INTERVJUU: Jan Važinski: väljakutse leiab ka väiksemas kohas

FC Kuressaare treener Jan Važinski jättis 2000. aastal pealinna, et hakata Saaremaa jalgpalli arendama. Portaal jalgpall.ee vestles Važinskiga, kes täna julgeb innustada ka teisi võimalusel sellist sammu tegema.

Tavaliselt viivad Eestis kõik teed Tallinna, aga sinu puhul on asjad toiminud vastupidi. Kuidas sattus üks pealinna mees Saaremaale treeneriks?
1998. aasta suvel sai hooaeg juunis läbi ja mina olin Viljandi Tulevikus Sergei Ratnikovi kõrval abitreener. Uut hooaeg alustas klubi aga Tarmo Rüütli ja Aivar Lilleverega. Aivar (Pohlak) pakkus mulle võimalust asuda Esiliigas mängima hakkava FC Kuressaare peatreeneriks. Kaks järgmist aastat käisin enne kodumängu 2-3 päeva Kuressaares. Siis tegi Aivar ettepaneku kolida Saaremaale ja et ma võtaksin enda peale ka klubi noortetöö. Niimoodi see juhtus.

Kui kaua sellise võimaluse peale mõtlesid?
Väga kaua, perega ikka arutasime. Alguses olin üksi, kuid siis ostsin korteri ja abikaasa koos lastega tulid mulle järgi.

Kas teadsid, mis sind ees ootab?
Eesootav oli minule tuttav juba sellest ajast, kui ainult esindusvõistkonnaga kodumängudel käisime. Teadsin, mis seisus Saaremaa jalgpall on, mis vanusegrupid tegutsevad ja oli plaan, kuidas edasi minna. Infrastruktuur ja treeningtingimused olid mulle tuttavad.

Kas julged teistele treeneritele pealinnast väiksemasse kohta minekut soovitada?
Alati võiks öelda, milline on minu kogemus. See on iga treeneri enda otsustada, millised on tema eesmärgid, vajadusel olen valmis aitama. Väljakutse leiab ka väiksemas kohas.

Äkki on selline valik treenerikarjääris hoopis samm tagasi, pealinnas on ju suuremad võimalused.
Kuulus treener Rafael Benitez räägib, et kui ta tahab natuke midagi jalgpallist arutada, siis selleks on tal on üks hea tuttav treener, kes töötab provintsis lastega ja madalamates liigades. Alati tuleb leida positiivset. Ma ei ütle, et mul ei ole ambitsioone, aga tähtis on oma tööd armastada ja teha kõike ausalt.

Tänaseks on sinu treeneristaaž Saaremaal juba päris korralik. Mida hindad oma seniseks parimaks saavutuseks?
Ma ei ole veel nii vana, et rääkida nii nagu oleks töö tehtud. Kõik parimad tulemused on veel kindlasti ees. Olen kohanenud, tunnen end normaalselt ja baas, millelt võib resultaadile mõelda, on olemas.

Mis on olnud kohanemisel kõige raskem?
Perel oli kõige raskem, abikaasal ja lastel. Tütar pidi kooliaasta keskel vahetama vene kooli eesti kooli vastu ja see polnud kerge. Abikaasa on terve elu Tallinnas elanud, Kuressaares tööpakkumisi ja tuttavaid eriti pole. Ka keelebarjääri ületamine võttis meil kõigil pisut aega. Saime hakkama, kuigi räägime ikka eesti keelt, Saaremaa murrak pole külge jäänud, aga saame aru.

Täna on põhjust millegi üle rõõmu tunda?
Ma olen positiivne inimene – on päike, lumi või vihm, minule vahet pole. Isegi kui on mingi konflikt on ka sellel plusse, asi saab aetud ja on lihtsam edasi minna.

Mida veel tahaksid Saaremaal ära teha?
Väga hea, kui Saaremaal tuleb ühel hetkel jalgpalliklass ja tulevikus ka erinevatele vanusegruppidele akadeemia. Rõhun noorte jalgpallile, sest see on kõige baas.

Kas Saaremaa jääb lõpuni, või võimalusel asuksid tööle ka kusagil mujal?
Ära iial ütle iial. Raske öelda, mis peaks juhtuma – pakkumine, millele on raske öelda ei.

Saarlaste kõrval oled sa treeninud ka hiidlasi. Kui palju oled andnud Hiiumaa vuti arengule?
Sel ajal kui seal käisin, avasime uusi gruppe ja poisse tuli juurde. Ma arvan, et jalgpall seal kindlasti areneb ja tegin oma kätega ka midagi, et neil kergemini ja paremini läheks.

Kogemustega ja PRO-litsentsiga treenerina oskad kindlasti öelda, mida oleks vaja, et meeskond regioonist tippu jõuaks?
Majandus peab olema parem, vaja on mingit fanaatikust investorit, kes tahab ka näha meeskonda tipus ning kohalikel mängijatel peab olema tahtmine ja motivatsioon.

Kas saarlased on mandri inimestest erinevad?
Nad on hästi konservatiivsed. Kui on midagi uut, võetakse see mandril kergelt omaks, siin kohe kaasa ei minda. Tark ei torma. Saarlased on kanged, aga hästi vastupidavad ja väga töökad.

Tekst: Alver Kivi
Foto: Irina Mägi