JALKA | Nikita Baranov: kogu aeg ei saa olla ilmeksimatu

Miks sa tahtsid jalgpalluriks saada? (mikk_kypar)
Alguses oli tegelikult nii, et ma üldse ei teadnudki, mida jalgpallitrennis tehakse, ma tegelesin hoopis karatega. Olin siis kaheksa-aastane, kui läksin sõpradega jalgpallitrenni kaasa. Meeldis. Ja nii see läks. Esimesed kuus kuud käisin Tallinna Dünamos, seal oli tore kollektiiv ja sõbralikud treenerid. Mulle meeldis seal kõik, olin kohutavalt energiat täis.

Kas oled noorteklassides mänginud või tahtnud mängida muudel positsioonidel kui kaitses? (Kaspar, Rakvere)
Kui ma laps olin, siis olin pikk poiss, kõik teised olid väiksemad. Treenerid panid mind kohe kaitsesse ja olen sinna ka püsima jäänud. Magnus Pehrssoni ajal mängisin koondises Leeduga mängus korra ka keskpooliku kohal, aga sain aru, et see pole minu jaoks. Raske oli. Floras olin ma ka kaks aastat paremkaitses, see oli veel enam-vähem, aga üldiselt tunnen ikka, et keskkaitse on minu koht.

Millises vanuseklassis meeldis sulle noortekoondises kõige rohkem mängida? (Hannes, Tallinn)
U21. See oli tugev meeskond, Martin Reim oli ka peatreener ja meil läks üsna hästi.

Mängisid Floras eestikeelses kollektiivis: kas ja kuidas oli see sinu jaoks teistsugune kogemus võrreldes varasemate venekeelsete kollektiividega? (Georgi, Tallinn)
Enne Florasse minekut olin ma veel Valga Warrioris. Valga treener oli Zaur Tšilingarašvili, temaga ei olnud raske kohaneda. Ka kollektiiv oli Warrioris väga tore, väga head kutid. Mis siin ikka, kõik on ju üks meeskond, vahet pole, kust sa pärit oled, kui annad endast igas mängus maksimumi ja kui meeskond tunneb, et sinust on kasu. Nii et kui ma edasi Florasse läksin, olid mul seal ees juba mõned sõbrad, kes mind alguses palju aitasid. Aga kuidas see venekeelsest kollektiivist erineb … venelased on tihti palju emotsionaalsemad ja ka treenerile vaieldakse rohkem vastu, vahel tekib ka konflikte. Floras oli distsipliin ikka täiesti teistsugune, eriti Norbert Hurda käe all. Ei kujuta ettegi, et temaga oleks võinud konfliktiolukord tekkida.

Milline Floraga võidetud tiitlitest on sulle kõige tähtsam? Miks? (Diana, Tartu)
Tavaliselt on selleks esimene tiitel, aga ma ei saa seda öelda, sest tookord mängisin kaasa ainult kahes mängus ega tundnud, et oleksin tegelikult meeskonda eriti palju aidanud. Nii et minu jaoks on selleks minu teine tiitel 2015. aastal, kui ma olin ikka juba põhimees ja tundsin, et andsin endast kõik. Selle tiitlivõidu järel olid väga tugevad emotsioonid. Täitsin sellega ühe oma unistuse: tulla Eesti meistriks.

Kas sul on oma agent? Ja kui on, siis kuidas sa ta leidsid, kui tihti suhtlete ja kui palju ta sind aidanud on? (Triinu, Tallinn)
Jah, mul on oma agent, Harri Ojamaa. Ma võtsin temaga ise ühendust, kui agenti hakkasin otsima. Ega neid Eestis ju palju ole. Ilma agendita on Eestist ikkagi raske edasi liikuda, sest ega välisklubide skaudid siinset liigat ei jälgi. Kui mängid mõnes heas liigas, siis seal on võibolla igal mängul viis-kuus skauti tribüünil, aga Eestis ju nii pole.

