Eesti naiste jalgpallikoondislane Getter Laar leiab, et EM-valikmängudes Serbia ja Inglismaaga mängis naiskond isuga ja hingestatult. Väravavaht usub, et lõppskoorid oleks siiski pidanud olema paremad.
Kui mängud Serbia ja Inglismaaga kokku võtta, siis kumma järgneva seisukohaga oleksid päri: läks nii nagu pidi minema või oleks võinud veel kehvemini minna?
Ma ei tahaks nõustuda kummagagi. Esmalt seetõttu, et oleks pidanud paremini minema. Serbia vastu oli võimalik võtta vähemalt viigipunkt ja Inglismaa vastu hoida seis palju soliidsemana. Samas olid mängutahe ja hingestatus mõlemas mängus suurepärased.
Kas tulemused peegeldasid praeguseid jõuvahekordi?
Ma arvan, et kõik andsid nii vaimselt kui ka füüsiliselt endast kõik - see on midagi, mille väljatoomisega on meil mõnikord probleeme olnud. Arvan, et Serbia vastu ei kasutanud me ründefaasis oma potentsiaali täielikult ära. Inglismaa vastu tulid ilmselgelt välja erinevused otsuste vastuvõtmises, tehnikas ja mängu kiiruses.
Mängus Serbiaga oli viigipunkt lähedal, kuid tuli kaotus. Kuidas pettumusest üle saite ja uuele mängule keskendusite?
Pettumus oli küll, sest viik polnud üldsegi võimatu ning parema õnne puhul, kuigi õnnega on tegelikult siin vähe pistmist, oleks võinud ka võiduga väljakult lahkuda. Kuidas välja tulime? Ei saa jääda ketrama neid vigu ning kaotusi, need on juba möödas, vaja teha omad järeldused ja edasi liikuda. Minevikku enam muuta ei saa.
Inglismaa vastu oli vist utoopiline edule loota või nägite siiski võimalust?
Inglismaa vastu minnes tuli vaadata kaine mõistusega. Otseloomulikult ei lähe me ühelegi mängule kaotama, vastasel juhul ei peaks me jalgpalliga üldse tegelema. Läksime mõttega, et saame mängida justkui MMi finaalis, mitmete maailma esirinda kuuluvate mängijate vastu. Eesmärk oli anda maksimum ning teha hea esitus kodupubliku ees. Kuigi lõppseis 0:8 on nukker, arvan, et näitasime vähemalt oma hingestatust ja seda, et vaatamata väsimusele võitlesime lõpuni. Eesmärk oli nad ikkagi „kuival" hoida, mäletatavasti Itaalia vastu viimases valiktsüklis seda suutsime terve esimese poolaja ning veidikenegi peale.
Kas vahe maailma tippudega ongi hetkel 0:8?
Arvan, et seis oleks võinud jääda 0:4 või 0:5, kaheksa sisselastud väravat oli liiga palju. Osa väravaid, mis löödi, olid õnnetult tagasipõrkunud pallid ning viimased neli väravat löödi mängu lõpufaasis, mil meie tüdrukud olid väga väsinud. Meie füüsis on kõvasti paranenud, kuid 90 minutit lihtsalt palli järgi joosta on väga raske. Seega ühe maailma parima võistkonnaga ongi vahe suur.
Mida need mängud näitasid, kus on vaja juurde panna?
Minu arvates on vaja, et kõik koondislased mängiksid igapäevaselt kõrgel tasemel jalgpalli ja täna seda kahjuks Expert liiga veel pakkuda ei suuda. Seetõttu tuleks kogemust otsida piiri tagant. See aitaks kaasa mängutempole, enesekindlusele palliga ja iga koondisemäng poleks justkui kultuurišokk. Paranema peab kommunikatsioon väljakul ning otsuste vastuvõtmise kiirus ja õigsus.
Kas Bosnia ja Hertsegoviina (valikmäng võõrsil 23. oktoobril – toim.) vastu on meil võimalusi?
Usun, et Bosnia ja Hertsegoviina on selline Serbia-tüüpi vastane, seega miks ma mitte?!
*Järgmisena võõrustab Eesti naistekoondis maavõistlustel kodus Maltat 13. ja 15. oktoobril.
Foto: Lembit Peegel