Marko Pärnpuu finaalturniiri eel: tuleb leida tasakaal

„Pigem keeruline küsimus!” muigab koondise peatreener Marko Pärnpuu, ent tõsineb kohe. „Vaadates eelmist aastat, meie mänge ja tulemusi – ei ole. Aga kui mõtlen sellele, mida meil on hetkel võimalik selle võistkonnaga teha – pean silmas laagreid ja mänge –, siis need oleme saanud tehtud.”

Koondislased on praegu vanuses, kus toimub üleminek noorte meeste jalgpallist täismeeste jalgpalli. Näiteks Aston Visse ja Andero Kaares on juba saanud omajagu minuteid ka A. Le Coq Premium liigas, ent paljud poisid mängisid mullu ja mängivad eeldatavasti tänavu veelgi rohkem vähemalt esiliiga või esiliiga B tasemel.

Pärnpuu märgib, et U17 vanuseklassis toimub suurem osa koondise tööst väljaspool FIFA ametlikku akent. Eriti puudutab see neid noori, kes mängivad juba meeste liigades, kus koondise ajaks pausi ei tehta. Klubidel pole seega otsest kohustust mängijaid vabaks anda, ehkki Pärnpuu kinnitusel on koostöö seni üldpildis väga hästi sujunud.

 „Klubid mõistavad, et finaalturniir on suur asi ja olen neile väga tänulik, aga me ei saa sellega liiale minna. Tuleb leida tasakaal. Oluline on ka see talv – kus tehakse ettevalmistust? Mõnel oligi ehk puudu mehistumisest treeningkeskkonnas,” arutleb peatreener.

 „Tehtud asjade koguse mõttes oleme joonel, aga tulemuste mõttes jäi mullu mitmes asjas puudu. Kahe viimase mänguga Ungari vastu olen rahul, aga need kaks mängu veel ei defineeri meid,” viitab ta novembri keskel peetud maavõistlustele. Avamängu võitis Eesti teise poolaja keskel saadud punase kaardi kiuste 1:0, ent kaotas kaks päeva hiljem 0:2.

Lõppenud aasta jooksul pidas koondis 11 vastasega 13 kohtumist, plusspoolele jäid vaid võidud Aserbaidžaani ja Ungari üle. Ehkki korraldajatena on Eestil pääse finaalturniirile käes, osaletakse ka valiksarjas, kus kaotati oktoobris peetud esimesel turniiril 1:8  Itaaliale, 0:2 Ukrainale ja 0:1 Montenegrole. Märtsis ootab ees valikturniiri teine ring, seal võetakse mõõtu Inglismaalt, Iisraelilt ja Fääri saartelt.

Pärnpuu sõnul tuleb arvestada, et finaalturniiri tõttu ollakse erilises olukorras, kus rahvusvahelisel tasemel pakutava intensiivsuse ja võimsusega hakkama saamise osas on meeste seas mängijatel eelis. „Me ei pea üldse mängima Saksamaaga, saamaks aru, et rahvusvaheline jalgpall on teine. Piisab mängudest lätlaste ja soomlastega. Meeste jalgpall valmistab selleks paremini ette,” sõnab Pärnpuu. Samas rõhutab ta, et silmas tuleb pidada mitte ainult suvist finaalturniiri, vaid iga mängija arengut ka pikemas plaanis, mistõttu noorte mängimine noorteklassis pole tema hinnangul kindlasti vale samm.

Et pilku hoitakse peal kõigil, kinnitab seegi, et jaanuari keskel kogusid koondise treenerid paari päeva jooksul enda käe alla ligi 80 selle aastakäigu mängijat. „Seda efekti kahjuks või õnneks polnud, et vau, kus sa olnud oled? Kui mõni asi on Eesti väiksuse juures miinus, siis see on pluss, et ülevaade on meil täielik,” märgib Pärnpuu.

