JALKA | West Hami siirdunud Anett Vilipuu: raskustes peitub võlu!

Kes Eesti jalgpalluritest oskab hiina keelt ja mängib klaverit? Muidugi äsja West Ham Unitediga lepingu sõlminud koondislane Anett Vilipuu (19)! Talendikal noorel saab oktoobris täis aasta Inglismaal Essexi ülikoolis. Kolm veel. Kuidas tal seni läinud on?

„Minult on küsitud, miks ma oma elu nii keeruliseks olen teinud,” sõnab Eesti koondislane Anett Vilipuu, terve hing energiast pakatamas. „Ma vastasin, et mulle meeldib keerulisus. Lihtsuses peitub võlu? Ei, raskustes peitub võlu! Nii põnev, kui saad probleemidest üle ning uusi kogemusi.”

Tõsi, viimane aasta on Vilipuule olnud ühel ajal nii paras pähkel kui ka lõputu magustoit. Mullu oktoobris alustas ta Colchesteris asuvas Essexi ülikoolis nüüdisaegsete keelte (inglise keeles modern languages – toim.) õppimist, kuigi vaid paar kuud enne seda oli ta unistus suure põntsu lävel, kui augustikuu avapäeval saadud ränga põlvevigastuse järel soovitasid lähedased tal kodumaale studeerima jääda. Läänemaa neiu ei võtnud aga vedu ning astus lennukile. Pea kümnekuise mängupausi tõttu pole ta seni ülikooli naiskonna eest ametlikus mängus vutti taguda jõudnudki, kuid on oma sammuga sada üks protsenti rahul. Riigi üht tippülikooli kiidab ta ülivõrdes ning seda mitte korraks, vaid regulaarselt terve intervjuu vältel. Vilipuu säravat elevust on tõenäoliselt kuule näha. 

„Ma naudin seal õppimist, kõik on fantastiline,” lausub Vilipuu. „See on kõik mu ootused ületanud. Ma olen seda kooli paljudele sõpradele soovitanud, ma loodan, et kõik tulevad. Ma olen täiesti vaimustuses, see on olnud elumuutev kogemus.”
Keeled on Vilipuule meeldinud juba noorest saati. Tänu sellele tuli ka erialavalik üdini lihtsalt. Ta ei tahtnud katsetama minna, vaid läks kindla peale välja. Inglismaalt võetud õppelaen kuklasse hingamas, õpib Vilipuu hetkel nelja keelt – saksa, prantsuse, hispaania ja hiina!

„Esimesed kaks nädalat ei saanud ma hiina keelest mitte mõhkugi aru,” naerab koondist viiel korral esindanud naine. „Istusin loengus ja vaatasin lolli näoga. Õppejõu inglise keel oli ka ligadi-logadi. Mäletan täpselt, et pärast kaht nädalat käis klõps ja sealt edasi sain hakkama. Jalgpallis on alati öeldud, et harjutamine teeb meistriks. Nüüd kasutasin seda hariduses ära. Mul pole muidugi aimugi, mida ma pärast ülikooli tegema hakkan, aga polegi vaja, küll tuleb mõte. Ma usun, et kui keeled suus, on uksed avatud. Praegu võtan rahulikult ja naudin seda, mida ma teen. Mul on elus jalgpall ja haridus – mida veel tahta?”
Ridala vallast Parila külast pärit Vilipuult on raske välja pinnida, mis saab edasi. Kas tähtsam on kooliharidus või maailma populaarseim sportmäng? „Mõlemad” on kõige konkreetsem vastus, mis ta sel teemal kuuldavale laseb.

Tööotsad igale maitsele

Traumast hoolimata tõmbas jalgpall teda Inglismaal nagu külmkapp suveniirmagnetit. Ta lihtsalt ei suutnud vutist eemale hoida. Kui ta füsioterapeudile ei meeldinud mõte kohtunikutööga alustanud Vilipuust, tegi Anett vilistamisest nädalase pausi ning läks siis uuesti. Praegu kutsub ta seda lolliks riskiks. Lisaks ülikooli meestevutis õigusmõistjale („kui pall minu poole tuli, oli kohe tunne, et tahaks lüüa”) oli ta ka universiteedi teise naiskonna treener. Aga ikkagi ei täitnud see vigastuse poolt südamesse jäetud jalkatühimikku. Aasta lõpus asus ta tööle naistejalgpalli edendajana (inglise keeles female football activator – toim.). Ta üritab sotsiaalmeedia ja muude vahendite abil rohkem tüdrukuid vuti juurde meelitada. Tema sõnutsi on selle töö juures kõige tähtsam entusiasm.

„Kui sa oled energiline, siis tulevad teised kaasa, nad tahavad ka seda energiat kogeda,” lausub Vilipuu, kes viimasel ajal on alustanud ka klaverimänguga. „Ma kasvasin üles väikekülas, kus mul polnud naistejalkast aimugi. Minu arust on väga tähtis, et ka maakohtadesse jalgpall jõuaks. Mängisin just Parilas kohalike lastega palli ja nad küsisid, mis see koondis on. Raske oli seletada. Aga ma nägin nende silmades sära ja seda sära tuleb hoida, neil peab olema võimalus jalgpalli mängida.”
Nagu eelnevast veel vähe, on Vilipuul Inglismaal veel üks amet. Leiva toob lauale ja üüri aitab maksta McDonald’si drive-through-kassapidaja amet. Kolleegid on alati imestanud, miks Vilipuu tööd tehes nii entusiastlik on, aga eestlasele meeldib inimestega suhelda ja võõrkeelt praktiseerida.

