INTERVJUU: Martti Pukk: tahame suvelaagrit igasse maakonda

Eesti Jalgpalli Liidu ja Rimi suvelaagrite projektijuht Martti Pukk jääb tänavuse osavõtuga rahule, kuid tulevikus on tema soov, et Eesti kõikides maakondades oleks vähemalt üks laager suve jooksul.

Suvelaagrid toimusid juba kaheksandat aasta, mis on ettevõtmise eesmärk?

Meie jalgpalli suvelaagrite eesmärgiks on anda lastele võimalus läbi jalgpalli teha sporti ja sellega nende tervise tugevdamine ning kehaliste ja vaimsete võimete arendamine. Kindlasti võidab meie laagrite kaudu jalgpall juurde populaarsust, aga see ei ole meie prioriteet, vaid on pigem boonuseks.

Laagrite populaarsus ja osalusnumbrid on pidevalt suurenenud. Juunis oli 31 laagris üle Eesti kokku peaaegu tuhat last ja augustis 24 laagris 770 last. Kas olete arengutega rahul?

Iga aastaga on meie laagrite arv ja nendes osalejate arv tasapisi kasvanud. Rõõmu teeb ka, et peaaegu 12% lastest olid tüdrukud. Loomulikult oleme sellise arenguga väga rahul.

Kas osavõtjate arvu osas on jõutud maksimumini või on veel arenguruumi?

Arenguruumi on veel väga palju ja maksimum osalejate arv pole kindlasti veel käes, aga selle kasv on ju peamiselt seotud pädevate treenerite arvu kasvu ja ka infrastruktuuri arenguga. Minu arvates arenevad kõik tasapisi õige suunas.

Kas tegevusse on haaratud kogu Eesti?

Võib öelda küll, et terve Eesti oli 2015. aastal haaratud. Ainult kahes maakonnas ei toimunud laagrit ei juunis ega augustis ja need õnnetud olid Raplamaa ning Jõgevamaa.

Kas on piirkondi, mida võiks positiivselt esile tuua ja neid kohti, kus tuleb veel tööd teha?

Kindlasti võib positiivselt välja tuua Lääne-Virumaalt Kadrina, Tamsalu ja Vinni, Ida-Virumaa Ahtme ja Voka, Hiiumaa Kärdla ja Emmaste, Pärnumaalt Häädemeeste ja Kilingi-Nõmme ning loomulikult Kihnu saare. Tallinna ja Harjumaa laagrid olid ka sellel aastal täis, aga seal on ka lapsi rohkem ja nõudlus suurem. Mõnes kohas ei tehta kahjuks võib-olla asja südamega ja seal on ka probleeme, mida saab parandada  ning kindlasti tahaksime tulevikus, et Eesti kõikides maakondades oleks vähemalt üks meie laager suve jooksul.

Enamasti on eestvedajad jalgpalliklubid. Kui palju nemad on siin initsiatiivi näidanud või peab neid vahel ka tagant õhutama?

Need klubid, kes korra või paar laagrit korraldanud ja maitse suhu saanud ning mõistavad sellise laagri vajalikkust, on ka ise aktiivsed ja tublid ning õnneks on enamus meiega hetkel koostööd tegevad klubid just sellised. Probleemiks Eesti klubides on kindlasti see, et paljudes nendes pole piisav arv inimesi ning initsiatiiv ei jää mitte tahtmise taha, vaid pigem on põhjustatud ajapuudusest.

Millist abi jalgpalliliit vajadusel annab?

Lisaks elementaarsetele asjadele nagu treenerite töötasu, söök, jook, ühtne laagri riietus, transport Tallinnasse ekskursioonipäevale, diplomid, auhinnad ja muu selline, siis lisame vajadusel kogu varustuse nagu pallid, vestid ja tähised ning kindlasti anname treeneritele infot, kuidas ja mida ning millal teha. Üritame aidata nii nõu, kui jõuga!

Kui palju on laste tegevus laagris aastatega muutunud?

Laagrite kontseptsioon on aastate lõikes jäänud samaks, aga igal aastal on midagi uut, sest ka meie treenerid arenevad ja oskavad pakkuda kindlasti asju teisiti kui seda näiteks viis aastat tagasi. Suurimad muudatused on Tallinna ekskursioonipäevaga seotud tegevustes, kus me näiteks sellel aastal korraldasime A. Le Coq Arenal tavapärase mängu vaatamise või ühiselt Eesti koondislaste vastu mängimise asemel laagritevahelised osavusteatevõistluse niinimetatud Eesti meistrivõistlused.

Mis suunas võiks jalgpallilaagrid tulevikus areneda?

Soovime seda, et kõik klubid või inimesed, kes meile kevadel teatavad, et nad soovivad suvel laagreid korraldada, siis ka pingutavad selle nimel, et laagris oleks piisav arv lapsi osalemas ning kõik planeeritud laagrid saaksid toimuma. Pikemas perspektiivis võiks jalgpallisuvelaagrid jäädagi klubide korraldada, kus jalgpalliliit oleks pigem toetavas rollis.

Millega laagrites tegeletakse. Kas see on jalgpalliliidu poolt ettekirjutatud või on treeneritel kohapeal vabad käed?

Laagrites tegeletakse peamiselt spordiga ja enamasti läbi mingi jalgpallilise tegevuse, aga loomulikult pole keelatud teised spordialad peale jalgpalli. Meie poolt on ette kirjutatud kindel laagrite ajakava ja tegevused selle jooksul on soovituslikud. Milliseid harjutusi, millises järjekorras või kuidas neid tehakse, seda jalgpalliliit ei määra. Oluline on, et lapsed liiguvad ja neil on huvitav ning kui nad tahavad ka järgmisel korral osaleda, siis see näitab meile, et laagrites tehakse asju õigesti.

Milline on klubide, laste ja lapsevanemate tagasiside?

Vahetu tagasiside on väga positiivne ja osades kohtades nõutakse laagreid isegi rohkem kui kaks korda suve jooksul. Kahjuks on ka negatiivseid emotsioone, aga need on põhiliselt seotud mingi konkreetse olukorra või õnnetu juhusega. Minu teada pole sellist juhust olnud, et keegi teatab, et see on väga halb laager ja kahetseb selle korraldamist või seal osalemist.

Kas peetakse ka statistikat, kui palju lapsi on just tänu laagritele jalgpalliga tegelema hakanud?

Päris täpset statistikat veel peetud ei ole, aga umbes pooled laagrite lapsed tegelevad juba nagunii jalgpalliga ja võib vist julgelt öelda, et sellest teisest poolest hakkab enamus vähemalt mõnda aega jalgpalliga tegelema.

Mida uut võiks tuua järgmise aasta suvelaagrid?

Üritasime sellel aastal lisaks osalejate arvule ka laagrite kvaliteedile juurde panna, aga samal ajal hoides laagri hinda võimalikult madalal. Proovime samamoodi ka uuel aastal jätkata. Kindlasti tahame, et osalejaid oleks rohkem ja tuleks juurde mõni uus laagrikoht.

Suvelaagritega tegelemine on sinu jaoks uus töö, kuidas oled kohanenud?

Üksteist aastat rahvusvahelise transpordi organiseerimist Arco Transpordis ja üle kahe aasta jalgpalliklubi FC Kuressaare juhtimist on andnud mulle väga hea põhja ning usun, et tänu sellele elasin suvelaagrite korraldamisega tegelemisse kiiresti sisse ja  enda arvates sain oma esimesel aastal sellega päris hästi hakkama. Loodan, et järgmisel aastal sujuvad asjad veel paremini.

Pildil Martti Pukk
Foto: Egon Tintse