JALKA | Robert Kirss usub Kaljusse: loeb hooaja lõpp

Oled Hiiumaal sündinud, Pärnus elanud ja nüüd Tallinnasse kolinud – kas pead ennast hiidlaseks, pärnakaks või tallinlaseks?
(Anton, Tallinn)
Kuigi olen Tallinnas kuus aastat elanud, siis selle välistaksin. Pigem pean ennast nii hiidlaseks kui ka pärnakaks. Kogu oma teadliku elu olen küll Pärnus elanud, aga ka Hiiumaa on väga südamelähedane. Mu vanavanemad ja suguvõsa on sealt pärit ning mulle meeldib see saar väga.

Kes oli lapsena su lemmikmängija ja miks?
(@helisvalk)
Esimene tõsisem lemmik oli Zinedine Zidane. Mulle meeldis, kuidas ta rahulikult ja targalt oma asju majandas, liikus ringi elegantsiga. Praegu enam otsest suurt lemmikut ei ole, aga eks kõik tippu jõudnud jalgpallurid on seal põhjusega ja neid on alati huvitav vaadata. Lemmikklubi on aga Barcelona ja see kiindumus sai alguse siis, kui Ronaldinho sinna mängima läks. Teda oli huvitav jälgida, sest ta oli kogu aeg lõbus ja tõi huvitavate trikkidega mängu elevust.

Mis tunne on näha fänne omanimelise särgiga?
(Ilmar, Tallinn)
Kui tean neid inimesi lähemalt, siis on muidugi emotsioon suurem ja soojem, sest näed, et inimesed, keda sa isiklikult tunned, käivad sulle kaasa elamas. Samas on alati positiivne ja südantsoojendav näha staadionil kõiki fänne vaatamas ja kaasa elamas. See motiveerib edasi töötama ja sellistes mängudes tunned, et mängid kellegi jaoks. Nii et selles mõttes pole vahet, kas fännid on mängudel minu või mõne mu tiimikaaslase särgiga – igal juhul on positiivne fänne tribüünil näha.

 

Miks ja kuidas hakkasid jalgpalli mängima?
(Kert, Viljandi)
Juba väikesest peale jooksin Hiiumaal palliga ringi. Vanemad on rääkinud, et kohe kui meie lähedusse tekkis jalgpallitrenn, tahtsin ma sinna minna. Sellest ajast on jalgpall mu sisse jäänud. Mu kõige esimene trenn oli aga tegelikult peotants, kuhu ema mu viis. Pidasin seal üks-kaks trenni vastu.

 

Mis on olnud sinu senise karjääri raskeim hetk?
(Toomas, Pärnu)
Eks ikka need hetked, kui klubis või endal mängijana pikemal perioodil asjad ei õnnestu või vigastused kimbutavad. Mul on vahepeal käinud peast läbi mõtted, kas see kõik on seda väärt ja kas see on see, mida ma teha tahan. See on motivatsiooni küsimus, kas ma tahan siin pusida või on ka mõni muu alternatiiv, sest jalgpall nõuab ikkagi väga palju pühendumust ja aega, et seda hästi teha.

 

Kas olid koondisekutset saades üllatunud? Kas lootsid kutset saada juba varem?
(Triinu, Narva)

Kindlasti oli üllatus. Teadsin, et see võib küll juhtuda, sest igal mängijal on selleks võimalus, kui hästi esineda, aga ma ikkagi ei oodanud seda. Samas usun, et see tuli siiski õigel ajal, sest tegin mullu päris tubli hooaja ja astusin sammu edasi. Kui saad pärast edukat hooaega veel ka koondisekutse, siis see on justkui lisapreemia ja motivatsioonitõuge.

Kui raske on olla Eesti liigas KTMi rolli mängiv mängumees?
(@kristertammerand)
Ma ei tunne, et see trennides mind vähem pingutama paneks, ja ma ei mõtle, et KTMi reegli järgi saan niikuinii mängida, ja võtan asja suvaliselt. Seda ei ole. Kui sa ikkagi trennides ja mängudes ennast näidata ei suuda, siis sa ei saa niikuinii mängu – vahet pole, kas oled KTM või mitte.

Mis on ründaja positsiooni juures kõige raskem?
(Jana, Tallinn)
See, kui meeskond või sina ise ei löö väravat, siis oled esimene, kellele kõik otsa vaatavad ja küsivad, kus need väravad siis jäävad. Skoorimine on sinu töö ja kui väravaid ei tule, siis on raske välja mõelda, kuidas sellest välja tulla ja mida teistmoodi teha.

Kas Nõmme Kalju suudab sel hooajal veel heidelda meistritiitli eest?
(Johannes, Tallinn)
Loomulikult suudab! Algus läks meil küll aia taha, aga tähtis pole see, kuidas alustad, vaid see, kuidas lõpetad. Punktivahe tabelis ei ole nii suur, et me seda tagasi ei mängiks (intervjuu tegemise hetkel kaotas neljandal kohal olev Kalju liidritele Florale ja Levadiale kaheksa punktiga – toim.). Kõik on meie enda kätes.

Kuidas su lähedased jalgpallurikarjääri suhtuvad?
(Oliver, Pärnu)
Mulle tundub, et see meeldib neile. Nad elavad mulle kaasa ja toetavad alati; pärast mänge helistame ja nad küsivad mu tervise kohta ja uurivad, kuidas mäng läks. Vahel vaatavad kodus ka ülekandeid.

Kui oled Hiiumaal sündinud, siis kuidas jõudsid Pärnusse mängima?
(Priit, Tartu)
Seda peaks küsima mu vanemate käest, sest nemad võtsid vastu otsuse, et kolime Pärnusse ja elame oma edasist elu seal. Aga kuidas ma mängima jõudsin: nagu varem ütlesin, jooksin juba väikesest peale Hiiumaal palliga ringi ja eks ma korteris mängisin ka sellega, vanematel olid lõpuks närvid läbi ja pandigi mind trenni.