Kui mul on mingi mure, siis ma saan alati oma agendi poole pöörduda, aga muidugi suhtleb ta minuga ka ise. Kui ma nüüd Norras klubi vahetasin, siis olin temaga palju kontaktis – ta küsis ikka, kuidas mul läheb, kas olen korteri leidnud, kuidas mängudel läheb. Võin teda kõiges usaldada. Usaldus peab olema.

Kas Florast on välismaale siirdumine lihtsam kui muudest Eesti klubidest? (Janar, Tallinn)
Kui võtame kõik suuremad Eesti klubid – Levadia, Kalju ja Flora –, kes eurosarja mängivad, siis muidugi on sealt lihtsam välismaale liikuda. Tase on kõrgem, kvaliteet parem. Aga eks kõik oleneb kokkuvõttes mängija tasemest. Kui sind kutsutakse testimisele ja sa suudad näidata, et sobid klubile ja meeldid treenerile, siis pole ju lõppude lõpuks vahet, kust sa tuled.

Mis on suurim erinevus Floras ja Norras mängimise vahel? (Ants, Viljandi)
Publik. Meie staadion on päris suur, 4500 istekohta, ja peaaegu igal mängul on see rahvast täis. Sealne atmosfäär annab energiat, emotsioonid on laes. See sunnib ennast ka pingutama, tahad näidata, et pealtvaatajad tegid õige otsuse, kui nad tulid mängule, mitte ei läinud näiteks kuskile baari istuma. See on suurim erinevus. Professionaalsus ja suhtumine on seal samasugused nagu Eestis, aga sealne liiga on ühtlasem. Seal on nagu siingi kolm tugevamat meeskonda, aga väga nõrku tiime ei ole. See tähendab, et sa ei või kunagi teada, mis seisuga kohtumine lõppeb, ei saa minna mängule ja mõelda, et lööme viis-kuus väravat. Igas mängus peab endast sada protsenti andma.

Mitu korda võitsid palgas, kui läksid Florast Norrasse? (Liisi, Rakvere)
No kaks korda ikka võitsin.

Mis on olnud su parim mäng Norras? Miks just see? (Kristi, Võru)
Ma loodan, et kõige parem mäng on veel ees. Aga üks väga hea mäng, mis mulle on meelde jäänud, oli Kristiansundiga võõrsil Molde vastu, kui võitsime neid 1 : 0. Kristiansundi ja Molde mängud on põhimõtteliselt kohalikud derbid, aga lisaks oli see meile tähtis võit, sest neile oleks võit andnud võimaluse meistritiitlit püüda, meie aga kindlustasime sellega püsimise kõrgliigas.

Kas oled kunagi koondises tundnud eesti ja vene keelt kõneleva leeri vahel mingisugust vastuolu? (Kadri, Peetri)
Ausalt öeldes ei ole. Aga muidugi kui koondisega koguneme, siis on ikka nii, et riietusruumis räägime omavahel rohkem vene keelt kõnelevate poistega ja eestlased räägivad omavahel. Ja näiteks ruutu mängime ka omakeskis. Aga see on alati nii olnud. Juba enne seda, kui mina koondisse tulin, oli nii.

Mis on kõige raskem asi, mida treener sinult kunagi nõudnud on? (Jaanus, Ilmatsalu)
Keskkaitsjana tean, mida ma sellel positsioonil tegema pean, seda ei ole vaja eraldi üle rääkida. Aga kui pean kuskil teisel positsioonil olema … Nagu ma juba rääkisin, pani Magnus Pehrsson mind mängus Leedu vastu keskväljale. Ta ootas minult sooritust, tulemust, aga mul oli raske ja ma ei saanud aru, mida ta minult tahtis. Nii et sellistes olukordades ei saa ma garanteerida, et kõik väga hästi välja tuleb.

