JALKA | Eneli Kutter: Hea on aru saada, et teen õiget asja

Eneli Kutter, keda enne möödunud suvel aset leidnud õnnelikku sündmust teati Eneli Valsina, on nüüdseks umbes aastapäevad töötanud Eesti Jalgpalli Liidus treenerite koolitajana. See pole talle mingi suvaline ametipost, kuhu ta naistekoondise mängijana juhtumisi on sattunud. Ei, Enelile on see töö, millest ta on kaua unistanud ja milles näeb oma suurt missiooni.

Ilmselt pole palju neid noori, kes keskkooli lõpetades mõtleksid õpetajaameti peale. Aga just see tundus olevat Eneli kutsumus, kui ta 2010. aastal keskkooli lõpetas ja otsustas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda astuda.

“Ma tahtsin õpetajana revolutsiooni teha, et ükski laps ei unustaks kunagi meelega kehalise kasvatuse riideid maha,” meenutab ta naerdes. Samal ajal asus ta mängima Tartu Tammeka naiskonda ja õige pea paluti tal seal ka üks tüdrukuterühm treenida võtta. See muutiski kõik.

“Järjest enam sain aru, et just treeneriamet on see, mille poole mind tõmbab,” räägib Eneli Kutter. “Jalgpallitrenni tullakse vabatahtlikult, seega on nendel lastel või noortel juba motivatsioon iseenesest olemas, mul on suurem võimalus midagi muuta ja nende elu mõjutada, anda neile edasi neid väärtusi, mis aitavad neil elus hakkama saada. Mitte üksnes jalgpallurina! Neist võivad saada jalgpallurid, kuid võibolla hoopis näiteks äriinimesed ja tulevikus ka lapsevanemad – aga väärtused, mida treener annab, on alus sellele, milliseid otsuseid nad tulevikus teevad ja mida tähtsaks peavad. Kuidas treener seda protsessi juhib, on võtmeküsimus.”

Akadeemilises maailmas treeneriameti peale väga ei mõelda. Enamik kehakultuuri õppijaid olid kas endised või praegused sportlased, keegi neist ei kippunud väga kõva häälega välja ütlema, et tahaksid saada just treeneriks. Eneli sõnul on sellest kahju. See on ka miski, mille üle on jalgpalliliidu koolitusosakonnas arutletud.

“Kui käisime Venemaal, siis nägime, et seal pole võimalik treeneri kvalifikatsioonikursustele pääsedagi, ilma et oleks enne seda viis aastat ülikoolis kehakultuuri õppinud,” selgitab ta. “Näen Eestis järjest enam seda, kui suur puudus on nendest teoreetilistest teadmistest, mida ülikool treenerile annab. Muidugi, palju asju õpib ära töö käigus, aga samas on oluline tunda lapse füsioloogiat, psühholoogiat, elementaarset pedagoogikat, osata organiseerida ja majandada. Need oskused on jalgpallitreenerile olulised. On muidugi palju treenereid, kellel pole seda tausta, aga nad on ennast ise järele aidanud.”

Kuidas jääda jalgpalli juurde?
Teda ennast inspireeris omal ajal väga naistekoondist seitse aastat juhendanud inglane Keith Boanas, kes viis Eestis läbi esimesed naistele mõeldud treenerikoolitused.

“Minu põhitõed on paljuski temalt saadud,” ütleb Eneli, kes on pikalt ka naistekoondises mänginud ning teab seepärast, et see ei ole kerge leib. Naistekoondisel ei ole läinud just kõige paremini. Eneli arvates ei ole selle põhjus aga inspireerivate juhendajate puudus: “Ma arvan, et põhjus on vähene usk oma võimetesse. Keith ei teinud meile mingeid allahindlusi – ta kohtles meid, nagu ta kohtleks Inglismaa naistekoondist, nagu proffe. Ma nõustun Keithi öelduga, et kui ta oleks meid seitse korda nädalas treenida saanud, siis oleks võinud suurema tõenäosusega loota, et meie tase tõuseb. Tema uskus meisse igati, meie enda mõtted olid tihtipeale need, mis meile piire seadsid.”

Samas on ta treenerina näinud, mis seis on naiste noortekoondiste juures, mille kehalise ettevalmistusega ta on seotud. Kutteri sõnul on noortekoondistest peale kasvamas tehniliselt ja taktikaliselt võimekaid ja mitmekülgseid mängijaid. See võtab aega, enne kui nad jõuavad täiskasvanute tasemele. Oluline on see, kuidas neis säilitada motivatsioon, et nad enne seda trennist ära ei kaoks. Tüdrukute puhul on see teatavas vanuses väga oluline, sest tekib küsimus, mis võimalused on tulevikus. Kui reaalne tundub, et lähed välismaale professionaalseks jalgpalluriks?

Eneli ise rõhutab, et tegelikult on palju võimalusi. Sinust ei pea saama jalgpallur – võib saada treener, koolitaja, kohtunik, klubiametnik. Võimalusi jalgpalliga seotuks jääda on palju. Kui on soov mängida ja ka tulevikus jalgpalliga seotuks jääda, siis miks mitte neid võimalusi uurida?

Välismaa kaudu Eestisse tagasi
Poistega on pealtnäha lihtsam. Enelil on praegu FC Floras ka 2009. aastal sündinud poiste grupp treenida: “Kuna tüdrukute poole pealt käin kehalise ettevalmistuse treenerina eri koondiste juures abiks, siis tahtsin põhitöö kõrvalt jätta alles oma poistegruppi. See on selline vanus, kus kõik on veel ees ja kus minu kui treeneri osakaal nende arengusse panustades on suur.”

Eneli, kes ise pole lapsena poistevõistkonnas mänginud, ütleb, et tegelikult aitab see tüdruku arengule kaasa.

“Kui tüdrukud tulevad trenni, siis pigem sellepärast, et keegi sõbranna kutsub – neile on tihti olulisem sotsiaalne pool,” räägib Eneli. “Aga poisid tulevad enamasti rohkem jalgpalli mängimise sooviga, neid ei pea kuidagi eraldi motiveerima. Seepärast on nende treeningute tempo tihti kiirem ja tüdrukud peavad rohkem pingutama ja ennast kehtestama, et neid võrdselt koheldaks. Samas on mingist hetkest ikkagi juba väga oluline, et tüdrukul tekiks ka see võistkonnatunne.”

Jalgpalliliidus on tema ülesanne valmistada treeneritele ette kehalise võimekuse arendamise täienduskoolitusi ja viia läbi jalgpalliliidu rahvajalgpalli taseme ning D- ja C- kvalifikatsioonikoolitusi. Ta töötab selle kallal, et jalgpalliliidul oleks oma kehalise võimekuse arendamise struktuur: milliseid mängijaid alaliit kehalise võimekuse koha pealt tahab, mida peaks selleks tegema ja milliseid teadmisi treeneritele selles osas pakkuma. Isiklikult tahaks Eneli kunagi töötada ka mõne välisklubi juures, saada kogemusi, avardada silmaringi.

“Mida rohkem sa maailmas ringi käid ja erinevaid jalgpallikultuure näed, seda rohkem on sul kogemusi, mida siia Eestisse kaasa tuua,” räägib Eneli. “On huvitav näha, kuidas saaksime erinevaid võtteid kasutada meie rahvaarvuga riigis. Kõiki asju ei saa üks ühele Eestis üle võtta – ja ei peagi. Aga huvitav on mõelda, mida saaks siia kaasa tuua ja siin ära kasutada.”

Uute asjade õppimine on huvitav. Just sellepärast meeldib talle ka töö koolitusosakonnas: “Väga põnev on kohtuda treeneritega, kes teevad selles töös alles esimesi samme, neid inspireerida ja suunata. See on väga motiveeriv, kui keegi alustavatest treeneritest koolituse tagasisides ütleb, et innustasin teda treeneriametit valima. Siis ma mõtlen, et ma teen ikka õiget asja.”

Rohkem kui poolsada mängu ja kaks väravat
Põlvast pärit Eneli sattus jalgpalli juurde viiendas klassis, kui treener Kaido-Meinhard Kukli kooli näidistreeningut andma tuli. Enelile meeldis jalgpall kohe. Ta ajas sõbrannade pundi kokku ja koos alustati treeningrühmana. Mis edasi sai?

“Siis me hakkasime võitma,” meenutab Eneli tagasihoidlikult, aga naeratades. Noorteklassis neile vastast ei leidunudki. Väikesest kohast pärit tüdrukutesats veetis suure osa ajast koos ja vabal ajalgi mindi palliplatsile: “Meil ei olnud eriti muid tegevusi. Nii me siis olimegi kogu aeg koos. See oli meie edu võti.”

Põlvast liikus Eneli Tartu Tammekasse, kus mängis ülikooliõpingute ajal. Juba enne ülikooli lõppu siirdus ta Florasse. 2008. aastal tuli ka esimene naiste A-koondise kutse.

“Mängisime sõprusmängu Makedooniaga, ma tulin vahetusest sisse ja lõin 1 : 1 viigivärava,” meenutab Eneli oma esimest koondisemängu peaaegu kümme aastat tagasi. Praeguseks on tema kontol 52 mängu ja kaks väravat.

“Kaks?” reageerib Eneli. Tundub, et see üllatab teda. “Ma teise värava löömise momenti enam ei mäletagi.”

Koondisesse kuulumine on talle aga väga oluline: “Mõned küsivad, et kuna Eestis pole just liiga palju naismängijaid, siis kui suur asi see ikka on. Aga fakt on see, et igal mängijal on oma lugu, oma teekond. Pole loogiline võrrelda meid Saksamaa koondisega, ja arvata, et me peaks koondisse kuulumise üle kuidagi vähem uhked olema!”'

Lugu ilmus märtsikuu Jalkas

Tekst: Aet Süvari (ERRi sporditoimetaja)

Pildil Eneli Kutter Inglismaa vastu mängimas.
Foto: Lembit Peegel