INTERVJUU: Jaanus Getreu: iga laps on hindamatu

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi juht ja treener Jaanus Getreu peab enda tegutsemise peamiseks põhimõtteks laste heaolu. Getreu rääkis portaalile jalgpall.ee, et treeningul peab olema lastel hea ja turvaline.

Mis klubi on Lõuna-Läänemaa JK?
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi on noorteklubi, mis on jalgpalliga Lihula ja Hanila Vallas tegutsenud juba 20 aastat. Neist 15 oleme osalenud Eesti noorte meistrivõistlustel. Oleme haaranud oma töösse kõik selle piirkonna koolid. Tahame lastele pakkuda võimalust tegeleda maailma ja ka Eesti kõige populaarsema spordialaga.

Mis on teie klubi tegutsemise põhimõtted?
Meie põhimõtted on rangelt suunatud laste heaolule. Soovime, et iga laps, kes selles piirkonnas elab ja õpib, saaks jalgpalliga tegeleda. Kahjuks on Eesti elu läinud nii, et koole ja ka lapsi on jäänud maapiirkondades ja ka meie piirkonnas vähemaks. See kitsendab selgelt ka meie tegutsemist. Veel viis aastat tagasi oli meie koolide valik maapiirkonna kohta väga korralik, lapsed käisid treeningutel lausa üheksast koolist. Kuid praegu on näiteks Eesti meistrivõistlustel mängivates võistkondades 90% Lihula Gümnaasiumi lapsed. Mõned agaramad Virtsu ja Lõpe koolist. Vahepealsete aastatega on osa koole kinni pandud või õpilaste arv drastiliselt vähenenud. Seega põhimõte number üks on, et iga laps on hindamatu. Lisaks tegutseb klubi põhimõtte järgi, et lastel peab treeningul olema hea ja turvaline. Trennist tuleb ära minna hea tujuga. Me peame läbi jalgpalli püüdma aidata lapsel kasvada korralikuks kodanikuks. Kindlasti on põhimõte ka see, et meie klubist sirguksid väga hea tehnikaga poisid. Olen püüdnud seda põhimõtet juurutada ja olen sellega väga rahul. Meie klubi noored on tehniliselt väga head jalgpallurid.

Miks jalgpall?
Jalgpalliga ja klubitööga alustasin siis, kui 1994. aastal käisid Läänemaa kehalise kasvatuse õpetajatele jalgpallikoolitust läbi viimas Ants Kommussaar ja Aivar Pohlak. Nad tegid seda väga veenvalt ja minul, tollal 21 aastase noore õpetajana oli kohe käsi läinud. Olin jalgpalli kooliajal mänginud, nagu ka korvpalli, kuid kergejõustik oli minul peamine armastus. Kuid see esimene koolitus nende poolt oli kuidagi nii selge ja sellega sain palju julgust juurde. Minu esimesse trenni tuli Virtsus 1994. aastal kümme kohaliku kooli poissi.

Kümnest sai ju kiirelt sadakond.
Alustasin puhtalt Virtsus ja see oli nii põnev aeg. Peagi hakkas seal trennis käijate laste arv kasvama ja ühel hetkel oli see sada. Siis tuli midagi ringi mõelda. Ega muud võimalust ei olnud, kui hakkasin väikestes külades ise kohal käima. Võtsin pallikoti selga ja sättisin trennid enam-vähem bussiaegade järgi, kuna autot ma ei juhi. Vatla külas, kus elab 180 inimest, tegutsesin neli aastat järjest ja see oli väga mõnus aeg. Samal ajal tegin ka Virtsus, kus oli kõige rohkem gruppe ja ka väikeses 200 inimesega Kõmsi külas. Aastal 2000 hakkasin trenne andma ka Lihulas. Seega olin nagu neljas kohas korraga. Ja lapsed käisid trennis seal kus lähem.

Eesti meistrivõistlusteks kogusime parimad pojad igast trennist kokku ja tegime seda väga tublilt. Kõik oli täpselt paigas. See oli täiesti pöörane aeg. Elasime jalgpallist-jalgpallini. Maakoolidega käisime Snickers Cup turniiridel, mis olid maakoolidele nagu jumalateenistused, neid nii oodati, selle järgi tegutseti. Siis hakkas aga laste arvu vähenemine ning järele jäid Virtsu ja Lihula. Hetkel on täielikult jalgpallielu Lihulas, Virtsus on väike grupp poisse, kes ka Lihula trennidest osa võtavad. Nii, et praegu tegutseb klubi enamasti Lihulas, haarates kaasa ümbruskonna pisematest-pisemaid koole.

Kas näed võimalust laieneda mujale ja suurendada haaret?
Jah. Saaksime teha grupid mujale Läänemaal, sest siin piirkonnas lapsi ei jagu. Olen sellest ka mõelnud ja paari inimesega rääkinud. Ilmselt see saab varsti nii olema. Pean leidma hea auraga ja sobiva temperatuuriga treeneri. Me hoiame lapsi ja see, kellega lapsed töötavad, on kõige olulisem.

Oled arengutega rahul?
Lõuna-Läänemaal on raudselt jalgpall number üks! Kui noori tegeleb 70 ja täiskasvanuid veel sama palju, siis ma ei saagi midagi muud väita. Minu kunagised trenniskäijad on loonud nüüd ise oma klubid. Lihula JK mängib Eesti meistrivõistluste kolmandas liigas, klubi veab ka Lõuna-Läänemaa JK juhatuse liige Argo Mõtt ja võistkond koosneb 90% kunagi minu trennis käinud meestest. Vatla JK-s on pea kõik lapsena seal väikesel mõisakooli jalkaplatsil minu treeninutel alustanud poisid. Võistkonda veab minu enda õepoeg Priit Tein, kes on nii tubli poiss, et võta müts maha. Virtsus, kus kõik kunagi alguse sai, on eestvedajaks Peeter Idvani ja enamus poisse on ka seal trennis käinud. See ongi selge areng. Poisid on oma maakoha eest väljas ja arendavad nüüd oma klubides jalkat edasi.

Milliseid sportlikke saavutusi esile tõstaksid?
Kui sportlikus mõttes vastata, siis meie väikesel maaklubil on Eesti noorte meistrivõistluste pronksmedal. Lisaks esikolmikukohti paljude vanusegruppide teise liiga meistrivõistlustelt. Meie klubist on Eesti noortekoondises mänginud kaks naisjalgpallurit Sandra Pärnpuu ja Avely Kuldsalu. Meie klubist on kasvanud Eesti rannajalgpallikoondislane Priit Mäeorg ja Eesti võrkpallikoondises mänginud Vaido Veek. Pea kakskümmend noort on käinud Eesti noortekoondise erinevate vanusegruppide laagrites.

Kuid tähtsaim on see, et oleme suutnud 20 aastaga käivitada süsteemi, mis toodab ise tegemisi edasi. Meil on kindel koht Läänemaa spordis. Pean hindamatuks saavutuseks seda, et klubist välja lennanud noored on hiljem enamus jalkaga seotuks jäänud. Moodustavad ise klubisid ja veavad vankrit. Saavutus on see, et klubi on aidanud kasvatada noori õiges suunas, kõrvale pahedest.

Saavutused on ka mitmete jalgpallurite jõudmine mängima Eesti meistrisarja klubidesse - Nõmme Kalju, Tallinna Kalev, FC Kuressaare ja Tallinna FC Flora. Oleme väikene maaklubi ja iga selline saavutus väärib märkimist.

Millised on peamised mured?
Suuremad murekohad on baaside olukord ja laste arvu pidev vähenemine. Kui sul on ikka talvel võimlas neli kuni seitse soojakraadi, siis on see pehmelt öeldes ebatervislik. Kui staadion on vee all, on see pehmelt öeldes ebatervislik. Soovin teha kvaliteetse treeningu kvaliteetsel murul. Trenniskäijate arv on sel sajandil kahanenud umbes 40%. Maale ei tulda ja maalt minnakse ära. Ma ei saa ilmselt mitte kunagi trennitulijaid valida, kuid kuidagi peame ju me lapsi ette valmistama ja teiste klubidega konkureerima.

Kas koolid ja omavalitsused on jalgpalli omaks võtnud?
Koolid on kõik jalgpalli omaks võtnud. Lihtsalt suurusjärk, millisest koolist mõnel ajahetkel rohkem-vähem jalgpalliga tegelejaid on, on erinev. Lihula gümnaasium ja Virtsu kool soosivad väga jalgpalliga tegelemist. Ja ütleme siis, et lapsed on samaga vastanud. Sellel sajandil on selle kahe kooli erinevate vanusegruppide võistkonnad võitnud Eesti Koolispordi Liidu jalgpallimeistrivõistlustel tervelt 16 korda koha esikuuikus ja tervelt 8 korda on võidetud medalid. Lisaks veel Snickers Cup, kus aastatel 1997-2001 oli Virtsu kool üks vabariigi edukamaid koole võites neli korda teise koha.

Lihula valla otsene tugi klubile võiks suurem olla, nagu ka kogu spordile. Vahendid on piiratud, aga siiski. Eelmise valitsemise ajal kadus isegi elementaarne huvi meie jalgpallilaste tegemiste vastu vallajuhtidel ära. Loodame, et praegu see muutub särtsakamaks. Lihtne ja hea sõna meie laste suunas on kõige suurem tunnustus. Nii samuti on ka maakonna katusorganisatsiooniga. Kohalik spordiliit jäi nii kaugeks ja astusin sealt oma klubiga lihtsalt välja. Ma ei ootagi pudrumägesid, kuid lihtne küsimus - kuidas jalgpallilastel läheb - seda ei tulnudki.

Palju sul abilisi on?
Turniiride korraldamisel on abiks paljud lapsevanemad. Võistlussõitudel käivad lapsevanemad meid transportimas oma autodega. On olukordi, kus kaasasoovijaid on rohkem, kui vaja – siis on nad lihtsalt kaasa elama tulnud. Näiteks on teatud võistlused korraldatud lastevanemate kodus olevatel jalgpalliväljakutel. Viimane lastekaitsepäevaturniir toimus näiteks Massu mõisapargis. Meil oli nii palju tegemisi, kõik aitasid, olid erinevad võistlused. Üle 20 ema-isa mängis lastega jalgpalli. Karl Palatu näiteks oli väga üllatunud, et maapiirkondades sellised asjad toimuvad. Üldse olen püüdnud lasteturniiridele kuulsusi kohale tuua. Meil on käinud Marko Kristal, Martin Reim, Karl Palatu, Ingemar Teever, Kristen Viikmäe, Mihkel Aksalu, Alo Bärengrub jt. Laps peab ju saama hea ja positiivse osaliseks. Väga suur abi on kasvanud välja meie oma klubist. Meil on kolm noort naistreenerit, kes jõudumööda aitavad ja kaasas käivad. Olen nad püüdnud rakendada tüdrukute juurde. Terve eelmise suve jalgpallilaagri viisid nad läbi hindele viis. See on vapustav. Aitavad koolid, kust lapsed trennis käivad. Struktuuriliselt on meil klubis kolmeliikmeline juhatus ja loomulikult aitavad juhatuse liikmed klubi tegemistele kaasa.

Tekst: Alver Kivi