JALKA│Miks eelistavad mõned tiimid mängida kastetud ja teised kastmata platsil?

Kui vaatame näiteks Eesti Premium liiga juhendit, siis seal on kirjas, et kui kodustaadionil on võimalik mänguväljaku kastmine, peab see olema lõpetatud hiljemalt 60 minutit enne mängu algust. Kui koduvõistkond on plaaninud mängueelse mänguväljaku lisakastmise, siis informeerib ta sellest vastaseid, kohtunikku ja mängukorralduse juhti mängueelsel koosolekul. Mänguväljakut tuleb kasta võrdselt kogu mänguväljaku ulatuses.

Pall liigub kastmata või kastetud väljakul väga erinevalt. Lihtsustatud kujul võib öelda, et pikka palli ette lööv jõuline meeskond võidab tänu kuivale väljakule oluliselt rohkem kui meeskond, kes üritab voolava söödumänguga vastasele peavalu tekitada.

Niisiis – miks eelistavad mõned tiimid mängida kastetud ja teised kastmata platsil? Vastab Eesti meestekoondise mänedžer Miko Pupart:

„Tänaseks päevaks oleme jõudnud A-koondiste tasemel Euroopas nii kaugele, et enamik meeskondadest tahab jalgpalli mängida. See tähendab, et meeskonnad soovivad, et väljak oleks parimas võimalikus seisukorras. Tundub, et kõik tahavad, et pall liiguks hästi, ning nauditakse tempokamat jalgpalli.

Enam kui kümme aastat tagasi võisid väikesed riigid mõelda välja nõkse, kuidas suuremad end võõrsil kehvemini tunneks. Kui õigesti meenub, siis klubijalgpallis tegi seda kunagi isegi Londoni Chelsea.

Koondiste tasemel teeb otsuse samuti kodumeeskond. Mõned aastad tagasi pidid mõlemad meeskonnad olema enne kohtumist ühel nõul, kas väljakut kasta või mitte, aga selle konsensuse leidmine tekitas oodatult raskuseid. Aga nagu varem mainisin, siis võivad ka suuremad meeskonnad minna tänapäeval väiksemale koondisele külla teatava meelerahuga, sest eelduste kohaselt on väljak ikka korralikult kastetud.“

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Tekst: Sander Jürjens
Foto: Jana Pipar