JALKA | Eesti koondislaste tammik ootab istutajaid

Kõikide koondislastega on Kasesalu varem kokku puutunud: mõni aeg tagasi oli tal ambitsioonikas projekt saada kätte kõikide taasiseseisvumise järel Eesti koondist esindanud mängijate autogramm. See osutus õnnestumiseks: autogrammid on käes, aeg-ajalt tuleb lisagi, sest koondises saavad mängu kirja uued pallurid. Sealjuures ei ole tema autogrammikogu sellisel kujul võimalik järele teha, sest 1993. aastal kaks korda koondise eest mänginud Aleksandr Olerski lahkus meie seast kümme aastat tagasi.

Autogrammid käes, asus Kasesalu ühel hetkel uue ja tunduvalt ambitsioonikama katsumuse nimel tööle. Koondislaste tammeparki on ju kordades keerulisem korraldada: autogrammi saab anda mõne sekundiga ükskõik kus (ja isegi kirja teel!), puu istutamiseks tuleb jalgpalluril sõita aga Žurawski maakoju Raplamaale, mis asub Tallinnast ümmarguselt pooletunnise autosõidu kaugusel.

„Ega sellel mingisugust suurt eellugu ei olegi – sai lihtsalt maal ringi vaadatud. Põhipoint ongi, et meist jääks midagi ka tulevikule näha. Oleme sõpradega maal rääkinud, et kujuta ette, kui omal ajal oleks näiteks Evald Tipner puu istutanud – oleks ju lahe praegu vaatamas käia! Ehk saame meie sellise asja tehtud, et kunagi 50 aasta pärast tuldaks Mart Poomi istutatud puud vaatama,“ räägib Kasesalu õhinal.

Esimesest mõttest esimeste puudeni läks mitu aastat. „Kuskil kolm aastat tagasi hakkas selline mõte idanema. Esimesed kolm katsepuud läksid maha eelmise aasta septembris – need istutasid Martin Reim, Mart Poom ja Andres Oper.“

Esimesed istutajad ei olnud Kasesalul valitud sugugi juhuslikult: sümboolse alguse panid tammikule meie jalgpalli suurkujud. „Kõige esimese tamme istutas Reim – tema on koondises peatreenerina ka olnud. Esimesed olid nii-öelda katsepuud – kui need poleks talve üle elanud, siis… eks ma muidugi oleks jätkanud, aga nende pealt sai vaadata, kuidas asi minema hakkab.“

Istikud ei ole sealjuures suvalised – kuna Žurawskil ei ole maad lõputult ja koondislasi on palju (praeguse seisuga 186), siis tuli välja valida kindel tammeliik. „Muidu võivad tammed ju kasvada nii suureks, et lõpuks on nad 25 meetrit laiad – sel juhul tuleks kõikide koondislaste kätte saamiseks kogu Raplamaa täis istutada! Minul on püramiidtammed – need on küll tammed, aga kasvavad otse üles, võra on ehk kaks-kolm meetrit lai. Siis peaksid nad kenasti ära mahtuma, oleme nad umbes kolmemeetriste vahedega praegu istutanud.“

Tammeaia kuju nimetab Kasesalu naljatamisi kartulipõlluks. „Kolmemeetrised vahed, kakskümmend tükki reas, mõnemeetrine ridade vahe. Kümme rida mahub sinna ilusasti ära – see tähendaks 200 mängijat, praegu on taasiseseisvunud koondise eest platsil käinud 186 meest. Maa seab piirid – selge see, et oleks lahe, kui saaks teha pargi koos pinkidega või midagi sellist, aga maatükk on suhteliselt väike. Pealegi – ma ei olegi seda turismiatraktsiooniks planeerinud, teen seda ikka enda jaoks. Kui keegi väga tahab, siis võin seda kunagi muidugi näidata!“

