JALKA | Norbert Hurt: oleme ladunud pinnase uutele võimalustele

Veel veebruaris paistis kõik normaalne. Mis seisus meie U17 koondis sisuliselt kolm kuud enne turniiri algust oli?

Suutsime kahe ja poole aasta jooksul teha samme edasi ja tugevamaks muutuda, ka statistiliselt. Eesmärgistasime asju ja tegime edukalt järeldusi.

Õnneks saime tänavuse aasta alguses varakult alustada ja kaks laagrit ära pidada. Šveitsi laagris saime klubide vastu mängides oma taset natuke teises võtmes näha ja minna tööga edasi. Mängud olid meie jaoks tugevad, aga mängisime ka ise tugevalt. Meil oli hea tunne, millega edasi töötada.

Saime Šveitsist ka kaks abijõudu lisaks. Üks oli fitnessitreenerina juures oma know-how’d jagamas, teine oli Thomas Häberli, endine FC Luzerni treener. Nendega saime koostööd jätkata ja plaan oli seda EMini teha. Olime korralikult valmistunud.

Mainisid, et olite ka statistilises mõttes paremaks läinud. Kas mõtled siinkohal mängude tulemusi?

Võin tuua näiteid. Esimesel aastal pidasime kümme mängu, saime sealt kuue kaotuse kõrvale ainult kaks võitu ja kaks viiki. Lõime 14 väravat, nendest kümme lõi Aleksandr Šapovalov. Samal ajal lasime endale tohutul hulgal väravaid lüüa – 24. Nullimänge ei olnud, esimesel poolajal suutsime kolmes mängus taga nulli hoida.

Sealt edasi pidime korrektiive tegema. Kui esimesel aastal oli meil kaks võitu, siis teisel aastal kaheksa – lisaks üks viik ja viis kaotust. Protsentuaalselt oli seis oluliselt parem. Lõime ise 27 väravat ja endale lasime lüüa 17. Vastased olid ka muidugi erinevad, Liechtensteini ja Fääri saarte näol oli kaks nõrgemat koondist sees, aga samal ajal olid mõned vastased ka hoopis tugevamad, näiteks Prantsusmaa, Hispaania ja Rootsi. Nullimänge tegime kaitses neli, nulliga avapoolaegasid kaheksa. Kõik need näited olid meie jaoks tähtsad, et aru saada, millises mängu faasis peame tugevad olema.

Kui alguses toetus ründemäng väga Šapovalovile, siis nüüdseks oli väravalööjate arv kasvanud 16 mängijani. Kõik need näitajad viitasid sellele, et me ei tee lihtsalt tulemust: me ei looda ainult ühele mängijale ja taga olid asjad rohkem korras. Kõige sellega tegime tööd.

Mis oleks koondist normaalse olukorra puhul enne finaalturniiri veel oodanud?

Igal kuul oleks olnud veel laager. Märtsikuine Türgi laager oli juba paigas, seal pidime mängima Ukraina U17 koondise ja Peterburi Zeniti 2003. aastal sündinutega. Sealt edasi oli kaks lahtist kohta: kindlaid vastaseid me veel ei teadnud, aga plaanisime aprillikuus veel laagri teha ja siis pikema protsessiga turniiriks valmistuda. Sinna juurde oleks kuulunud ka lahkumismäng.

Lahkumismäng?

See oleks olnud viimane mäng enne turniiri – võistkonna EMile saatmise kohtumine.

Meenuta natuke seda – millal tulid esimesed signaalid või esimesed mõtted, et U17 EM võib üldse ära jääda? Tuli see arusaam pikapeale või mingil kindlal hetkel?

Pigem oli nii, et kui järsku hakati piire kinni panema, siis me veel ei hakanud sellest jalgpalliliidus rääkima, et turniir võib ära jääda. Sel päeval, kui tuli otsus, ei olnud see aga enam üllatus. Enne seda tundus juba kahe nädala vältel, et kisub sinnapoole.

Kuidas võistkond ja taustajõud uudise vastu võtsid?

