Kristina Bannikoval täitus koondises 100 mängu

Poolkaitsja tegi koondises debüüdi 2013. aastal, kuuludes maavõistlusmängus Luksemburgi vastu algkoosseisu. 100 kohtumise jooksul on Bannikova löönud kokku 8 väravat. Esimese tabamuse koondisesärgis lõi ta oma kolmandas kohtumises 2013. aasta juulis Leedu vastu. Lisaks Leedule on Bannikova sahistanud ka Läti, Fääri Saarte ja Montenegro väravavõrke.

Bannikova teenis 2020. aastal ajaloo esimese Annika, millega auhinnatakse naiste koondise aasta ilusaimat väravat. Poolkaitsja teenis auhinna löödud olümpiavärava eest maavõistlusmängus Lätiga. Samal aastal pärjati Bannikova aasta naisjalgpalluri ja naiste Meistriliiga parima mängija tiitliga.

Olulise tähisega saab Kristina Bannikovast viies Eesti koondist vähemalt 100 korda esindanud naine. Temast ettepoole jäävad Signy Aarna (107), Kaire Palmaru (107), Katrin Loo (114) ja Kethy Õunpuu (116).

Klubijalgpallis alustas Bannikova oma karjääri Tartu JK Tammekas. Koondisedebüüdiga samal aastal liitus ta aga Pärnu JK-ga, kus mängis viis hooaega. Seejärel suundus ta koos koondisekaaslaste Eneli Kutteri ja Lisette Tammikuga Itaalia tugevuselt teise liigasse Napoli CF-i ridadesse. Oma ainsal välishooajal mängis ta 21 kohtumises ja lõi ühe värava. Viimased kaks koduklubi on Bannikoval olnud Pärnu JK Vaprus ja Saku Sporting. Viimases mängib pallur alates selle hooaja algusest.

Kristina, mida tähendab Sinu jaoks sellise numbri täitumine?
100. koondisemäng oli tegelikult mul selle aasta eesmärgiks. Olen väga õnnelik, et selleni jõudsin. Tegu on ilusa numbriga ja väga toredad mälestused tulevad meelde. Kui sul on kirjas 97 mängu, siis sa ei mõtle möödunud mängudele nii palju, aga kui tuleb 100, siis hakkad meenutama, kus ma kõik ära olen käinud ja kui palju see mulle kui inimesele on andnud.

Millised on Su eredaimad mälestused või mängud koondisesärgis?
Kõige meeldejäävam on Eesti – Kasahstani mäng Pärnus. See oli murranguline hetk naiste koondisele ning seal oli ka minu moment: andsin esimesele kahele väravale väravasöödu. Eks ka debüütmängust ole eredad mälestused: olin ju alles paar aastat varem jalgpallimaailma tulnud ning mind pandi keskväljale, kus ma varem kunagi mänginud polnud, olin natuke nagu peata kana (naerab). Ja eks iga väiksemgi võit ja reis: paljudesse kohadesse, kus me koondisega oleme käinud, niisama ei satu. Kindlasti olen leidnud tänu koondisele ka palju sõpru ja häid tuttavaid

Kui palju on naiste jalgpall üldiselt selle 100 mängu jooksul muutunud?
Infrastruktuur on parem ning koondise kogu elu on suuremaks kasvanud: kui varem oli peatreener, abitreener ja paar füsioterapeuti, siis nüüd on meil ka arst. Tasustamine on väga palju muutunud, panustamine ja jalgpallikuvand üleüldse. Eks ikka veel kuulen, et jalgpall ei sobi naistele, aga varem oli hea, kui üldse keegi tuttavatest teadis, et tüdrukud mängivad ka jalgpalli.

Millised eesmärgid oled Sa veel endale kui jalgpallurile seadnud?
Ma ei ole veel kaugemale mõelnud. Tean hetkel, et nüüd on laager, siis natuke Meistriliigat, siis on uuesti laager ja pärast seda on mul puhkus. Täpselt nii palju olen praegu mõelnud, mängin selle aasta lõpuni, aga mis saab edasi, ei oska ma veel öelda. Elame, näeme.

Enne tänast Eesti – Armeenia Rahvuste liiga mängu avavilet autasustas Eesti Jalgpalli Liit Bannikovat meenega.

Foto: Katariina Peetson/jalgpall.ee