Sealjuures pole püramiidtammede istikute hankimine üldse odav lõbu – nende hind võib puukoolides ja aianduspoodides küündida enam kui saja euroni. Tavaliselt hangib Kasesalu istikud oma raha eest, kuid kui külas käis FC Flora delegatsioon, tehti klubi fännile ilus kingitus ja toodi istikud ise kaasa. „Varsti jõuan ehk nii kaugele, et saan ise majandama hakata – panin sügisel hunniku tõrusid pottidesse kasvama ja praegu tundub, et nendest võib täiesti asja saada. Joel Lindpere oligi nüüd esimene, kes mu oma tõrudest tamme istutas, kõik teised on puukooli istikud olnud. See on küll hetkel kõige väiksem, aga täiesti maast madalast ise tehtud.“

Tamme istutamine võiks olla koondislase auasi

Nagu enne mainitud – autogrammide hankimine on selle katsumuse kõrval vaat et lapsemäng. Kui tõenäoliseks Kasesalu peab, et tal õnnestub kõik koondislased oma suvekoju meelitada?

„Kes teab? Hetkel ei ole küll selle asjaga mingit muret olnud – kui olen inimestega rääkinud, on kõigile see idee meeldinud. Selle taha pole seni veel kordagi asi jäänud, et keegi ei oleks tahtnud tulla. Võibolla tuleb see aga ka sellest, et seni on käinud pigem tuntud inimesed, keda on lihtne kätte saada. Mine tea, äkki mõned ühe mängu mehed, kes olid 20 aastat tagasi koondises, suhtuvad kuidagi teistmoodi. Oleme tuttavatega ka omavahel arutanud, et mis võiks olla põhjus, miks inimene ei peaks tahtma tulla – see on ju auasi! Hetkel ei ole küll probleeme olnud – ainus asi ongi sobiva aja klapitamine. Küll selle aga leiab!“

Kõige keerulisemaks ülesandeks peab Kasesalu välismaal elavate meeste kohale saamist. „Mõni päev tagasi kirjutas mulle näiteks Kert Haavistu, kes ütles, et ta läheb paari nädala pärast ära. Hakkasin teiste käest uurima ja mulle öeldi, et ta viimati elaski üldse Maltal, aga õnneks ta ikka Eestis aeg-ajalt käib. Lembit Rajala elab Ahvenamaal, Sergei Zamorski, kelle autogrammi hankimine mul kõige keerulisemaks osutus, elab näiteks Iirimaal – õnneks on mul nüüd tema kontakt olemas. Ma õnneks ei tea, et keegi oleks Eestiga päris sillad põletanud. Kui kohe ei saa, siis kord aastas või paari aasta tagant käiakse ikka sugulastel külas, siis tuleb natist kinni saada. Eks ilmselt tuleb keerulisemaid juhtumeid ikka ka, aga praegu ma selle pärast ei muretse.“ Varalahkunud Aleksandr Olerski asemel soovib Kasesalu puud istutama kutsuda jalgpalluri tütre.

Augusti alguse seisuga oli Kasesalul külas käinud ja tamme istutanud 26 endist või praegust koondislast. Kui esimene kolmik oli valitud sümboolselt, siis ülejäänute osas mingisugust kindlat järjekorda või hierarhiat paigas ei ole – kes parasjagu näiteks tribüünil silma jääb, ennast välja pakub või tulla saab, see on avasüli oodatud. „Olengi naljatanud, et see on vist ainus jalgpalliline tabel maailmas, kus Ragnar Klavan on täiesti võrdsel pulgal Maksim Podholjuziniga, kes on koondise eest ühes mängus kaks minutit mänginud. Mõlemad saavad ühe puu! Mingit vahet ei ole, kes saab enne, kes hiljem ja nii. Kui oled Eesti koondises mänginud, siis oled kuradi kõva mees ja kvalifitseerunud! Järjekord pole oluline. Läksin näiteks hiljuti kolmanda liiga mängule Aleksandr Puštovi otsima – teda ei näinud, aga silma jäi hoopis Marko Kristal, keda ma seal ei oodanudki.“

