängida maailmameistrivõistluste valikturniiril.

Kuna Gibraltar on poliitiliselt seotud Inglismaaga, kuid asustatud peamiselt hispaanlastega, võib nende jalgpallis leida mõlema koolkonna mõjusid. Janno Kivisild leiab, et Eesti koondis on pidanud erinevate stiilide vastu mängima ja siin probleeme ei tohiks olla.

„Nende koondises on mängijaid, kes on hispaanlastele omaselt meisterlikud, emotsionaalsed ja riskialtimad, teised on jälle brittide koolkonna moodi distsiplineeritud ja jõulised,“ selgitab abitreener. „Kui me neid võõrsil võitsime, oli väljakul optimaalne koosseis. Koduses viigimängus oli meil rohkem eksperimenteerimist.“

Janno Kivisild märgib, et kui kõik meie parimad mehed on kohal ja terved ning suudetakse ise mängida ohtlikult, siis peaks Eesti koondis olema võimeline Gibraltari vastu oma paremuse maksma panema.

Enne Eesti koondist mängiti saarlastega

Kuigi Gibraltar ei ole saar, kuulub ta 1985. aastal asutatud 24 maailma saart ühendavasse Rahvusvahelisse Saarte Mängude Assotsiatsiooni, mille iga kahe aasta tagant korraldatavatel võistlustel osaleb üle 2500 sportlase ning võisteldakse 15 erineval spordialal. Gibraltar on alates 1993. aasta mängudest osalenud jalgpalliturniiril. Nende võistluste raames mängis Gibraltar ka oma esimese rahvusvahelise kohtumise Jersey saare koondisega, mis kaotati 1:2. Toonasel turniiril jäi meeskond viimaseks. Gibraltar saavutas oma suurima võidu 2003. aastal, kui koguni 19:0 alistati Sark'i esindus.

Samasse organisatsiooni kuuluva Saaremaaga on mängitud korra, kui 2011. aastal kohtuti Isle of Wight'il 5.-6. koha mängus ning saadi 4:0 võit. Hiljem kuulus Eesti vastu mänginud koondisesse sellest rivistusest lausa kaheksa mängijat. Tollane Saaremaa koondise peatreener Jan Važinski ütleb, et esimesena meenub talle sellest mängust, et kohtumine mängiti väljakul, mis oli väga suure kallakuga.

„Turniir oli meie jaoks edukas, kuigi jäime napilt poolfinaalist välja,“ lausub ta. „Gibraltari mehed alustasid väga hästi, lõid meile kaks kiiret ja ilusat väravat ning asi oli otsustatud. Tegu oli väga tehnilise ja taktikaliselt tasemel meeskonnaga.“

2019. aastal toimuvad Saarte mängud Gibraltaril ja võistlusprogrammi kuulub 12 ala. Paraku jääb esimest korda nende võistluste ajaloos välja jalgpall, kuna Gibraltari ainus staadion – Victoria staadion – ei võimalda nii suuremahulisi mänge korraldada.

Saaremaa jalgpallikoondist mullu Jersey'l juhendanud Pelle Pohlaku sõnul tundub uskumatu, et ajalooliselt nii tähtis spordiala jääb mingitel põhjustel mängudelt eemale.

„Pigem tundub, et läbi selle on neil võimalik minimaliseerida kulusid,“ sõnab Tallinna FC Flora president. „See muudab meie jaoks mingil määral tervet 2019. aastat. Mehed on harjunud, et saavad iga kahe aasta tagant end teiste saartega proovile panna.“

Jalgpall on osalejate arvu poolest Saarte mängude suurim spordiala. 2015. aastal osales Jersey'l 16 saart meeste- ja 11 naisteturniiril. Gibraltari Jalgpalli Liit tõdeb, et on olemas siiski lootus, et nelja aasta jooksul võib Gibraltar saada rohkem jalgpalliväljakuid, aga hoolimata lisavõimalustest on kaht jalgpalliturniiri Saarte mängudel nende praeguses formaadis siiski võimatu võõrustada. Ka Gibraltari Saarte Mängude Assotsiatsioon otsib viise, kuidas väiksemaformaadiline turniir siiski korraldada. Jalgpall on olnud Saarte mängude programmis alates 1985. aastast.

Tekst: Alver Kivi
Foto: Jana Pipar

Lugu ilmus reedeses Eesti - Gibraltar MM-valikmängu kavas