Uut Messit seega ei avastatud? „Ta on meil juba olemas!” muigab Pärnpuu. Mõistagi ei hakata viis kuud enne finaalturniiri alles nullist nuputama, kes võiks koondisesse mahtuda – tuumik on juba välja sõelutud ja koos. Pärnpuu sõnul on neid mängijaid umbes 30-35, kes pretendeerivad lõplikku koosseisu ehk paarikümne koondislase hulka pääsemisele.

Pärnpuu toonitab vestluse jooksul mitu korda, et ei taha koondisekogunemiste kontekstis rääkida esimestest ega teistest koosseisudest. „Mõnes riigis on moodustatud future-koondis – see on hea termin. Meilgi on oma nimekiri neist, kes mängivad noortes ja on võib-olla natuke hilisemad arenejad. Tahame neid kindlasti hoida pildis nii enda kui ka nende jaoks – et nad saaksid aru, et pilk on peal ja nad pole kuskile kadunud.”

Kui 2003. aastakäigu koondis valmistus koduseks finaalturniiriks, mis lõpuks koroonapandeemia tõttu üldse ära jäi, loodi neile selleks väga head tingimused. Kaasati näiteks spordipsühholoog, kohtuti pidevalt tugevate vastastega ning koondis oli omajagu meediapildis. Sellest vanuseklassist on praeguseks sirgunud A-koondise tugitalad Maksim Paskotši ja Rocco Robert Shein, lisaks veel hulk koondiseringi jõudnud või Premium liigas kandvat rolli mängivaid mehi.

Toonasega võrreldes minnakse praegu finaalturniirile vastu pealtnäha märksa tagasihoidlikumalt. Kas Pärnpuu tunneb millestki puudust – näiteks rohkematest kogunemistest? „Tõesti, nii palju meil kooskäimisi pole nagu 2003. aasta poistel. Meil on mõnigi staff’i liige olnud ka toonase aatakäigu juures, oskame võrrelda. Aga see pole kindlasti rusikas taskus öeldud,” kinnitab juhendaja.

„Usun väga ka sellesse, et töö klubides on see, mis poisse aitab,” toonitab Pärnpuu. „Iga koondise treening lõhub teatud mõttes klubirütmi. Tasakaal on meil minu arvates paigas olnud ja ma kindlasti ei kurda. See, kui poisid saavad näiteks aprilli jooksul – mis on tavaliselt Eesti kalendris tihe kuu – klubis väga palju mänge, on pigem parem. Me ei eeldagi seda, et me oleme kogu aeg laagris koos,” sõnab ta.

Märtsi lõpus saab Eesti tänu valikturniiri teisele faasile veel kolm rahvusvahelisel tasemel mängu. Esimene rahvusvaheline kohtumine ootab aga ees juba 4. veebruaril, kui Pärnus minnakse vastamisi Läti 2010. aastal sündinud poiste koondisega. Seal saavad Pärnpuu sõnul võimaluse end näidata just need poisid, kes pole seni koondise juures liiga palju käinud.

„Pärast seda sõidame 15. veebruaril nädalaks Hispaaniasse, kus kohtume Poola ja Rootsi U17 koondisega. Praegu rohkem rahvusvahelisi mänge kavas pole – aprilliks on küll paar pakkumist, aga peame vaatama, kuidas seal oleks õigem käituda,” sõnab Pärnpuu.

Tema sõnul on märts klubides sageli uude hooaega sisseelamise aeg, aprillis toimub tavaliselt juba õpitu kinnistumine. „Mängurütmi leidmise jaoks on aprill olnud alati hea kuu. Nädalas koduklubis 90 minutit alla saada on koondise vaatest samuti väga tähtis. Ja mängijal ei tohi ka tekkida seda tunnet, et oh, jälle koondis. Väike nälg peab olema!” leiab peatreener.

Tekst: Kristjan Jaak Kangur / Soccernet.ee 

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Pildil koondise U17 koondise kandidaadid koos peatreener Marko Pärnpuuga. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee