JALKA | esiliiga | Suurema esiliiga poolt või vastu?

Ranet Lepik, JK Vändra Vaprus – 2017. aasta lõpetati Esiliiga B-s kolmanda kohaga, 2018. aastaks teeniti EJLilt koht Esiliigas, kuid otsustati jätkata Esiliiga B-s
Meie algatasime selle ettevõtmise ja idee, et kahe esiliiga asemel võiks olla üks ühtne liiga, kus oleks 16 võistkonda ja mängitaks omavahel senise nelja ringi asemel läbi kaks ringi. Selle plaani ajel kontakteerusime enamuste iseseisvate klubidega telefoni teel ning kuigi paar klubi vajas mõtlemisaega, siis üldiselt saime esialgu ligikaudu 95%-lise toetuse. EJLiga peetud kohtumisel paraku kõik enam sama juttu ei rääkinud ehk ei suudetud endale kindlaks jääda ning nii see paraku läks.

Kui välja tuua põhjuseid, miks muuta senist liigasüsteemi suuremaks ühisliigaks, siis ei ole ju saladus, et praegused 36 mängu on selliste tingimuste juures ja sellistele mängijatele, nagu Eesti liigades võtta on, üle jõu käivad. Meie Vaprusega oleme saanud seda praegust süsteemi juba mitu aastat proovida ning iga aastaga läheb see üha rohkem punnitamiseks, sest keeruline on kogu aeg samade vastaste juures meeldida rahvale ning samuti müüa liigat mängijatele. Uus liigasüsteem lühendaks rohkem kui kuu võrra hooaja kestvust ning kui 15 vastasega mängida läbi kaks korda, siis oleks see tunduvalt kaalukam ja huvitavam kõigile. Mängijate motivatsioon oleks suurem ning selline süsteem oleks ka publikule atraktiivsem – küsisime selle kohta arvamust ligikaudu 50 inimeselt, kes on käinud mänge vaatamas.

Eks see kõik on muidugi kulunud jutt, et hooaeg on pikk, mängijatel vaba aega pole ning tuleb elada justkui profijalgpalluri elu, samas kui kõik on töö- ja pereinimesed. Selle kompoti juures ongi väga raske leida head kompromissi jalgpalli ning tavaelu vahel. Teisest küljest saan ma EJLi seisukohast aru, sest kaks kõrgemat liigat peaksidki olema sarnase süsteemiga, et esiliiga oleks Premium liiga jaoks ettevalmistav aste nagu praegu on tehtud.

Kui rääkida sellest, et mitu klubi loobusid sel aastal Esiliiga B kohast ja otsustasid mängida II liigas, kus on vähem kohtumisi ja mängitakse omavahel kaks korda läbi, siis ka meil käib üldiselt igal aastal sama mõte korraks peast läbi. Vändra klubi on väga palju sõltuv teistest, eriti sellest, mis toimub Pärnus. Ainult oma jõududega on meil raske hakkama saada, sest meil ei tule noori mängijaid hordidena peale. Meil on abi vaja, aga kui meiega koostööst loobutakse – näiteks nii Pärnu JK kui Pärnu Vaprus tahavad uuel hooajal jälle kumbki omaette punnitama hakata –, siis paraku sõltuvad ka meie tegemised sellest. Konkreetselt sel hooajal meil esiliigast loobumise plaane polnud, aga näiteks eelmisel hooajal oli küll. Sel aastal oli tähtsaks argumendiks see, et mängijate arvates oleme sportlikus plaanis endale loomulikus kohas. Seetõttu püüame kasvatada enda mängijate arvu piisavaks, et ka järgmisel aastal Esiliiga B-s hakkama saada. Miks aga loobusime kohast aste kõrgemal ehk Esiliigas – seal mängimine nõuaks rohkem ühiseid treeninguid, mille jaoks on meil väga keeruline leida vajalikul hulgal ühiseid aegu.

