INTERVJUU: Jan Kokla selgitab jalgpallist loobumise põhjuseid

20-aastane Kokla kuulus aastate jooksul erineva vanuseklassi Eesti koondistesse ja 1. juunil 2016 debüteeris ka meeste koondises, aidates Joel Lindpere lahkumismängus alistada Andorra 2:0. 

Avaldame FC Flora pressiteenistuse intervjuu Jan Koklaga: 

Jan, oled 20-aastane, Sind on peetud Eesti jalgpalli tulevikulootuseks, Sa oled noorusest hoolimata teinud debüüdi Eesti koondises ja olnud juba FC Flora põhimängija – ometi teatasid mõni päev tagasi klubile, et lõpetad jalgpallurikarjääri. Miks?

Eelmise aasta juulis pärast A-koondise debüüti, FC Flora euromängude perioodil, tundsin aina enam, et füüsiliselt on keeruline väljakul hakkama saada. Vereproovist selgus, et olin oma elu raskeimal perioodil (gümnaasiumi lõpetamine, A-koondise kutse, FC Flora põhikoosseisu murdmine) põdenud mononukleoosi. Nooruse tõttu ei osanud oma keha piisavalt kuulata ja seetõttu olin haiguse perioodil pingutanud liialt ja organismi täiesti ära kurnanud. Öösiti ärkasin mitmeid kordi, sest pulss oli kõrge ja trepist üles minek ajas tõsiselt hingeldama. Taastusin sellest 5-6 kuud ning lootsin uue hooaja ettevalmistust alustada puhtalt lehelt.

Detsembris-jaanuaris hakkas aga koormuste tõustes aina raskemaks minema, mis ühelt poolt on koormusi tõstes loomulik, teisalt oli meeskonnakaaslastega aina raskem sammu pidada ja treeningud muutusid pidevaks „kangutamiseks“. Veres olid põletikunäitajad üleloomulikult kõrged ja arstidega konsulteerides jõudsime otsusele minna mandlioperatsioonile. Pärast aprilli lõpus tehtud lõikust ja kuu ajast taastumist hakkasime jällegi koormusi tõstma, kuid lisandunud on probleemid nina ja kurguga ning peavalud. Füüsiliselt ei ole siiani läinud enesetunne paremaks.

Niivõrd pika keerulise perioodi jooksul tekib paratamatult kahtlusi ja küsimusi. Platsil olles ma tean alati, kus ma tahan/pean paiknema ja kuhu ma pean jõudma. Varasemalt ei olnud küsimust, milleks teha need lisasammud, mis füüsiliselt kurnavad. Vastus oli väga lihtne: „Mulle meeldib jalgpall ja ma naudin seda.“ Viimase aasta jooksul on aga endast maksimumi välja pigistamine olnud keeruline, kurnav ja ebameeldiv. Kuna ma olen tippsportlane ja konkurents on metsik ning erinevus edu ja ebaedu vahel minimaalne, siis olukorras, kus tervise kohal on küsimärk ja vaimselt on väga raske ennast sundida maksimumi anda, tunnen, et on õige otsus sellelt rajalt kõrvale astuda.

Kui FC Flora omandas kasvatajaklubilt Sinu mängijaõigused, siis ütles Nõmme United´is Sinu treeneriks olnud Erki Keskküla, et Jan Kokla hoidmine jalgpalli juures saab olema väljakutse. Mis võis olla Erki prohvetliku ennustuse põhjuseks?

Erki oli mu esimene ja ainus treener enne Florasse tulekut. Tema panust minu kujunemisel on võimatu ülehinnata. Erki teab, et ma annan endast igal alal maksimumi, mis on positiivne iseloomujoon, kuid ühtlasi seab mind raskete valikute ette.

