JALKA | Marek Markson – Eesti esimene rannajalgpalli kuulsuste halli liige

Eesti rannajalgpalli juhi Kari-Andri Kase sõnul loodi rannajalgpalli kuulsuste hall, et tunnustada rannajalgpalliga tihedalt seotud isikuid, kes on ametlikult teatanud, et nad on oma karjääri lõpetanud. „Marek on Eesti rannajalgpalli algusaegadest olemas olnud nii koondises kui ka liigatasandil ja kui tekkis mõte luua kuulsuste hall, siis selle esimese liikme staatuse kohta polnud kellelgi muid mõtteid – see on Marek Markson.“

Kase sõnul on Markson täielik rannajalgpalli fanaatik, kes on olnud aktiivne nii platsi peal kui ka selle kõrval. „Kuna Marek on Pärnust pärit, siis on ta suviti juba väikesest peale rannas palli tagunud, ja sealt ta selle pisiku külge saigi. Kui loodi Eesti rannajalgpalli liiga, oli Marek algusest saati platsil, sama ka koondise kontekstis. Lisaks on ta aidanud koondisetreenereid mängude analüüsimise ja lahti mõtestamisega.“

Marksoni enda sõnul on talle nii ranna- kui ka tavaline jalgpall olnud südamelähedased juba noorest east saati. „Ma olin kuueaastane, kui alustasin enda jalgpalliteekonda, kuid pärast aastaid koormust muru peal hakkasid põlve- ja seljavigastused suureks probleemiks kujunema. Kui sai aga proovitud rannajalgpalli, tuli välja, et liiva peal lasevad põlved ja selg rohkem mängida. Kuna läksin 2005. aastal ka Soome tööle, siis sain ainult suviti Eestis olla, mis andis võimaluse keskenduda rannajalgpallile.“ Esimese meistritiitli võitis Markson 2004. aastal kohalikus meeskonnas Pärnu Õlu, kuid edaspidi on tema rannajalgpalli karjäär viinud teda pealinna, kus ta võitis 2005. ja 2006. aastal kaks meistritiitlit Citroëni meeskonnas, kus mängisid ka näiteks endised Eesti koondislased Toomas Krõm ja Marko Lelov. Edasi viis Marksoni karjäär teda Nõmme Kalju, praegu tuntud kui Nõmme BSC Olybeti tiimi, kus on mees suutnud võita veel viis meistritiitlit.

Marksonit võib Eesti rannajalgpalli kontekstis pidada ka käärlöögi maaletoojaks. Mehe enda sõnul peitub põhjus selles, et ta on olnud suur Brasiilia koondise fänn. „Mulle on alati sümpatiseerinud Brasiilia jalgpalli- ja rannajalgpalli koondise samba-mängustiil, kus rõhutakse mängu ilule ja rahvale vaatemängu pakkumisele. Samuti olen ma noorest saati üritanud ilusaid akrobaatilisi väravaid lüüa. Eesti rannajalgpalli algusaastatel mängiti seda aga nagu tavalist jalgpalli, ainult et liiva peal. Kui ma hakkasin aga inspiratsiooni saama Brasiilia meestest ja nende akrobaatilistest sooritustest ja neid ise mängus järele tegema, olid inimesed vaimustunud ja ei suutnud uskuda, mida nad näevad. Tegelikult on käärlöögid rannajalgpallis aga palju tavalisem osa, kui võidakse arvata, ja tänapäeval löövad kõik Eesti rannajalgpallurid niiviisi väravaid.“

Rannajalgpalli kuulsuste halli esimese liikme staatuse üle on Marksonil äärmiselt hea meel ja ta tunneb au, et on sellise kiituse osaliseks saanud. „Mulle anti sellega seoses autahvel ja trükiti spetsiaalselt valmis ka särk, mille ma kindlasti ära raamin ja tulevikuks alles hoian. Mu väikesele tütrele kingiti samasugune särk, mis tegi ta väga õnnelikuks. Loodan, et tulevikus lisandub minuga samasse seltskonda veel olulisi Eesti rannajalgpalli tegelasi, kes on mänginud olulist rolli meie ala edendamisel.“

Oma karjääri meeldejäävamaid hetki on Marksonil mitu, kuid mehe sõnul on kolm neist erilise tähendusega. „Meistritiitlid on alati magusad, kuid kui rohkem süvitsi meenutada, siis kindlasti oli väga eriline sündmus ajaloo esimene Eesti rannajalgpalli koondise mäng Ukrainaga 2007. aastal. Saime küll 1 : 3 kaotuse, kuid võimalus kogeda maailma tippude hulka kuuluva Ukraina meisterlikkust ja tempovahet oli võimas. Samuti on eredalt meeles 2009. aastal Dubais toimunud MMi kohapeal jälgimine. Seal ei saanud küll ise mängida, aga rannajalgpalli meistriklassi jälgimine on alati nauditav. Seal nähtu ja kogetu avardas kindlasti Eesti rannajalgpalli tuleviku koha pealt silmaringi ning tuli kõvasti kasuks Eesti rannajalgpalli arengule. Viimaseks tooksin ma välja 2015. aasta koondise B-divisjoni finaali jõudmise. Sel ajal ma enam ise koondises ei mänginud, kuid koduliiva peal sellise tulemuse saavutamine oli väga meeldejääv.“

Marksoni sõnul on tema unistus olla tulevikus Eesti rannajalgpalli koondise peatreener. „See mõte on mu peas ringelnud juba aastaid. Kuna elan Soomes, siis olen aidanud siinset rannajalgpalli maastikku edendada. Küll aga oleks tulevikus mu soov olla Eesti rannajalgpalli koondise peatreener, mille teostus on praegu Soome töö tõttu küll raskendatud. Ma arvan, et kui ma oleks elanud kõik need aastad Eestis, siis oleks see unistus juba täitunud.“

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas
Tekst: Erko Litvjakov
Foto: Ants Liigus