Janar Sagim, FC Santos Tartu – lõpetati Esiliiga hooaeg kaheksanda kohaga, kuid kõik üleminekumängud jäeti ära ning Santos jätkab Esiliigas
Meie olime antud olukorras erand, sest kui üldiselt vedas liigasüsteemi muutmise ettepanekut Vaprus, siis meie ei kuulnud sellest otse nende, vaid hoopis Welco käest. Otsest vastust me suurema liiga moodustamise kohta ei andnud, sest teadsime selleks hetkeks juba, et niikuinii mingis vormis konsiilium kutsutakse kokku ja otsustasime ära oodata, mis seal räägitakse. Seega enne EJLis toimunud kokkusaamist me kummalegi poolele oma nii-öelda allkirja ei andnud.

Minu jaoks oleks uue liiga juures olnud sportlikus võtmes argumendiks see, kui senist 36 mängu oleks hakatud vähendama, sest on omaette küsimus, kas meil on kolme liiga ja 30 võistkonna jagu materjali, et mängida hooajal 36 mängu. Kuna EJLis peetud kokkusaamisel sai aga üsna kiirelt selgeks, et mängude arvu ei hakata vähendama, siis ei olnud meie arvates väga suurt mõtet võtta kindlat seisukohta kas praeguse süsteemi või uue liigasüsteemi poolt. Kuna mängude arvu ei planeeritud muuta ka suuremas liigas, siis polnud süsteemi muutmisel enam mõtet.

Kui rääkida Santose jätkamisest Esiliigas, siis usun, et oleksime säilitanud oma koha ka siis, kui oleksime pidanud mängima üleminekumänge. Mingisugust vaheaasta plaani, et mängida teadlikult nõrgemal tasemel, meil ei olnud. Kuna Santose koosseis on noor, siis ei seisa me samasuguste probleemide ees nagu näiteks vanemate mängijatega Viimsi, Vändra või Keila. Loomulikult on meil teised probleemid, sest noored mehed alustavad oma eluga ja mängu tulevad ülikoolid ning kaitseväe teenistused, aga üldises plaanis kavatseme kindlasti täie rauaga panna.

Rasmus Heinla, Keila JK – 2017. aasta lõpetati Esiliiga B-s neljanda kohaga, 2018. aastaks teatas EJL esialgu, et Keila mängib Esiliiga B-s, kuid kuna Vändra Vaprus loobus Esiliiga kohast, asus nende asemele Keila
EJLiga peetud kokkusaamisel toetasime meie ühtse suurema liiga loomist ning tõime selle poolt välja kolm peamist argumenti. Suuremas liigas oleks hooajal paar mängu vähem.

Suurem liiga oleks atraktiivsem publikule ja ka mängijatele, sest kui hooajal neli korda läbi mängida sama vastasega, siis ei õpi enam nende kohta midagi uut ning see pole väljakutseks ühelegi mängijale ega treenerile. Suurem liiga olekski just mängijatele paremaks väljakutseks – see oli meie jaoks kõige olulisem argument. Meil oleks olnud väga raske motiveerida mängijaid jätkama Esiliiga B-s, sest meie andekad ja ambitsioonikad noored tahavad mängida kõrgemal ja täna lähevad nad selleks suurklubide duublitesse, kes mängivad just Esiliigas, mitte aste madalamal. Kui oleks üks suur ühisliiga, siis poleks neil vaja minna suurklubide juurde, vaid nad saaksid jääda meile ja muuta meie võistkonda tugevamaks. Seeläbi oleks ühises liigas rohkem tugevaid võistkondi ning tase ühtlustuks. Sel aastal pääsesime sellest motiveerimise probleemist, sest saime võimaluse mängida Esiliiga-s, ent kui seda poleks juhtunud, oleks olnud suureks probleemiks veenda mängijaid jätkama tugevuselt kolmandal tasemel. Suuremas ühisliigas mängimist oleks olnud lihtsam neile maha müüa.

Loomulikult ei saa vastu vaielda faktile, et suurema liiga puhul võiks tekkida nii-öelda mugavustsoon tabeli keskel, aga mina arvan, et siin aitaks probleemi lahendamisele kaasa klubide rivaliteedid. Igal klubil on oma peamised vastased ja endise jalgpallurina ei näe ma, et Keila läheks Vändra või Raasiku vastu mängima poollõdvalt. Usun, et sellisel hetkel kaaluksid sportlaste egod üle võimaliku mugavustsooni.

Kui rääkida üldises plaanis praegusest kahe esiliigaga süsteemist, siis keskpikas perspektiivis olen ma Aivar Pohlaku seisukoha ja loogikaga nõus. On arusaadav, miks on selline kolme tippliigaga süsteem loodud, ja ma usun sellesse projekti, kuid täna veel ei täida see oma rolli selliselt nagu peaks.

Jaan Jalas, Raasiku FC Joker – lõpetati Esiliiga B hooaeg kaheksanda kohaga, EJL pakkus 2018. aastaks kohta Esiliiga B-s, kuid otsustati jätkata II liigas
Meil oli tegelikult juba suvel olemas see mõte, et jätkame uuel hooajal II liigas, seega meie jaoks ei olnud väga suurt vahet, kas esiliigasse tuleb 16 meeskonda või mitte. Selle II liigas mängimise otsuse tegid esindusmeeskonna treener ja mängijad ning võib-olla natuke rutakalt see tehti, sest kui spekuleerida variandiga, et kui tõesti oleks ühtsesse liigasse pandud 16 meeskonda ja oleks olnud vähem mänge ning väiksem koormus, siis võib-olla oleks see pannud meid mõtlema. Praeguse 36 mänguga läheks meil aga ikkagi liiga raskeks, kuigi pigem oli selle otsuse põhjus meis endas, mitte niivõrd liigasüsteemis.

Meie mängijate keskmiseks vanuseks on 27 ja selle juures võiks nädalas korra ikkagi trenni ning mängudele jõuda, aga kui seda ei tehta, siis natuke on kahju. Eks Esiliiga B puhul ongi ju nii, et kui seal mängid ja trenni ei tee, siis on raskem läbi lüüa, samas kui II liigas on suvepuhkus ning seal on kergem mängida ka siis, kui sa ei jõua trennidesse. Need kõik on muidugi sellised tavalised amatöörsatsi probleemid ja eks me peame lihtsalt ootama, kuni meil noored peale kasvavad. Praegu on meie kõige vanemad noored U14 vanuseklassis, seega tuleb veel mõned aastad oodata, kuni nad meesteklassis kanda saavad hakata kinnitama. Tuleviku mõttes võiks muidugi ikkagi Esiliiga B-s mängida, aga praegu peame II liigas oma jõududega hakkama saama ning loodetavasti see õnnestub.

Reijo Kuusik, Rakvere JK Tarvas – 2017. aastal saadi Esiliigas kolmas koht, sel hooajal jätkatakse samuti Esiliigas
Kuna Rakvere võistkond koosneb üsna vanadest mängijatest – meie keskmine vanus on üle 25 –, siis emotsionaalselt oleks meil olnud lihtsam motiveerida oma mehi mängima suurema formaadiga liigas. Meie mängijate jaoks on praegune esiliigade süsteem selles mõttes igav, et oleme selles rattas juba nii kaua olnud. Suurem ühisliiga oleks olnud põnevam ning uudsem ja seetõttu olime selle poolt mitte niivõrd ratsionaalselt mõeldes, kuivõrd enda emotsionaalsest vaatevinklist vaadates, kuidas meile oleks edasi huvitavam mängida.

Suurema liiga puhul on loomulikult oht, et tase võib nõrgeneda, aga see ei olnud meie jaoks ühisliiga loomise puhul liiga suur probleem. Meie kui noore klubi puhul on praegu pigem tähtis tekkinud olukord, kus esimene põlvkond hakkab karjääri lõpetama, aga auk järgmise põlvkonna ehk oma noorte vahel on veel liiga suur, et kogu esindusmeeskonda ära katta. Just seetõttu oleks meie vanematest meestest koosnev võistkond eelistanud nautida jalgpalli suuremas liigas.

See, et EJL otsustas jätkata sama formaadiga, ei mängi selles osas meie jaoks rolli, et eks me teeme ikka oma tööd edasi. Rakvere mängib ikka edasi Esiliigas, ennast kuhugi madalamale me tõsta ei lase ning ka enda poolt meil madalamale mineku huvi ega plaane pole.

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas
Tekst: Kadi Parts