Sel sügisel asusin ma Estonian Business Schooli bakalaureuseõppes õppima ettevõtlust ja ärijuhtimist. Haridust olen ma alati väga tähtsaks pidanud ning Prantsuse lütseumi lõpetades ei olnud küsimust, kas minna edasi õppima, vaid kuhu. Kuna EBS pakub õhtuõpet, siis treeningutega sain ma tunde ideaalset ühildada, kuid tihti venisid mu päevad hommikul kümnest õhtul kümneni. Spordi ja õppimise ühildamine ei ole kunagi minu jaoks probleem olnud, kuid viimase aasta jooksul tundsin, kuidas need kaks enam ei täiendanud üksteist, vaid kurnasid.

Tulles tagasi Erki sõnade juurde, siis just sellise valiku ees seistes hariduse valimine on Erki ennustuse reaalsuseks saamine. Oleks tervis korras ja nauding jalgpallist sama suur kui mõni aasta tagasi, siis võin julgelt kinnitada, et valiksin jalgpalli. Sellises olukorras on aga otsus vastupidine.

Kuidas vaatad tagasi FC Floras oldud ajale?

Nõmme Unitedist lahkudes Flora valimine oli mu elu üks parimaid otsuseid. Side duubli ja esindusvõistkonna vahel oli tugev, treeningmetoodika sama, suhtumine professionaalne. Tuli ainult treenerite ja klubi usaldust õigustada ning anda endast parim. Duubliga esiliigat võites oli meeskond minu arvates hästi komplekteeritud, sest väga noore mängijana oli duublis minust mõni aasta vanemaid, kes panid paika standardid, aitasid mängu paremini mõista ning oli kellest paremaks saada. Esindusvõistkonnas mängides on tingimused olnud suurepärased, meeskond toetav ja abijõud väga toredad. Ma olen saanud Florast mitmeid häid sõpru, keda saan usaldada nii platsil kui ka väljaspool seda.

Kas võtad klubist kaasa ka midagi jalgpallivälist?

Flora on aina enam õpetatud mulle oma tegevust teadvustama. Juba duublist alates põhjendati alati ära, miks me midagi just nii teeme. Tänu Floras oldud ajale olen ma saanud teadmised õigest toitumisest, kvaliteetsest unest, harjutuste õigest sooritamisest – tervislikust eluviisist. Samuti olen ma nende mõne aastaga õppinud oma keha paremini kuulama ja selle järgi käituma. Lisaks olen Floras paremini mõistnud motivatsiooni mehhanisme, toimetulekut ebaõnnestumisega, suhtumise tähtsust, õppimisvõime rolli talendi määratlemisel… .

Jalgpalliringkondades on käinud varjatud debatt teemal, kas ja kuidas peaks noorjalgpallurit toetama. Varjatud selles mõttes, et sellest otse ei räägita ja vaieldakse n.ö väljakul. Sina olid toetatud noormängija, kuidas sellele vaatad?

Noore mängijana tean, kui tähtis on stabiilne mänguaeg piisavalt tugeval tasemel, et areneda. Samuti tean oma endiste meeskonnakaaslaste näitel, kui rusuv on pidev pingil istumine. Tegemist on maailmavaatelise erinevusega: kas klubi võtab mängija arengu oma südameasjaks ning usaldab teda või peab arenemisjärgus noor vastu pidama keerulises keskkonnas. Kui see ei õnnestu, siis järelikult ei olnud ta piisavalt hea. Mul oli õnn olla esimeses nimetatutest ning mõni eksimus ei kõigutanud klubi usku minusse. Klubi niivõrd tugeva toetuseta ei oleks ma suutnud noorele eale vaatamata jõuda küllaltki kaugele.

Ma olen tänulik, et klubi toetus säilis ka minu jaoks keerulisel perioodil. Kui selle hooaja algul pöördusin klubi juhtkonna poole oma kahtlustega, aitasid nad mind igati ning tänu neile sain abi psühholoogilt. Kogu elu jalgpalli mänginuna ei olnud kerge tippspordist nii kaua eemal olla ja samuti sellist otsust vastu võtta. FC Flora on olnud mulle toeks algusest lõpuni. Minu lemmikmeeskonna moto on „Més que un club“, mis väljendab FC Barcelona tähtsust palju rohkema kui pelgalt spordivõistkonnana. Minu jaoks on olnud FC Flora niisamuti „Més que un club“ (FC Barcelona puhul on muidugi lisaks ajalooline ja regionaalne mõõde).