Sain sellest uudisest õnneks teada natuke varem, kui see ametlikult välja tuli, aga nii napilt varem, et jõudsin ainult treenereid teavitada. Kõigile oli see paraku juba arusaadav, et võib nii minna, ja suurt üllatust ei olnud. Loomulikult olime pettunud, aga ei olnud nii, et oleks pidanud igaühega koos kurtma või vihastama. Ju siis oli igaüks seda seedida saanud, sest saime aru, kuhu olukord liigub. Neid asju, mis ei ole meie kontrolli all, tuleb lihtsalt aktsepteerida.

Ma usun, et emotsionaalsesse auku keegi ei sattunud. Kõik hakkasid mõtlema, kuidas edasi. Kuskil oli uudise pealkiri, et suur töö läks raisku – nüüd on see meie teha, et see nii ei oleks. Oleme ladunud pinnase uutele võimalustele.

Mängijatega olid sarnased vestlused. Nad on arukad inimesed. Neil on muidugi ka oma vestluskeskkond, kus nad omakeskis erineval moel pettumust väljendasid, aga samas hakati kiiresti ka teineteist üles turgutama. Pigem rõhuti sellele, et nüüd tuleb edasi minna, pea püsti hoida ja uued sihid võtta. Meeskonnas oli näha jõudu ja tugevust.

Spordipsühholoogina oli teil Laur Nurkse omast käest võtta. Kas tema abi läks palju tarvis?

Loomulikult oli Laur avatud, aga meeskond on ise piisavalt küps: nad võtsid selle löögi ühtselt vastu ja seadsid enda jaoks ühiselt uued sihid. Loomulikult – pettumus oli kõigil suur, aga traagikat ei olnud. Kui süüvida, mis võimalus ära jäi, siis sellele on valus mõelda: 16 meeskonnaga turniir oma kodus, suured vastased. Kindlasti teeb see haiget, kui mõelda, millest ilma jäime.

Sama koondis peaks nüüd sügisel alustama uue kontseptsiooniga U19 EM-valiksarja, kui koroonapuhang sedagi ei mõjuta. Kas jätkad ise peatreenerina?

Jah, olen peatreenerina jätkamas.

Sama aastakäigu U19 EM toimub kahe aasta pärast Slovakkias. Sinna pääseb peale korraldajamaa vaid seitse võistkonda. Kui reaalseks pead võimalust, et suudate selle tiimiga valiksarjas seitsme sekka jõuda?

Sellises ruumis tegutsesime tegelikult ka seni. Meil oli algusest peale selge, et me ei lähe kodusele turniirile lihtsalt hästi esinema, vaid eesmärk on alagrupist edasi saada ja sealt edasi pürgida nii kaugele, kui saab. Ise rääkisime isegi sellest, kuidas turniiri võita – mis selleks tegema peab, mis vormis peab olema. Me ei olnud naiivsed: loomulikult teadsime, et see on väga-väga-väga raske väljakutse.

Antud olukorras lähtume samamoodi. Teame, kui keeruline sõel see on ja kui vähe pääseb. Kas see on reaalne? Praegu on meil põhjust uskuda, et see on võimalik. Kasvõi need mängud, mis me suurte koondiste vastu mängisime. Anname samamoodi aru, et see on tohutult keeruline väljakutse, aga kindlasti on ta reaalne – meil ei ole mõtet minna mängima teadmisega, et võimalust ei ole. Vastupidi – usume, et see on võimalik. Sedasi me oma töö ka üles seame – mida selleks reaalselt vaja on, et meie võimalused oleksid suuremad?

Sooviksite kindlasti koondisega jätkata samade taustajõududega ja sama põhjaliku ettevalmistusega. Kas see on võimalik?

 

Andsime endale aru, et mida vanemaks mängijad saavad, seda rohkem mängitakse esiliigas ja Premium liigas ning seda rohkem on neid klubidele vaja – seetõttu ei pruugi me neid nii sageli kokku saada. Taustajõudude osas peaks jääma olukord põhimõtteliselt samaks, kuid detailselt ei ole me seda veel läbi rääkinud.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Christer Palu/Jalgpall.ee

Norbert Hurt: oleme ladunud pinnase uutele võimalustele

Kodusel U17 EM-finaalturniiril oleksid Eesti noored pidanud tegema oma elu parimad mängud – paraku röövis koroonapandeemia neilt selle võimaluse. Meeskonna peatreener Norbert Hurt möönab, et ilma jäädi tõeliselt suurest võimalusest, ent samas tuleb vaadata juba uute proovilepanekute poole.