Kõigini lõpuks jõutakse

Samamoodi nagu koondislaste autogrammikogul on ka tammepargi juures oluline klausel: mitte kunagi ei saa öelda, et kogu on valmis, sest koondislasi tuleb igal aastal aina juurde. „See on selline projekt, et annaks jumal, et see kestma jääks. Muidugi võivad tulla igasugused looduskatastroofid ja mis kõik veel, aga selle vastu me ei saa. Nii palju kui minust sõltub, siis üritaks ikka asja järje peal hoida, kui see peaks kunagi nii kaugele jõudma.“

Taimedega võib alati juhtuda nii, et istik ei lähe kasvama või närbub. Sellisel juhul soovib Kasesalu mängija uuesti istutama kutsuda. „Seda võib absoluutselt juhtuda. Praegugi on paar pisut kahtlast taime, mille puhul ei tea, kas läheb või ei lähe kasvama. Kuigi kõik näevad potis samasugused välja, siis sajaprotsendilist kindlust ei ole kunagi – seda öeldi juba puukooliski. Martin Reimi puu, mille ta sügisel maha pani, oligi kevadel selline, et vaatasin, et nüüd on kõik – teised kõrval olid ilusad, see aga kidus ja kidus. Ühtäkki ajas ta endale alt aga teise juure ja nüüd mühab teistele järele. Seni pole veel ühestki loobuma pidanud, aga kui ühel hetkel peaks nii juhtuma, siis küll ma neile olukorra ära selgitan ja palun neid uuesti.“

Kasesalu rõhutab korduvalt, et kindlat järjekorda tal mängijate kutsumisel ei ole ning neil, kellega ta ei ole veel jõudnud ühendust võtta, ei ole põhjust seetõttu solvuda – kõigini lõpuks jõutakse. Küll aga võivad kõik koondislased, kes tahaksid istutama tulla, temaga ise ühendust võtta.

***

Koondislane, võta ühendust!

Kui oled meeste A-koondises mänginud ja tahaksid oma puud istutama tulla, võta Martin Kasesaluga ühendust aadressil huvitaja@hotmail.com!

***

Olümpiamängudelt nii rõõmu- kui kurbuspisaraid

Peale koondislaste autogrammide on Žurawskil olemas veel väga uhke kogu olümpiamedalistide ja muude tippsportlaste poognatest. Jaht neile viib tallinlast tihtipeale pealtnäha jaburaid asju vaatama – sageli käib ta näiteks Venemaal naiste veepallivõistlusi või sportvõimlemist vaatamas. Suveolümpiamängude aeg on selles mõttes talle oluline ja tähtis: kas need sportlased, kelle autogramm on juba käes, tulevad olümpiamedalile?

„Siiani on minu jaoks olnud suhteliselt edukas olümpia!“ kiidab Žurawski Jalkaga Tōkyō mängudest vesteldes. „Venemaa võitis sportvõimlemises kulla nii mees- kui naiskonnaga – mina käisin sel alal Venemaa meistrivõistlusi vaatamas, nii et sellega on korras. Vehklemises oli mul niikuinii juba suurem osa olemas, aga nüüd ootan pingeliselt naistemaadlust: enne olümpiat oli naistel Tallinnas laager, siin käis 16 maadlejat, kes ka Tōkyōs võistlevad. Käisin seal mitu õhtut Pirital luuramas ja sain suurema osa ka kätte. Nüüd hakkan pöialt hoidma, et minu omad ka medali võidaksid – muidu on vanapaber!“ naerab autogrammikütt.

Põhjust hambaid kiristada oli aga samuti – ajaloolise olümpiakulla võitnud Läti 3 x 3 korvpallimeeskond on viimastel aastatel korduvalt Eestis võistlemas käinud, ent Kasesalu ei tabanud siis ära neilt autogrammi küsida. „Oi, kuidas ma vesistasin! Ma ei tea tänavakorvpallist mitte midagi, aga kui kuulsin ülekandest, kuidas nad olid kogu suve Eestis turniiridel käinud, siis hakkas küll tatt jooksma… Muidu olen alati olnud seisukohal, et me peame lätlastest paremad olema, aga selle medali üle oli mul küll hea meel.“

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Fotod: Nele Akulin