Leping suurklubiga

Kõige selle kõrvalt jääb aega ka jalgpalliga tegeleda. Alates maist on poolkaitsja treeninud West Ham Unitedi naiskonnaga ning osalenud erinevatel sõpruskohtumistel nii Inglismaal kui ka Hollandis. Kui enne augusti alguses toimunud Balti turniiri polnud Vilipuu veel kindel, kas ta West Ham Unitediga kontrahti teenib, siis turniirilt naastes kulus vaid üks trenn, kui klubi uus peatreener James Marss päris: „Kas sa oled juba lepingule alla kirjutanud?” Mõeldud-tehtud.

„Ma usun, et uus treener aitab mul areneda, meie naiskonna eesmärgiks on ainult liigavõit,” pajatab ta. „Ta pani kohe korralikud reeglid peale ja üritab tiimi professionaalsemaks muuta. Kui ei ole õiget treenerit, ei ole ka õiget klubi.”
Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas (FA Women’s Premier League Southern Division) mängivasse kooslusesse jõudis Vilipuu tänu koondise peatreeneri Keith Boanase sidemetele. Londoni klubis on talle seni väga meeldinud.

„Siin on väga toredad inimesed ja mängustiil on täiesti erinev,” alustab ta. „Pärnule teeks me kindlalt ära! Meil on siin two touch play (kahe puutega mäng – toim.). Pole aega kolme või nelja puudet teha, mängutempo on super. Selline on jalgpall! Mitte see, et teed paar söötu ja paned pika palli ette. Ma käisin nüüd Eestis üht mängu vaatamas ja see oli nii aeglane, et ma oleks peaaegu magama jäänud. Ema ütleb, et tuleksin Eestisse tagasi, aga sel ei ole mõtet, ma hakkaks siis samamoodi mängima. On tähtis, et noored läheksid välismaale mängima. Siin on väga hea ka omavaheline kommunikatsioon. Kui saaks Eestis mängu ajal jutu käima, oleks drastiline areng. Praegu oleme omas mullis ja räägime enda peas. Ma olen Inglismaal enesekindlamaks muutunud. Isegi kui sul ei ole häid oskuseid, siis need tulevad just enesekindlusega, sest sa julged proovida.”

Kui eelmise treeneri Marc Nurse’i ajal pidi Vilipuu treeningule rongiga edasi-tagasi sõitma kaks korda nädalas, siis West Hami jäädes tuleb sama teekond läbida kolmel korral nädalas.

„Ma istun ja passin rongis ning kui lõpuks staadionile jõuan, siis olen nii palju oodanud, et olen energiat täis,” kommenteerib koondises ühe värava kirja saanud Vilipuu oma olukorda.

Pealtnäha paistab neiu päevaplaan keerulisemast keerulisem, aga Vilipuu usub, et kõik on võimalik. Ta tahab elus kõike kogeda.

***

Miks mitte USA?

Mõnevõrra tunduks loogilisem, kui Vilipuu oleks (vuti)haridust Ameerika ühendriikidesse omandama sõitnud. On seal ju lõputu au sees nii naistejalgpall kui ka ülikoolisport laiemalt. Miks liisk Euroopa kasuks langes?

„Ma ei tahtnud Ameerikasse,” ütleb Vilipuu konkreetselt. „Inglismaa on mulle kuidagi väikesest peale südames olnud. Olen Inglise jalkat vaadanud, olen mõelnud, et tahan ka seal mängida. Olen mõelnud, miks mina ei võiks seal mängida, olen inimene ja tahan kõrgemas liigas pallida. Seadsin endale Inglismaa eesmärgiks. On veidi ülepaisutatud, et Ameerikas on kõik hea ja super, minu jaoks on ka lähemal kõik hea ja super. Tahtsin Eestile lähemale jääda, Eesti on südames. Inglismaalt on lihtsam tagasi tulla ja koondist esindada. Ma ei tahtnud koondist tagaplaanile jätta.”

***

Vilipuudega maailmameistriks

Kolm aastat tagasi tekitas elevust koondise peatreeneri Keith Boanase kommentaar Anett Vilipuu kohta: „Kui mul oleks 20 temasugust mängijat, siis võiksime viie või kümne aasta jooksul võita maailmameistritiitli.”

Vilipuu peab seda siiani suureks komplimendiks. „Ma polegi teda tänanud, et ta nii arvas,” muigab ta. „See on suur au. Ma ütleks, et Keith on mu elu muutnud. Ta muudab inimeste elu, suunab nad õigele teele. Ma tunnen küll, et olen talle võlgu. Ta on mind palju aidanud. Ma ei teagi, kuidas seda saaks heastada, aga temale on piisav tänu juba see, kui ma Eesti koondise särgis võitlen.”

Tekst: Siim Kera
Foto: Lembit Peegel

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas