INTERVJUU: Miko Pupart: Eesti kohtunikke hinnatakse Euroopas kõrgelt

9-aastasena lootusetult jalgpallipisikusse nakatunud Miko Pupart on võtnud tõsiseks eesmärgiks kohtunikuna edasi areneda ja jõuda kunagi vilistama suuri rahvusvahelisi mänge. Hetkel on tal käimas viies hooaeg Eesti kõrgliigas ja selle aja jooksul on peakohtunikuna läbi viinud 58 mängu.

Kuidas ja kui vanalt said endale jalgpallipisiku?
Minu jaoks algab jalgpalliline ajaarvamine 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustest Hollandis ja Belgias. Mingil seletamatul põhjusel olin ühel suvisel õhtupoolikul televiisori ette kui naelutatud ja sealt kogu see teekond pihta hakkas.

Suutsin end juba esimeste mängudega kiirelt samastada Portugali koondisega ning mäletan siiani hästi seda pettumust ja kaotusvalu, mis tol hetkel veel 9-aastast poisiklutti valdas, kui hallipäine Austria kohtunik Günter Benko lisaaja lõpus Abel Xavieri käega mängimise eest Prantsusmaale penalti andis ja Zinedine Zidane oma meeskonna tollal veel kehtinud kuldse värava reegli alusel finaali viis.

Nüüd oled Eesti tipptasemel jalgpallikohtunik. Kust tuli mõte hakata sellega tegelema?
2008. aasta kevadel korraldas FC Kuressaare, kelle heaks ma toona töötasin, koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga kahepäevase kiirkursuse koolitamaks vilemehi eelkõige naiste, noorte ja madalamate liigade mängude sujuvamaks läbiviimiseks Saaremaal.

Mäletan hästi, et pärast kursuse lõppu küsisin legendaarses Kuressaare kunstmuruväljaku spordimajas lektor Uno Tutkilt, et milliste ootuste-lootustega sai taoline ettevõtmine läbi viidud. Oleks väga hea, kui saaksime siit pikemas perspektiivis 2-3 uut aktiivset kohtunikku, ütles Uno toona. Tänaseks on sellest grupist minu mälu järgi lisaks mulle aktiivselt Eesti tipptasemel tegutsemas veel Mark Gortfelder ja kohtunike vaatlejana Kaupo Põld.

Kord sama aasta suve lõpus Tallinnas Unot kohates viskasin talle naljaga pooleks mõtte õhku, et olen jube pikalt oodanud, aga ühtegi määramist siiani tulnud pole. Kaks korda ta seda omale öelda ei lasknud ja peagi potsataski e-posti teel minuni päris esimene ametlik kohtunikumääramine – 30. augustil 2008, Sörve JK – FC Nõmme United.

Kuidas tuled toime mängu ajal mängijate ja publiku poolt tuleva surve ja mõnikord ka sõimuga?
Mida rohkem publikut ja erinevaid inimesi, seda enam on ka neid, kes leiavad, et just nemad on tribüünil kõige targemad kohtunikku nõuannetega kostitama. Meie nõuandja istub tõsi küll samuti tribüünil, aga see on kohtunike vaatleja, kes annab meile mängujärgselt konstruktiivselt tagasisidet ja juhib esmajoones tähelepanu nendele nii positiivsetele kui ka negatiivsetele aspektidele, millele vahest ise platsil olles mõelda ei oskakski.

Omamoodi üritavad survet avaldada nii võistkonnad kui ka publik, aga sellest rollist tuleb samuti aru saada. Aastatega olen õppinud sellega tegelema ja mõtestanud seda enda jaoks kui nende, mitte minu probleemi.

Mis on aspektid, mis sind kohtunikuametis kõige rohkem paeluvad ja mis sulle ei meeldi selle töö juures?
Ma armastan jalgpalli, armastan seda, mida ma teen. Ja kui mul on võimalus olla selle 90 minuti jooksul koos oma kolme sõbra ja 22 jalgpalluriga murul ning nautida kõike, mida sel pakkuda on. Ma ei oskagi midagi enamat tahta.

Pean aga päris ausalt tunnistama, et ma ei ole oma elu jooksul kordagi just üleliia suur jooksmise fänn olnud. Kui ei usu, küsige Saaremaa Ühisgümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Enn Laanemäe käest. Ma olen kindel, et tal on vähemasti põhikooli ajast suurepäraseid lugusid rääkida, kuidas ikka ja jälle kehalise kasvatuse tundidest viilitud sai. Õnneks on see aga vähemasti viimaste aastate jooksul vaikselt hääbuv mure olnud, kuna olen leidnud enda jaoks väga hea treeninggrupi ja treeneri Marius Undi näol, kes mind viimase kahe aastaga füüsilise konditsiooni koha pealt kõige enam vorminud on.

On sul ka iidoleid kohtunike hulgas ja mida neilt kõige rohkem õppinud oled?
Eestis on selleks kahtlemata minu hea sõber Jaan Roos. Mäletan teda kui esimest n-ö päris kohtunikku, kellega mul kontakt tekkis ning sellest ajast peale on ta mind nõustanud ja toetanud ning paljuski ka mentaalsel tasandil aidanud. Nimetaksin teda oma mentoriks.

Rahvusvaheliselt areenilt on mulle viimaste aastate jooksul eelkõige sümpatiseerinud türklane Cüneyt Cakir ja rootslane Jonas Eriksson. Kindlasti on mõlema mehe taga ka väga kõval tasemel ja aastaid kokku töötanud tiim, kuid nende võime ja oskus teha ülisuure pinge all kriitilistel hetkedel nii täpseid ja õigeid otsuseid ning mis kõige tähtsam – kõige selle juures jääda vähemasti väliselt niivõrd rahulikuks - see on kunst! Kui ei usu, guugeldage Cakiri ja ma olen enam kui veendunud, et te ei leia sealt ühtegi pilti temast, kus ta kohtunikuna väljakul mingitki emotsiooni välja näitaks.

Milliseks hindad hetkel Eesti jalgpallikohtunike üldist taset?
Me oleme head. Ma tean, et oleme head. Meie kohtunikke, eelkõige meie kõige teravamat tippu, hinnatakse ka Euroopas kõrgelt ja seda kindlasti mitte asjata. Kristo Tohver on endast aastatega väga hea märgi maha jätnud ja minu hinnangul on vaid aja küsimus, mil ta rahvusvahelisel tasemel esimesse gruppi tõuseb ning oma esimest Meistrite Liiga alagrupiturniiri määramist ootama jääb.

Tihti öeldakse, et kohtunike tase vastab mängijate tasemele ja vastupidi. Mõistagi tuleb ette ka olukordi, kus veab alt üks või teine, aga üldplaanis olen sellega nõus. Viimaste aastate jooksul on jalgpallurite tase meie kõrgliigas selgelt ühtlustumas ja paranemas ning sama ka kohtunike puhul. Tänasel päeval on jalgpalliliidu kohtunike komitee poolt kinnitatud 13 väljakukohtunikku, kes Premium liiga mänge teenindavad. Viis vooru mängus, 13 kandidaati peakohtuniku kohale, konkurentsisõel on parajalt tihe.

Loe täispikka intervjuud Miko Pupartiga Saaremaasport.ee portaalist. 

Foto: EJL