Jüri Arrak: jalgpall õpetab teistega arvestamist

Kolmapäevase Eesti – Läti maavõistluse aukülaline ja koondiste kätleja on maalikunstnik ja graafik Jüri Arrak, kes ütles intervjuus, et jalgpall õpetab hästi teistega arvestamist ja seda, et võidu saavutamiseks ei piisa ühe mehe oskustest.

76-aastase Arraku omanäoline stiil on toonud talle tuntust nii Eestis kui ka välismaal. Teda on tunnustatud Valgetähe II klassi teenetemärgi, Konrad Mäe medali ning Kristjan Raua aastapreemiaga. Arrak on üks kümnest kunstnikust, kes valiti möödunud sajandi Eesti saja suurkuju hulka.

Intervjuus jalgpall.ee portaalile selgitas Arrak, et naudib jalgpallis ilusaid kombinatsioone koos individuaalsete sooritustega – head pealelöögid, triblamised ja kõik, mis sinna juurde käib.

Laiem avalikkus teab Teid omanäolise maalikunstniku ja graafikuna. Millised on need väljaspoole Teie eriala jäävad valdkonnad, mis Teile huvi pakuvad ja millega Te tegelete?
Minu huvidena võib nimetada lugemist, just ajaloolisi ja populaarteaduslikke tekste, ilukirjandust ja erinevate religioonide kohta. Mul ei ole otseselt hobisid, see tähendab arvestatavaid kõrvaltegevusi. Mind huvitab inimene läbi aegade, tema käitumine ja suhted, inimene erinevates olukordades – kuidas ja miks ta nii käitub. Minu kunstilooming on 90% ulatuses seotud inimesega, ma ei maali maastikke või vaikelu, vaid mind huvitab inimese siseelu, meie maskid, kompleksid, võimu ja vaimu seosed.

Paar aastat tagasi rääkis August Künnapu, et tema avastas läbi fotode, et sport ja jalgpall pakuvad huvitavaid kompositsioone ning ta on seeläbi ka jalgpalli maalinud. Milline on Teie suhe sporti ja jalgpalli oma erialases töös ja milline üldiselt? Kui jalgpalli jälgite, siis millise nurga alt ja mis Teile huvi pakub?
Alustan vastamist kaugemalt peale. Mängud üldiselt kuuluvad orgaaniliselt inimeseks olemise juurde, see on nii füüsiline kui vaimne ettevalmistus kogu eluks. Jalgpall on üks kollektiivne mäng, kus on oluline ükskimängija meisterlikkus koos meeskonnaga. Jalgpall õpetab hästi teistega arvestamist ja seda, et võidu saavutamiseks ei piisa ühe mehe oskustest.

Naudin jalgpallis ilusaid kombinatsioone koos individuaalsete sooritustega – head pealelöögid, triblamised ja kõik, mis sinna juurde käib. Hea jalgpall on noortele ja ka vanematele alateadlikuks mõjutusvahendiks ja eeskujuks, sest mängijaid jäljendatakse ja see nõuab mängijatelt arusaamist, et nad on oma käitumisega eeskujuks.

Mina lõpetasin sportimise 30aastaselt. Mängisin võrkpalli, Aleksander Tšikini käe all harjutasin kettaheidet, odaviset ja kuulitõuget. Olen spordile väga tänulik, sest noorele inimesele andis see palju juurde.

Legendaarse Lõvide jalgpallivõistkonna treener Roman Ubakivi ütles hiljuti, et Eesti rahvuskeha hoiavad koos vaid eesti keel, laulupidu, jalgpall ja prügikoristamistalgud. Karmid sõnad. Mida Teie eestluse hetkeseisust arvate?
Tänu Vabadussõjale ja iseseisva riigi sünnile ning iseseisvuse taaskehtestamisele pärast Nõukogude okupatsiooni on meie olukord hea ja võib öelda, et meil pole olnud kunagi paremaid võimalusi oma riigi paremaks muutmiseks. Võime asjade üle vaielda ja neid kritiseerida, aga laiemalt võttes oleme kaitstud, detailid on meie enda taha.

Jalgpall soovib kanda rahvuslikke väärtusi ja üheks selle püüdluse osaks on Eesti – Läti mängu raames peetav staadionilaulupidu, kus osaleb üle 800 koorilaulja. Millisena tunnete Teie jalgpalli rolli ühiskonnas?
Kõik meie riigis toimuvad massiüritused peaksid toonitama meie rahvuslikke väärtusi. Loomulikult on seal hulgas jalgpallivõistlused, kus lauldakse hümni, lehvivad lipud. Taolised üritused peavad soosima ka meie riigis elavate erinevate rahvuste ühtsust, nii nagu meie riigi jalgpallivõistkondades võistlevad koos erinevate rahvuste esindajad.

Foto: Wikipedia