Mis on kaitsjana kõige raskem? (Frederik, Tapa)
Kaitsja on enne väravavahti viimane mees väljakul. Pead olema tark, külma närviga, teadma, kuidas olukorda kiiresti ja õigesti hinnata, ja juhendama teisi, sest sina näed väljakut kõige paremini. Pead katsuma riskantsetest otsustest hoiduda ja kindlalt mängima.

Kas sul on mõnda mängulist olukorda, mida oma peas pidevalt läbi kerid ja siiamaani läbi elad? (Robert, Pärnu)
Ühte sellist olukorda ei ole, küll aga teen ma sellist asja pärast iga mängu. Kui mängult koju jõuan, on adrenaliin veel sees, magada ei saa. Siis käin peas kogu mängu läbi, mõtlen kõik momendid läbi. Vaatan neid videost, analüüsin. Isegi veel paar päeva pärast mängu – ikka ketran neid peas. Ja niimoodi igal nädalavahetusel. Ma võtan mänge väga tõsiselt, ma ei saa neid kohe unustada, selja taha jätta ja edasi minna. Mentaalselt on see tegelikult kohutavalt raske. Praegu kui mu naine on lapseootel, olen Norras üksinda ja siis on veel eriti raske. Kui võidame, on tore, aga kui tuleb kaotus, siis elan neid negatiivseid emotsioone väga läbi. Tahaks millelegi muule mõelda, millegi muuga tegeleda, aga ei saa.

Kas kaitsjana on raske leppida mõne olukorraga, kus sinu pealt tuleb otsustav värav? Kas see jääb sind painama? Kuidas sellest tundest üle saad? (Janet, Helsingi)
Kõige parem tunne see tõesti ei ole. Eriti kui teed otsustavas olukorras vea või lööd omavärava ja siis veel meeskond kaotab. Aga eks teised mõistavad seda, kõik on ju profid ja teavad, et selliseid asju juhtub, ei saa olla alati ilmeksimatu. Kuidas sellest üle saada? Uus mäng tuleb peale, hakkad selleks valmistuma. Vaatad oma eksimuse üle ja proovid uues mängus paremini tegutseda.

Millist mängu pead koondisekarjäärist oma parimaks? Miks? (Johannes, Nuustaku)
Kreeka vastu võõrsil saadud 0 : 0 viiki. Olin seal ise oma esitusega kuidagi rahul ja ka meeskonna jaoks oli see tähtis punkt. Tunded olid laes, sest kreeklastega oli ikka päris raske. Aga tuli hästi välja.

Mis oli lapsena su suurim unistus? (Jakub Torz)
Enne kui jalgpalli mängima hakkasin, tahtsin olla politseinik. Aga pärastpoole on unistus kindlasti olnud seotud heaks jalgpalluriks saamisega. See ei ole veel sada protsenti täitunud, aga vähemalt olen selle poole teel.

Mis on su lemmik putsade bränd? (Juha, Tartu)
Nike Tiempo. Proovisin seda viis-kuus aastat tagasi ja nüüd kasutan ainult seda. Mul on üsna lai jalg ja Tiempo istub mugavalt. Olen ka teisi proovinud, aga see on parim.

Mis spordialal oled peale jalgpalli hea? (@sander.gontmacher)
Ma ei tea, kas see just sport on, aga lauatennises olen ma enda arvates päris heal tasemel. Mul on hea reaktsioonikiirus. Sergei Mošnikovile teen igal juhul ära.

Kas oled kunagi tahtnud endale teha mõnda ägedat jalgpallisoengut? (Jaanika, Ulila)
Võibolla isegi tahaks, aga mul on isa geenid. (Naerab – toim.). Tal on ka hästi kehvad juuksed, need ei kasva hästi. Nii et ma otsustasin juuksed ära ajada. Ega see mulle väga ei meeldi, aga kui juuksed ei kasva, mis siis teha?

