Magnus Pehrssoniga oleme kõik sinapeale saanud, kuid Eesti koondise taustajõudude hulka kuulub veelgi läänenaabreid, üheks neist on Jesper Norberg. Tutvustame teda põgusalt ning uurime, mis on varasemalt Rootsi kõrgliigaklubide juures töötanud mehe ülesandeks.
Jesper, mis on sinu roll rahvuskoondise taustameeskonnas?
Olen koondise abitreener ja tegelen põhiliselt meie mängijate skautimise ja analüüsimisega. Käin välismaal leiba teenivaid jalgpallureid vaatamas ning hiljem analüüsin, kuidas mehed mängisid ja mida märkasin. Näiteks hiljuti käisin Hispaanias Frank Liivaku matši vaatamas. Kuna on võimatu kõikide meeste kõiki kohtumisi staadionilt jälgida, siis päris palju mänge vaatan internetist.
Lisaks koondislastele jälgin ka neid, kes viimase paari aasta jooksul meeskonda kuulunud, muidugi jätkub tähelepanu ka Eestis mängivatele noormängijatele. Pole nii, et uurin ainult, kuidas läheb 11 või 23 mängijal, ma hoian silma peal 35 või 40 jalgpalluril.
Sind nähtakse koondise mängude ajal tihti pressitribüünil märkmeid tegemas. Kas sa käid nende põhjalpoolajal riietusruumis õpetussõnasid andmas?
Oleme Rootsis sellega harjunud, et vaatad esimese poolaja ning teisest poolajast 20 minutit tribüünilt, et mängu kõrgemalt näha. See annab teise vaatenurga ja parema ülevaate, näiteks saab standardolukordadest rohkem sotti, lisaks pole sa tribüünil istudes kohtumisega nii emotsionaalselt seotud kui varumeeste pingil olles.
Kui oleks võimalik, siis läheksin viimasteks minutiteks pingile, aga koondisemängudes pole see lubatud. Poolajal räägin oma mõtetest ja nägemusest Magnusele ja Jannole. Vahepeal saavad nad minu infot kasutada, aga tavaliselt saame mängust ühtmoodi aru.
Millistes aspektides on koondis kõige rohkem arenenud?
Kindlasti peab mainima kaitsetööd, see on seni väga hea olnud. Viimases 6-8 mängus on paremaks muutunud ka ründemäng. Selle kallal peab muidugi veel töötama, tähelepanu vajavad ka standardolukorrad ja üleminekud kaitsest ründesse ning vastupidi.
Liigume praegu üks samm korraga, meil on kindel siht, kuhu jõuda tahame. Kuigi peame ründemängule keskenduma, siis me ei saa teisi elemente unarusse jätta, peame kõige kallal töötama. Kui tahame uues valiksarjas kõigiga võidelda (koondise vastasteks on Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kreeka ning Küpros – toim.), siis peame oma hea kompaktse kaitsemänguga jätkama, see on meie meeskonna selgroog ja identiteet.
Ründes oleneb palju sellest, kuidas jalgpallurid oma koduklubides mängivad. Kui klubis palju ei skoori, siis on raske tulla koju ning lüüa koondise eest väravaid. Kui klubis võimalusi lood, teed ka koondises paremaid ja kiiremaid otsuseid ning lahendad olukordi edukamalt.
Foto: Joosep Martinson