JALKA│Kolm, kaks, üks… läksime!

Kuna tavaliselt seda tööd tegevast Even Laanemaast oli värskelt saanud Eesti U21 koondise mänedžer, mistõttu ei olnud tal võimalik kummalgi A-koondise kodumängul kohal olla, oli minu tööks seekord olla countdown manager. Eesti keeles võiks seda ehk nimetada kohtumise ajastusjuhiks (?) – lihtsustatult öeldes oli minu missiooniks tagada, et võistkonnad tuleksid mängu eel väljakule õigel ajal, et poolajad ei algaks liiga vara või liiga hilja ning et teletiim oleks poolaegade alguseks valmis. Peale selle oli selle tööposti osaks veel mitu väiksemat detaili.

Kui juba pallipoisina sain olla mängule väga lähedal, siis see töö viis mind selles osas veel kõrgemale tasemele – mängu eel pidin suhtlema kohtunike brigaadiga, et neile selgeks teha, millises järjekorras ja millise trajektooriga toimub võistkondade ja kohtunike väljamarss ja kust kohast nad mängupalli kaasa haarata saavad. Ka mängupalli asetamine spetsiaalsele postamendile (ja selle postamendi valmis seadmine) oli minu töö.

Kõige tihedamad hetked olidki minu jaoks mängu avavile eel: pallide, postamentide ja kõige muu kõrval märkisin piinliku täpsusega sekundipealt üles, mis hetkel võistkonnad riietusruumist väljusid, suunasin nad õigesse kohta seisma, andsin kohtunikele infot, kui palju aega on veel jäänud, ning hoidsin samal ajal raadio teel kursis heliruumi, kes pidi selle järgi käima panema FIFA hümni. Kibekiirelt seejärel neljanda kohtuniku kõrvale ruttamise järel pidin taas kella vaatama ja kui kõik oli valmis, alustama 15 sekundi loendust: esimese viie sekundi jooksul tuli mul käsi üles tõsta, seejärel seda kümme sekundit küljele väljasirutatult hoida ning kui 15 sekundit täitus, käsi alla lasta – see annab peakohtunikule märku, et kohtumine võib alata. Sellise vehkimise peamine eesmärk on sealjuures hoopis televisioonile märku anda, et kohtumine on kohe-kohe algamas: need 15 sekundit annavad režissöörile aega vajalik graafika ja muu ekraanilt eemaldada ja otsepilt väljaku peale lülitada. Kui tahta ennast eriti uhkeks mõelda, siis võiks öelda, et ilma minuta mäng ei alga!

Ideaalis oleksid pidanud mõlemad kohtumised algama sekundipealt kell 21.45, ent kui mängijad ja kohtunikud avavile eel pildistamise, energiaringide ja muu peale liiga palju aega kulutavad, on paratamatu, et avavile sageli viibib pisut – Valgevene kohtumise puhul oli selleks ajaks 12, Walesi puhul 9 sekundit. Üldiselt on see siiski aktsepteeritav – trahve määratakse üldiselt enam kui minutise venimise eest, kusjuures lisaks korraldajale võib kukrukergendamine ees oodata ka võistkonda, kelle tõttu avavile hilines. Just seepärast tulebki kõik riietusruumist väljumised ja muu selline üles märkida – hiljem saab näpuga järge ajada, kelle või mille tõttu midagi valesti läks.

Mängu ajal oli minu osa väiksem, kuid see-eest hoopis teistsugune: peaülesanne oli teadustajale ja tabloo operaatorile raadioside vahendusel märku anda peatselt tehtavatest vahetustest ja üleminutite arvust. Otse neljanda kohtuniku selja taga istumine andis selleks hea võimaluse, sest kõik vahetused ja üleminutid käisid ju sealt läbi. Sellest hoolimata oli päris tükk tööd, et kõik vahetused raadio teel edasi anda, kui mõlemad võistkonnad näiteks samal ajal korraga kaks vahetust tegid!