Mis on su unistuste klubi? (@teelehelena)
Sellist klubi ei ole, aga mulle meeldib väga Itaalia liiga. Väga-väga tahaks kuskil seal mängida. Itaalia üldse meeldib mulle meeletult: kliima, mentaliteet, toit, arhitektuur, jalgpall, atmosfäär … See, kuidas seal jalgpallile kaasa elatakse. Kõik meeldib.

Kuhu sooviksid Norrast veel edasi liikuda? (Viljar, Tartu)
Itaalia on mu unistus, aga Norrast on sinna ikka väga raske saada. Mulle meeldib ka Holland. Tegelikult tahaks üldse kuskile sellisesse liigasse, kus mängitakse rohkem palliga. Norras on väga füüsiline ja jõuline jalgpall, palju mängitakse pikki palle, aga mulle sobib tegelikult rohkem see stiil, kus saab enam palliga mängida.

Mis on olnud mängijana sinu suurim trauma? (Tõnis, Keila)
Kõige tõsisem on olnud vasaku jala metatarsaalluu mõra. Seda oli vaja opereerida, sinna pandi sisse metallkruvi. See polnud küll väga raske vigastus ja ma mängisin sellega päris kaua – ikka nii, et paar mängu mängisin, siis jätsin paar tükki vahele, kuni lõpuks otsustasime koondise arsti Kaspariga (Kaspar Rõivassepp – toim.), et teeme opi ära. Tegime ära ja siiamaani on kõik korras. Aga sel aastal olin samuti kolm ja pool kuud audis. Täpselt ei teagi, mis mul häda oli. Klubist öeldi, et kapslirebend, Kaspar ütles, et ikka midagi muud. See mõjutas ka ravi ja seetõttu nii pikalt läkski. Vahel annab see praegugi tunda, aga loodan, et paraneb.

Millist oma omadust tahaksid kõige rohkem parandada? Miks? (Jura, Narva)
Peaga mängu. Norras olen tundnud, et mul tekib probleem pikkade ründajatega, kes mängivad peaga väga hästi. Teen selle nimel trennis tööd, et paremaks saada. Tean, et on vaja veel juurde panna.

Mis on olnud profijalgpalluriks saamise juures kõige raskem? Miks? (Oliver, Tartu)
Üleminekuperiood noortest täiskasvanute sekka. Korraga tekib olukord, kus on väga raske jalgpallile keskenduda. See on selline periood, kus tahaksid kõike proovida, aga samas on see jalgpallikarjääri seisukohalt väga oluline aeg, kus areneda. Meil ei ole kahjuks sellist struktuuri nagu välismaal, kus juba 15–16aastaselt hakatakse kaks korda päevas treenima. Nii et see võiks olla professionaalsem.

Kas tahaksid kunagi ka treenerikarjääri proovida? (@germoke15)
Pärast mängijakarjääri lõppu tahaksin kindlasti treenerikoolituse läbi teha. Olen isegi mõelnud, et kui tulen Eestisse karjääri lõpetama, mängin veel siin paar aastat ja samal ajal teen treeneripaberid ära. Ma ei tea isegi, kas ma päriselt treeneriks tahan saada, aga ma tahan näha, kas see sobib mulle või ei sobi. Igal juhul tunnen, et tahan spordiga seotud olla. See on see, mida ma kõige paremini oskan.

Kes sind innustab? (Gregor Jaskar Linnupuu, Viljandi)
Mu pere. Meile sünnib jaanuaris laps ja mind innustab soov kindlustada neile paremat elu ja mugavusi. Et nad ei peaks mitte millegi pärast muretsema ja et ma saaksin neile anda kõik, mida nad vajavad.

** 

Nikita Baranov
Sünniaeg: 19.08.1992
Koduklubi: Sogndal (Norra)
Varasemad klubid: Valga Warrior, FC Flora, Kristiansund
Koondisekarjäär: 32/0*

*Uuendatud pärast Kreeka - Eesti UEFA Rahvuste liiga kohtumist

Tekst: Aet Süvari (ERR sport)
Foto: Jana Pipar/EJL

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas