JALKA | Astu Tartus jalgpallilukku!

Millised putsad tõmmati jalga enne teist maailmasõda? Missugused jalgpallid põrkasid staadionitel? Millistele karikatele mängiti? Kui šeff oli toonane vutisärgimood? Kui te olete kunagi endalt neid küsimusi küsinud, tasub juuni alguses Tartusse minna. Ja kui ei ole, minge ikka – silmaring on fantastiline.

Sel suvel on end kerge vutilainele kruttida – tuleb ainult 10. juuni õhtul maha istuda ning nautida Euroopa meistrivõistluste avamängu Prantsusmaa ja Rumeenia koondise vahel. Kel jalgpallinälg liiga pirakas, võib paar päeva varem minna Tartusse eelroa jahile. Nimelt avatakse 8. juunil ülikoolilinnas asuvas spordimuuseumis Eesti jalgpalli ajalugu käsitlev näitus. Jalka käis uurimas, kui suure vutiesemete koguga saab Rüütli tänava asutus uhkeldada ning mida head ja paremat pakutakse jaanikuul avataval väljapanekul.

Eesti spordimuuseumi arendusjuht Siim Randoja tõdeb, et nii mastaapset jalgpallinäitust pole Eestis varem olnud. Kindlale spordialale ning selle spetsiifikale ja tutvustamisele keskenduvad näitused on spordimuuseumis nii või teisiti pigem harv nähtus – viimastel aastatel on oma kuulsuseminutid kätte saanud näiteks vehklemine ja sumo. Nüüd on siis järg vutini jõudnud. Oktoobris hõikas muuseum välja kogumisaktsiooni, kus loodeti saada 20. sajandi algusest pärinevat jalgpallivarustust. Kahjuks tuleb tõdeda, et ettevõtmise tulemused olid tagasihoidlikud.

„Oli küll väga suur lootus, et õnnestub sellest ajaperioodist midagi üles kaevata, aga läks nii, nagu oodata oli,” kostab Randoja. „Eks ta ole loogiline. Teistel spordialadel jäävad samuti alles pigem medalid, karikad ja fotod. Varustus ei jää – need kantakse tööd tehes ära. Pärast sõda oli kitsas käes, riided ja jalanõud kulusid lihtsalt ära. Samamoodi mängiti palli, kuni sellest ainult ribad alles jäid. Pidi ikka omal ajal tahtmine olema, et midagi kappi panna ja säilitada.”

„Spordiriietust pole kahjuks samamoodi põlvest põlve hoitud nagu rahvariideid,” muigab omalt poolt spordimuuseumi peavarahoidja Kaarel Antons. “Vanaisa jalkasärk oleks ju tore rariteet!”

190 aastat vana karikas

Kui muuseumi kogus on kokku 138 470 museaali, siis jalgpalliesemete täpset osakaalu sellest hulgast ei oska mehed öelda. Neid on ja on palju, kuid selge see, et Nõukogude Liidu ajal väärikamat staatust omanud spordialade kogud on priskemad.

„Korvpall ja kergejõustik on kogumise koha pealt alati paremas seisus olnud,” tõdeb Antons. “Nende veteranid on isikutasandil ka muuseumiga paremat tööd teinud. Ei tasu unustada, et Eesti rahvas on medaliusku. Kergejõustiklasel on näiteks kerge oma elutööd meile anda, neil on palju medaleid.”

Kuid see ei tähenda, et avatav näitus oleks igav liiv ja tühi väli. Põnevaid eksemplare jagub kamaluga. Randoja ja Antons viivad mind väikesele ekskursioonile museaalide juurde. Kõigepealt püsinäitusele, mis kingib vutiekspositsioonile ühe oma uhkeima eseme – Eduard Saarepera karika. Juba 1826. aastal Inglismaal valminud hõbekarikas ringles alguses hobuvõistlustel, 1921. aastal sattus see ärimees Saarepera valdusesse, kes annetas selle Eesti jalgpalli meistrivõistlustele. Kuus aastat hiljem omandas selle igaveseks viienda meistritiitli võitnud VS Tallinna Sport. Helde südamega Sport lasi väärika auhinna hiljem taas ringlusesse – uhket autasu said oma käes hoida Eesti karikavõitjad ajavahemikus 1938–1943.

Sügavaid katakombe muuseumis pole, on vaid lõputud trepid ja koridorid ning loendamatud ruumid, kus esemeid täis riiulid alustavad kõrgumist põrandalt ning lõpetavad pea lage puudutades. Ühes sellises demonstreerib Antons muuseumikogus olevat vanimat jalgpallisärki – klubiks TJK ning aastateks 1930ndate lõpp. Teises sarnases toas tõstetakse karbist välja 1924. aastal Eesti olümpiakoondisse kuulunud jalgpallur Ralf Liivari putsad. Uhked nahast jalavarjud, mis tõmbaks pilke ka gentrifikatsiooni läbi elanud asumis! Muljetavaldav on ka Evald Tipnerile 20. koondisemängu eest kingitud graveeritud portsigarikarp. Erinevad meened olid tol ajal tõesti uhkemast uhkemad.

„Isegi kohaliku tähtsusega jooksuvõistlustel anti hõbedasi autasusid,” ütleb Antons. „See on eriti huvitav, kui arvestada seda, et tegemist oli amatöörspordiga.”

Hõbedat, kulda ja karda näeb vutinäituselgi. Kolmeks osaks eraldatud näitusesaalis saab esiti tutvuda Eesti jalgpalli sünniga ning esimese iseseisvuse aegsete esemetega. Teises osas ootab ees nõukogude aeg ning otse loomulikult paneb lõppakordi tänapäeva vutt, kust ei puudu Eesti tippmängijate varustus.

„Üritame olustikku edasi anda,” lausub Randoja. „Igas ruumis satud kindla aja keskele. Materjali ja infot on meil palju, kuid tulemuste puistamise asemel rõhume sellele, et jalgpallisõber saaks Eesti jalgpalliajaloost tervikuna aimu.”

***

Pane vutiteadmised proovile

9. juunil algusega kell 18 toimub Eesti spordimuuseumi jalgpallinäituse raames meeleolukas jalgpallimälumäng. Kõigile huvilistele avatud mängule on oodatud osalema ühe- kuni kolmeliikmelised võistkonnad, sest mälumäng peetakse spordimuuseumi mängudes traditsiooniliselt kasutusel olevas stiilis, mis võimaldab korraga osaleda eri suurusega võistkondadel (seda näilist ebavõrdsust kompenseerib koefitsiendiga punktiarvestus). Mängu pannakse vähemalt 40 nii Eesti kui ka maailma jalgpalli puudutavat küsimust nii sõnas kui ka pildis. Pääs mängule on jalgpallinäituse piletiga ja paremaid ootavad auhinnad. Osalema on oodatud kõik soovijad, kuid ruumipiirangute tõttu saavad eelistuse eelregistreerimise käigus oma mängusoovist teada andnud. Eelregistreerimine kestab 5. juunini meiliaadressil malumang@spordimuuseum.ee. Mälu krampi! Kõik huvilised on oodatud!

***

Jaga kraami!

Kel pööningul põnevat kraami vaarisa vutikarjäärist, sel tasub igal juhul Eesti spordimuuseumiga ühendust võtta. Ega alati ei pea väärtuslikust varast loobuma, saab ka heasüdamlikult laenata. Eriti on oodatud 20. sajandi alguse ja keskpaiga vutivarustus. Särgid, püksid, kaitsmed, säärised, putsad, pallid – kõik sobib! Oodatud on aga muugi jalgpalliga seotu. Huvi korral aitavad Siim Randoja (siim@spordimuuseum.ee) ja Kaarel Antons (kaarel@spordimuuseum.ee).

Artikkel ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera, Tartu

Pildil Ralf Liivari putsad
Foto: Eesti spordimuuseum