Mitu pakki krõpsu nädalas läheb?
(@rpeetson)
Nädalad on erinevad! Kui on Meistrite liiga õhtu, siis teinekord ühe paki ikka naha vahele panen (naerab – toim.). Aga igapäevaselt või -nädalaselt ei saa muidugi seda nalja endale lubada. Usun, et Rasmuse mure minu pärast on asjatu; ta on lihtsalt näinud mind krõpsu söömas ja võibolla teinud valed järeldused.

Kuidas sulle seestpoolt vaadatuna tundub Nõmme Kalju noortesüsteem? Floras saavad noored rohkem pildile, Kaljus on see justkui keerulisem – kas oled nõus?
(Indrek, Tõrva)
Pigem ei ole nõus. Mitu praegu Floras mängivat noort on tulnud Kalju süsteemist. Meie esinduse juures teeb praegugi mitu noort trenni, näiteks Alex Matthias Tamm on hästi pildil. Muidugi ei ole lihtne noorena tulla ja suure pauguga ust lahti lüüa, aga kui mängijal on tahtmist ja sisu, on kõik tema enda teha. Ka Kaljus on see võimalik. Pole nii, et ainult Flora annab noortele mänguaega ja Kaljus istud pingil.

Kes on sinu lemmikmängijad Nõmme Kaljust?
(@mpg_o.p)
Üks on kindlasti olnud Tarmo Neemelo. Ta on nii inimese kui ka jalgpallurina super. Aga üldiselt on Kaljus nii palju häid mängijaid, kellelt on palju õppida olnud, et rohkem ma kedagi välja ei tooks ja mingisugust edetabelit paika panna ei oska.

Kuidas jõudsid Pärnust just Nõmme Kaljusse?
(Anton, Tallinn)
Ma ise usun, et ju ma Pärnus mängimise ajal neile silma jäin. Saime klubi presidendi Kuno Tehva ja peatreeneri Igor Prinsiga kokku, arutasime asja ning leidsime sobiva lahenduse. Olen käinud ka Levadias ja Floras testimas, aga otsustasin Kalju kasuks. Mis selle otsuse niipidi kallutas, on raske öelda. Toonane kollektiiv Kaljus oli väga mõnus – oli palju kogenud mängijaid ja kvaliteetseid välismaalasi –, aga pigem oli mu oma sisetunne see, mis ütles, et peaks Kalju kasuks otsustama.

Kui palju minuteid/tunde peaks päevas treenima, et jõuda tipptasemele?
(@richard_kiviselg)
Selleks, et läbi lüüa, peab grupitrennide kõrvalt ka iseseisvalt vaeva nägema. Loomulikult tuleb alati kuulata oma keha, sest ei saa hulluks minna ja ennast puruks tõmmata, aga nädalas tuleks mõned korrad ikkagi rühmatrennide kõrvalt individuaalselt oma probleemsete kohtadega tööd teha.

Kuidas elad üle luhtunud võimalusi ja kaotuseid?
(Urmas, Tartu)
Ma ei ole väga pika vinnaga, et jääksin põdema. Võibolla mõtlen nendele hetkedele päeva või paar – maksimaalselt järgmise mänguni –, aga siis on aeg seada fookus uuele mängule ja väljakutsetele. Tuleb edasi minna.

Kui jätta kõrvale eelmise hooaja viimane mäng ja sellele järgnenud karikasaamise hetk, siis mis on sulle möödunud hooajast kõige eredamalt meelde jäänud?
(Kerli, Rakvere)
Meil oli eelmisel hooajal mitu mängu, mille võitsime kaotusseisu jäämise järel või viimaste minutite väravast. Need on kõige erilisemad ja neist on jäänud kõige positiivsemad mälestused. Sellised mängud näitasid, et meie võistkonnas oli sisu – ja seda on siiani.

Mis on unistuste klubi, kuhu tahaksid jõuda?
(@henry_molder)
Kui rääkida ideaalmaailmast, siis – kuigi ma ei tea hetkel, mis valemiga see juhtuks – tahaksin jõuda oma lemmikklubisse Barcelonasse! Aga mõnda realistlikumat klubi ei oska praegu nimetada. Välismaale minemise huvi on loomulikult olemas, sest muidu ma ei mängiks jalgpalli ega pühendaks oma energiat sellele.

Kelle vastu on Premium liigas kõige raskem mängida?
(Hans, Tartu)
Kui mõned aastad tagasi mängisin tihti tipuründaja koha peal, siis oli raske mängida Joonas Tamme vastu. Ta oli kaitsja kohta kiire mängumees ja ka tugev. Kui tema lähedusse liiga kauaks jäid, siis ta võttis lihtsalt jõuga palli ära. Aga üldiselt ma ütleks, et Eesti liigas ei ole sellist mängijat, kelle vastu üldse ei saaks mängitud.

Mis on sul oma esimesest A-koondise laagrist ja debüütmängust meeles?
(Andrei, Kohtla-Järve)
Tööd tuleb teha! Kui näed rahvusvahelist taset, siis ei ole vahet, millise koondise mängijad sulle vastu tulevad, sest nad kõik on füüsiliselt võimsad ja tehniliselt osavad. Selleks, et neist paremini mängida või samale tasemele jõuda, tuleb trennides kõvasti vaeva näha. Seega motivatsiooni poolest oli see hea koht, kus viibida. Kui esimest korda koondise eest platsile läksin, siis ei olnud närvi sees. Pigem selline mõnus ootusärevus, mis peaks enne igat korralikku mängu olema.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/EJL