Kuna A. Le Coq Arenal ei asu neljanda kohtuniku putka päris keskjoone juures, vaid rohkem võõrsilvõistkonna pingi pool, siis sain päris lähedalt näha, kuidas nii Valgevene kui Walesi koondise treenerid mängu ajal ja järel käitusid. Valgevene ajutine loots Oleg Raduško (tavapärane peatreener Georgi Kondratjev oli positiivse koroonaproovi tõttu kodus) paistis näiteks hädas olevat keeleoskusega: rootslasest neljanda kohtuniku Bojan Pandžići nimi viitas tema slaavi päritolule, nii et Raduško üritas temaga pidevalt väga optimistlikult venekeelsete fraaside abil suhelda. Lõpuvile järel sai samuti näha huvitavat olukorda – üks purjus Valgevene võistkonna fänn tuli päris pingi taha ja hakkas sealt meeskonda pisut segase tekstiga sõimama. Kui osa mängijaid ja ka Raduško ei teinud temast lihtsalt välja, siis üks abitreener võttis asja väga sümpaatselt: ta haaras pettunud poolehoidjal käest kinni, kuulas kannatlikult tiraadi ära, küsis muu hulgas, kui vana fänn on (vastus oli 37), ning seletas, et meeskond teab väga hästi, et nad mängisid halvasti ja kaotasid. See mõjus: sõimuvalingu toon muutus kiirelt ja lõppes siis sootuks.

Walesi peatreener Rob Page suhtles mängu ajal kohtunikega seevastu väga varmalt: eriti siis, kui ükskõik milline otsus Walesi kahjuks tehti. Juba esimestel minutitel nõudis ta iga vea eest Eesti mängijatele hoiatuskaarte, laiutas koos abitreeneritega pidevalt käsi ja oli ka üldiselt väga aktiivne. Sealjuures ka ropu suuga!

Kohtunike „kaadritaguse“ tegutsemise puhul jäi aga hästi silma üks moment Eesti ja Valgevene kohtumise avapoolajast, kus valgevenelaste esiründaja Vitali Lisakovitš oli nähtavasti peakohtuniku peale millegipärast ärritunud. Rootsi vilemees palus seejärel raadio teel neljandalt kohtunikult, et too vaataks protokollist, mis selle Valgevene number seitsmeteistkümne eesnimi on – järgmise mängupausi ajal oligi näha, kuidas kohtunik Lisakovitši enda juurde kutsus ja talle rahustava kõne pidas. Muidu võõra mängija eesnimega kutsumine on kohtunikul kindlasti hea võte, kuidas austust teenida, mängijas head emotsiooni tekitada ja mängu paremini kontrollida.

Üks asi, mille eest mind enne ka „hoiatati“, vastas küll tõele: seda ametit täites möödub mänguaeg justkui kiirendusega! Kui vahel on jalgpalli vaadates selline tunne, et aeg ei taha kohe üldse edasi minna, siis peatreenerite vahel mängu jälgides liikus aeg millegipärast tohutult palju kiiremini.

***

Riietusruumimuusikast

Mängude eel ja järel A. Le Coq Arena fuajees viibides on raske mitte märgata, millist muusikat meeskonnad või nende taustajõud riietusruumis mängivad. Kuna Eesti koondise varustajad on riietusruumis oma suure töö juba hommiku poole ära teinud, valitseb seal paar tundi enne mängu üldiselt vaikus, ent vastaste omas käiks justkui pidu. Nii Valgevene kui Walesi abiväed kütsid juba tükk aega enne mängijate saabumist ennast üles – valgevenelased kuulasid peamiselt vene rokki, waleslased nii vanemat hiphoppi kui ka raskemat rokki. Rokkmuusika jätkus Walesi koondise saabudes – mitu korda jäi kõrvu näiteks Motörheadi „Born to Raise Hell“.

Walesi riietusruum nappi ja selle võrra magusamat võitu muusikaga väga tähistama ei kippunudki. Kui ründaja Dan James riietusruumi värskelt Joonas Tamme seljast saadud sinise särgiga jõudis, pandi seal peale tavaline tümps, ilma igasuguse lüürika ja peaaegu et ka meloodiata. Kindlat lugu ei suutnud tuvastada isegi telefoniäpp.

Aga kui Eesti Valgevenet võitis, oli riietusruumimuusika tabavalt valitud. Mängijad olid vaevu tuppa jõudnud, kui kõlaritest hakkas juba üürgama Ritoni ja Nightcrawlersi rõõmsameelne ja tempokas „Friday“, millele pallurid peagi kaasa plaksutama asusid. Oligi ju reede! Ja volüüm keerati piisavalt kõvaks, et seda ka vastasmeeskonna duši alla kuulda oleks…

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Brit Maria Tael/Soccernet.ee