Sinu jalgpallist loobumise juurde tagasi tulles. FC Floras on alati räägitud loogikast, et noormängijaeas tuleb mingist piirist edasi vältida emotsionaalset tulemuse peale mängimist ja liiga varajast professionaliseerumist, sest see kulutab tahte seda osa, mida läheb hiljem elukutselisena jalgpalli mängides vaja. Kas endasse vaadates oskad näha siin seost, tulid edukast noortevõistkonnast ja käisid enne Florasse siirdumist mitu korda Inglismaa akadeemiates ennast kui jalgpallurit näitamas?

Nõmme Unitediga olime oma vanuses ülekaalukalt parim võistkond. Suurema osa vastaste vastu ei olnud küsimust võitjas. Kuna ma olen olnud väikesest peale väga vastutustundlik ja kandsin ka kogu noorteklasside aja kaptenipaela, siis tundsin ennast vastutavana meeskonna tulemustes. Niivõrd noorena ei osanud ma endale mitmeid tundeid teadvustada, kuid tagantjärele tundub mulle, et pidev võitmine tekitas minus kohustuse aina võita ja võita ning just tugevamate vastaste puhul, kes võisid meile natukenegi ohtlikuks saada, sai kartus kaotada suuremaks, kui nauding mängust. Samas tuleks veelkord rõhutada, et sel hetkel ma ei osanud neid tundeid endale teadvustada ja ma ei näe, et seda oleks olnud võimalik muuta.

Inglismaal kahes akadeemias käigud aitasid mul näha suuremat pilti. Ma võisin olla üks oma vanuse parimaid Eestis, kuid Inglismaa tasemel olin ma üks mitmest (kui mitte mitmekümnest) tuhandest. Selline konkurents ühtpidi ehmatas ja teistpidi tõi jalad kindlalt maa peale. Niivõrd varaseks professionaliseerumiseks (koolist loobumine peale põhikooli) ei olnud ma valmis ning usun, et selles vanuses professionaliseerumine ei ole mõistlik, kui tahta kasvatada tippsportlast, kelle ainus töö on päevast päeva võitmine.

Ütlesid, et ei taha nüüd mõnda aega jalgpalli isegi mitte televiisorist vaadata. Mäletan, et omal ajal ütlesid oma mängijakarjääri lõppedes samamoodi Ubakivi esimese põlvkonna mängijad. Kas seda Sinu jalgpallimürgitust saanuks kuidagi vältida?

Ma olen kogu elu olnud suur jalgpallifänn ja kõigis oma tegevustes olen kogu südamega sees. Jalgpalli mängimisele lisaks tähendas see tippliigade mängude jälgimist, sõpradega mängude arutamist ja spordiuudiste lugemist. Kui aasta eest olin sunnitud tegema pika pausi jalgpallist, siis kõik jalgpalliga seotu, mis oli väljaspool trenne tundus haavale soola raputamisena. Nüüdseks olen sellest tundest lahti saanud, kuid tahtmist jalgpalli vaadata ei ole siiani tagasi tulnud. Raske öelda, kas sellist küllastust oleks saanud vältida, sest millessegi täielikult sisse elamine on mu natuuris.

Kujutan ette, et tunned vabanemist. Mis Sinust edasi saab?

Otsus on tehtud ja see on tõesti hea tunne. Nüüd on mul kuu aega, et „juhe seinast välja tõmmata“ ja nautida puhkust, mis ei ole novembris ning on pikem, kui kaks päeva. Sügisest jätkan õpinguid EBS-is, jaanuaris on kavas praktikale minna ning õpingute kolmandal aastal kavatsen minna Erasmus programmiga vahetussemestrile/aastale.

Foto: Oliver Pütsep