Tänavu Islandi koondises mänginud Emil Atlason leidis Eestist teise kodu

Nimelt on 33-aastase pallivõluri etnilises liinis lausa veerandi jagu eesti verd. Emili vanaisa oli Evald Mikson – esimese Vabariigi aegne Eesti koondise väravavaht, kes lahkus siit Teise maailmasõja ajal ning leidis 1946. aastal uue elupaiga Islandilt. Ta abiellus seal islandlannaga ning elas saareriigis elu lõpuni.

Evaldi – ehk islandipärase nimega Eðvald Hinrikssoni – kahest pojast said järgnenud aastate jooksul edukad Islandi koondislased – ründemängija Atli Eðvaldsson, kes oli Emili isa, mängis rahvusmeeskonna särgis 70 mängu ning lõi kaheksa väravat, Evaldi teine poeg Johannes Eðvaldsson käis aga platsil 35 kohtumises ning kogus kukrusse kaks tabamust.

Ka meeste klubikarjäärid olid muljetavaldavad: Atli esindas karjääri tippajal nii Düsseldorfi Fortunat kui ka Dortmundi Borussiat, Johannese parimad mängijapäevad möödusid aga Šotimaal Glasgow’ Celticu ridades.

Atli tütar ning Emili vanem õde Sif Atladóttir esindas samuti aastail 2007–2022 Islandi koondist, käies platsil koguni 90 mängus. Tänavu märtsis jõudis 32-aastaselt oma esimese koondisemänguni ka kodumaal Stjarnani klubis mängiv Emil.

Kuna kasvukeskkond oli Emili jaoks üsna islandlik, piirdus tema teadmine Eestist pikka aega vaid faktiga vanaisa päritolust. Oma isaisa Emil ei mäleta, sest too lahkus siitilmast 1993. aasta lõpus, mil tänane ründemängija oli vaid pooleaastane.

Murdepunktiks, mille järel seos Eestiga taas päevavalgele kerkis, sai 2024. aasta suvi. Emil lõi UEFA Konverentsiliiga teise eelringi avamängus Stjarnani eest Paide Linnameeskonna võrku kaks palli ning Stjarnan võitis kohtumise 2:1. Kordusmäng Pärnus tähistas tema jaoks esimest külastust Eestisse – ehkki Paide võitis kodus 4:0 ning lülitas Stjarnani konkurentsist, algas selle mänguga Emili ja Eesti vahel senisest märksa tugevam suhe.

“Minu esimene seos, kui mõtlen Eestile, on loomulikult seotud vanaisaga. Ausalt öeldes ei olnud ma Eesti kohta varem väga palju uurinud, aga kui 2024. aastal sinna jõudsin, siis tekkis selline imelik tunne – olin nagu kodus!” meenutab Emil oma esimest külastust. 

“Pärast Pärnus käiku hakkasin üha rohkem oma juurte kohta uurima ning kui nüüd Eestile mõtlen, tunnen, et see on mingis mõttes ka osa minust. Ma ei ole seal küll palju käinud, aga tunnen, et see on ikkagi mu teine kodumaa,” lisab ta.

Evaldi pojal Atlil, kes lahkus siitilmast 2019. aastal, oli taskus ka Eesti pass. Ehkki seos isamaaga oli pealtnäha põgus, hoiti Eesti-liini kodus tugevalt au sees.

“Ma ei mäleta, et isa oleks kunagi eesti keelt kasutanud, aga ta ütles perele alati, et oleme Miksonid ja nendeks ka jääme. Kutsusime end alati vanaisa perekonnanime pidi. Samas pean tunnistama, et enne Eestisse tulekut ei teadnudki ma vanaisa lugu kuigi täpselt – teadsin lihtsalt, et kutsume end nii austusest tema sihikindluse ja pere heaks tehtu vastu,” avaldab Emil. 

Ta jätkab: “Enne Eestisse tulekut ma veel ei hoomanud, mida vanaisa oma eluajal koges ja milline inimene ta oli. Sellega olen tutvunud alles hiljem, pärast Pärnus käiku. Mu vend teadis toona natuke rohkem, hiljem olen juba ise palju lisaks uurinud. Loomulikult tunnen uhkust, et olen Evaldi lapselaps.”

Suvine käik Eestisse tekitas aga Emilis vankumatu soovi ühel päeval siia tagasi tulla. “See kindlasti juhtub lähitulevikus!” lubab ta. “Elu Islandil on tänapäeval väga kallis, aga proovime selle lähiajal siiski plaanidesse mahutada.”

Tänavu märtsis sai Emil hakkama märgilise saavutusega, debüteerides Islandi meeste koondise eest maavõistluses Mehhiko vastu.

“Loomulikult oli see unistuse täitumine. Iga jalgpallur unistab, et saaks mängida oma riigi koondise eest. Vahepeal kahtlesin, kas üldse selleni kunagi jõuan, aga õnneks sain võimaluse,” rõõmustab Emil. “Huvitav oli ka see, et mäng toimus ligi 2000 meetri kõrgusel asuval staadionil – oli veider tunne mängida nii kõrgel, aga see oli suurepärane kogemus ja olen võimaluse eest väga tänulik.”

Vestlesime Emiliga käimasoleva koondiseakna eel. Ehkki sel korral ründemängija Islandi koosseisu ei kuulu, on ta mängude eel väga põnevil.

“Kindlasti tuleb väga huvitav vaatamine. Sel korral on koondisepaus ju väga pikk – saab olema põnev mängida kahe nädala jooksul kaks korda sama vastasega. Koondisejalgpallis venivad pausid tihtipeale mitme aasta pikkuseks, aga nüüd mõjub kohtumine Tallinnas nagu kordusmäng.”

Lugu ilmus Eesti – Island mängukavas.

Foto: Islandi jalgpalliliit