INTERVJUU: Andrus Lukjanov: väravavahtide ühtne koolitamine viib tulemuseni

Eesti Jalgpalli Liidus noortekoondiste väravavahte treeniv Andrus Lukjanov selgitab pikemas intervjuus, kuidas plaanitakse jõuda ambitsioonika eesmärgini – Eesti oma väravavahtide koolkonnani. Lukjanov võttis hiljuti töö üle soomlaselt Jyri Nieminenilt, kes siirdust Eestist kuulsasse Katari Aspire akadeemiasse.

Andrus, kuidas sai sinust noortekoondiste väravavahtide treener?
See kõik algas ühel ilusal päeval, kui Ain Tammus (endine U-19 koondise väravavahtide treener) helistas mulle ja küsis, kas ma oleksin huvitatud U-19 koondise juurde appi tulema. Ülikoolis õppides leidsin selle aja, et sõita üheks treeningpäevaks Tallinna ja assisteerida Tammust U-19 koondise treeningul. Pärast treeningut tuli välja, et Tammus soovib mind saata U-23 koondisega Türki mängule. See oligi minu esimene kontakt noortekoondise väravavahtide treenerina. Hiljem töötasin koos U-16 koondisega ja eelmine aasta U-19 koondisega. Tänaseks päevaks on mul U-15, U-17, U-21 ja U-23 koondis.

Oled 25-aastane ja siiski veel noor mees. Kas väravavahina endal tulevikku ei näinud?
Minu mängijateekond jäi selle taha, et noorena valisin õpingud. Selleks hetkeks, kui klassivennad otsustasid, et nad lähevad Audentse spordikooli (tol ajal oli seal jalgpall), siis mina otsustasin, et valin hariduse. Kõlab julmalt, aga pöörasin rõhku koolile. Tol ajal tundus loogiline otsus, tänaseks päevaks ma tean, miks see kõik nii läks.

Ülikoolis kaasati mind pärast esimest semestrit Tammekasse noortetreeneriks ning alustasin juba koostööd väravavahtide treenerina naiskonna juures. See iseloomustab minu teekonda kõige paremini. Kõigepealt teadmine ja siis praktika. Kui teadmised kasvasid, aga praktikas jäid oskused vajaka – treenerita on raske areneda –, siis ei saanud oma mänguga rahule jääda. Abi polnud kuskilt võtta ning tuli teha otsus. Ideaali poole püüeldes leidsin, et pigem saab minust oma ala spetsialist – mille suunas ma tööd teen – kui eriala treenerita arenenud mängumees. Detaile on lihtsalt liiga palju ja üksi treenides soovitud tasemeni ei jõua.

Millised eesmärgid oled endale selles töös seadnud?
Minu peamine eesmärk on saada spetsialistiks. See on kõige üldisem eesmärk ja seda saab hästi lahti mõtestada pusle näol. Kui esmalt oli pusles 10 juppi ja kõik tundus olevat selge, siis tänaseks päevaks olen jõudnud 300 jupini. Mäe tipp on 5000 või 10 000 juppi. Pikk tee on veel minna.

Kui rääkida konkreetsematest eesmärkidest, siis töötan sama visiooni kallal, mis Jyri eelmisel aastal koondise juurde tõi. Esmalt proovin saada efektiivselt tööle koondise ja klubivahelise suhtluse väravavahtide osas, et toimuks kvalitatiivne areng ja töötaksime ühiste eesmärkide nimel. Teine eesmärk on saada talenditreeningute väravavahtide treenerid ühtse nägemuse järgi tööle, et U-15 koondise juurde tulnud väravavahil on näha tehtud tööd. Hetkel on väravavahtide tehniline sooritus liiga erinev. Kolmas eesmärk on läbi talenditreeningute jagada teadmisi väravavahtidele, endistele väravavahtidele, aktiivsetele klubitreeneritele, kes soovivad tegeleda väravavahtidega. Iga nädal toimuv talenditreening oleks neile kui treening/õppepäev. Talenditreeningul töötavad EJLi väravavahtide treenerid, kelle nägemus on ühtne väravavahi tehnilise arendamise kohapealt. Neid treeninguid on soovitatud alati vaatama minna ning küsimuste korral saab alati pöörduda treenerite poole. See on viis, kuidas saab baasteadmisi viia korra nädala soovija juurde.

Kuidas on koostöö klubidega üles ehitatud?
Pärast igat pikemat kogunemist annan ma väravavahtidele tagasisidet. Vahetult pärast treeninguid suuline ning hiljem pikem ülevaade kirjalikult. Seda tagasisidet jagan ma mängija treeneriga, et tal oleks ülevaade silme ees, millega ma tegelesin. Kuna meid, väravavahtide treenereid, on siiski suhteliselt vähe, siis üritan ma pidevalt olla kursis, kuidas poistel treeningutel läheb. Suhtlus klubide vahel on väga oluline ning ma tunnen, et seda saab veel efektiivsemaks teha. Töö käib selles suunas!

Kuidas hindad klubides tehtavat tööd noorte väravavahtidega ehk milline on materjal, mis sinu kätesse jõuab?
Väravavaht on väga spetsiifiline positsioon. Seda enam, et iga väravavaht on ka kergelt erinev. On näha, et tehakse tööd ja poistel on olemas teadmised ja ka oskused (ideaali poole püüeldes saab öelda, et alati võiks olla parem). Samas ma näen, et on olemas teatud põhivead, mis meie väravavahtidel esineb liiga sageli. Mina kutsun seda vajumiseks. See esineb siis, kui väravavahid kardavad hüpata (eelkõige kehv tehnika, teiseks põhjuseks kõva väljak) ja haiget saada. Murekoht, kuid võimalik välja treenida.

Teine punkt on üks-üks olukorrad, millega Jyri juba eelmine aasta tegeles ja treenereid suunama ja õpetama hakkas. Oluline on, et väravavahtide treeneritel oleks ühtne nägemus ja arusaam asendist, positsioonist, distantsist palliga ja liigutustegevusest. Töö käib selles valdkonnas!

Millised on meie noorte peamised puudused?
Noortekoondise juures saan ma suunata väravavahte tehnilise soorituse parandamisele, aga see töö tehakse ära klubi juures (tagasiside klubi väravavahtide treenerile). Minu peamine ülesanne on jälgida, kuidas toimib mängust arusaamine, positsioonivalik ja suhtlus kaitseliiniga.

Puuduste all, mis läheb järjest paremaks, on distantsi hoidmine kaitseliiniga, suhtlus kaitseliiniga ning positsioon väravas, kui pall on ääres (tsenderduse eelne olukord). Tehnilistest nüanssidest rääkides, siis üks-üks olukord (blokki minek, reaktsioonitõrje asendi hoidmisega, palli ründamine). Missugune otsus, mis hetkel ja kuidas sooritatud.

Millised on meie noorte plussid?
Jalagamäng on paremaks läinud ning julge toetus mängu ülesehitamisel. Meil on väravavahte, kes oskavad dikteerida mängutempot ning anda kaitseliinile enesekindluse, et taga on kõik korras. Mulle endale meeldib kõige rohkem see, et poisid on alati valmis uusi teadmisi õppima ning soov arendada oma nõrku külgi. Töökus viib eesmärgini!

Kas uus Mart Poom on juba silmapiiril?
Meil on andekaid poisse, kellest ühel heal päeval võib saada väga head väravavahid. Teekond hetkeseisust kuni maailmaklassini on väga pikk. Kõik oleneb sellest, kui palju poisid seda sisemiselt soovivad ning millest on nad valmis loobuma oma unistuse täitumise nimel.

Kas võib öelda, et Eestil on oma väravavahtide koolkond ja millisena näed enda rolli selle kujundamisel?
Tänasel päeval ma leian, et meil ei ole oma koolkonda. Mitte veel, aga see võib aastate jooksul muutuda. Kõigepealt tuleb meil läbi viia koolitus, et väravavahtide treenerid saaksid asjadest ühtemoodi aru. Kindlasti on ka teisitimõtlejaid, sest maailmas on juba erinevad koolkonnad, kes asju teistmoodi teevad.

Oluline on ühtse suuna leidmine ja väravavahi tegevuste detailne lahtimõtestamine. Pärast seda saab üle vaadata soorituste tehnilised aspektid ning leida viis, mis on kõige sobilikum. Näiteks toon Manuel Neueri. Tema teeb enne igat lööki hüppe õhku. Löögi algusmomendil on ta õhus, käed taha viidud ning maandumishetkel pöörduvad jalad vajaliku hüppe suunas. Tema kabariidid, kiirus ja võimsus lubavad seda teha. Kui näen, et noortekoondise väravavaht selliselt teeb, siis 5st löögist 3 on suure tõenäosusega sees. See on individuaalne omadus, mis teeb Neueri väga heaks, aga ei sobi paljudele teistele väravavahtidele. Franz Hoek võttis selle luubi alla, kui ta läks ManUsse ning töötas De Gea kallal. Kas just see faktor on põhjuseks, miks De Gead soovitakse Casillase asemele, vot seda mina ei tea.

Põhjalikkus, ühtne arusaam ja kindlasti ühtne suund väravavahtide baastehniliste soorituste treenimiseks võiks olla alus, et rajada oma koolkonda.