15

07.2016

14:49

JALKA | Iidne pallimäng andis päikese ja kuu

Jalgpalli üleilmne fenomen pole ilmne üksnes tänapäeval. Maiade kultuuris oli selle mängu eelkäija koguni nii mõjukas, et andis kitše hõimu maiadele legendi järgi päikese ja kuu. Igas Meso-Ameerika tseremooniakeskuses oli kohustusliku hoonestusena vähemalt üks pallimängukompleks, millest vanimad on pärit VI sajandist eKr. Praeguseks on välja kaevatud üle 1500 pallimänguväljaku.

Brasiilia (näite)kirjanik ja (spordi)ajakirjanik Nelson Rodrigues tavatseb omamaiseid sotsiolooge, kelle sekka arvab ta ka antropoloogid ja ajaloolased, nimetada mitte eriti intelligentseteks inimesteks. Kuna nad on unustanud Brasiilia suurima sotsiaalse fenomeni: jalgpalli. Kui Rodrigues tahab kellegi kohta pahasti öelda, sõnab ta: „X on sama tark nagu sotsioloog.”

Kui mõtleme tänapäeva moodsa maailma inimese elu peale, selle peale, millest me räägime, millest mõtleme, millele kaasa elame, on üks ilmselgeid vastuseid: jalgpall. Eriti kehtib see viimase saja aasta noorte kohta läänemaailmas. Küsige mõnelt koolipoisilt vanuses 7–17 aastat, millest nad sõpradega koolis räägivad! Olenemata vanusest elab terve planeet kaasa jalgpalli MM-finaalturniiridele, märkimisväärne osa jälgib igal aastal Euroopa Meistrite liiga kulgemist. 

Kui palju on seda tavaliste inimeste sageli esimest jututeemat aga märganud ja tunnustanud sotsioloogia, antropoloogia ja ajalooteadus? Mis jääb meie ajast tulevikule? Kas ei või just järgmiste põlvede uurijad kompenseerida tänapäeva humanitaarteaduste pimesilmsust jalgpalli sotsiaalse rolli suhtes? Ja kui meie elupaigad sõna otseses või kaudses mõttes arheoloogide poolt välja kaevatakse, teha tähenduslikke järeldusi jalgpalli kohta ühiskonnas? Nii nagu meie saame seda teha läinud aegade tsivilisatsioonide kohta. Näiteks maiade puhul.

Välja kaevatud enam kui 1500 palliväljakut

David Goldblatt kirjutab maailma jalgpalli ajalugu kirjeldavas raamatus “The Ball is Round”, et iidsetest kultuuridest meieni jõudnud pallimängudest vaid Meso-Ameerikas harrastatud mäng oli sealses ühiskonnas kesksel kohal. Tänapäeva Mehhiko, Guatemala, Belize’i ja Hondurase aladel eksisteerinud kultuurides oli pallimäng ainus mäng ja seda mängiti kõigis suuremates asustustes 3000 aasta vältel kuni Hispaania vallutajate saabumiseni 1521.

“Üle 1500 palliväljaku on välja kaevatud alates väikestest lihtsatest ristkülikukujulistest platsikestest väikestes külades ja iidsetes mägilinnakestes kuni tohutute ja lõpuni viimistletud astmeliste ehitisteni suures maiade linnas Chichen Itzas.”
Igas Meso-Ameerika tseremooniakeskuses oli kohustusliku hoonestusena vähemalt üks pallimängukompleks, millest vanimad VI sajandist eKr. Goldblatt kirjutab, et palju platse on hävitanud hispaanlased või peidus džunglis, aga pallimängu tähendus selgub lisaks väljakute olemasolule ka rüüstatud haudadest leitud keraamilistelt kujukestelt, tähemärkidelt, nikerdustelt, reljeefidelt ja kujudelt, mis kirjeldavad muistset mängu ja selle rituaale. Goldblatt ei võinud teada, et kadunud inimasustusi ja palliplatse nende seas asub uskumatu resultatiivsusega 21. sajandi teisel kümnendil koos Mehhiko kolleegiga avastama ning kaardistama eestlasest allveesukelduja ja arheoloog Rait Kütt, kelle avastamisretkele on meil võimalik emakeeles kaasa elada .

Eesti keelde on tõlgitud ka kitše hõimu maiade raamat “Popol Vuh”, mille pealkirja võib tõlkida kui nõu(pidamise) või nõukogu raamatut ja mida võib pidada kitše maiade eeposeks . Raamatusse on talletatud kitšede ajalugu ja müüdid, muuhulgas müüt sellest, kuidas päike ja kuu tekkisid kahest pallimängijast. Ja nagu märgib Goldblatt, pole selle loo puhul tegemist tühipalja abiliiniga Meso-Ameerika kultuuri kesksete müütide ja lugude toetamiseks, vaid tegu on tollase uskumuste struktuuri südamikuga.

Müüt päikese ja kuu tekkimisest

“Popol Vuhi” terve teise osa 14 peatükki on pühendatud loole, kuidas tekkisid päike ja kuu . Nimelt armastanud vennad Hun-Hunahpu ja Vucub-Xbalanque päevade viisi täringuid heita ja palli mängida. Kord sattunud nad mängima Xibalba ehk allmaailma peal ja maa-aluseid valitsejaid ehk surmajumalaid häiris ülalt kostev lärm. Nad tõlgendasid seda austuse puudumisena endi vastu ja kutsusid vennaksed allilma palli mängima, et neid võita ja hävitada. Muuhulgas himustasid nad vendade mänguvarustust: nahkseid põlvekaitsmeid, kaelavõrusid, kindaid, kroone ja näokatteid, millega vennad end mänguks ehtisid. Tollasel pallimängul oli rituaalne iseloom, mängiti massiivsete lateksist pallidega ning mängu ajal kasutati nii ehteid kui kaitsevahendeid. Mängijad ei puudutanud palli käte, jalgade ega peaga, küll aga õlgade, puusade, reite ja teiste kehaosadega. See asjaolu teeb maiade pallimängu pidamise jalgpalli eelkäijaks küll problemaatiliseks, kuid võrdlusainet pakuvad kahe pallimängu positsioon ja selle tõlgendused oma aja ühiskondades.

Vendade kirjeldatud teekond Xibalbasse vastab tänapäeval tuntud paikadele: näiteks on La Gran Garcha praegu San Pedro Carcha, mis asub Guatemalas Alta Verapazi departemangus. Selles piirkonnas on palju maa-aluseid jõgesid ja koopaid, mis koos ümbrusega moodustavad “Popol Vuhis” kirjeldatud Xibalba teekonna maastiku ja mis võisid inspireerida müütide loomist. Xibalba müüdil võib olla ajalooline taust: selle asukates võib näha kitšedele vaenulikke itsasid (itza) ja tukuure (tucur), kes elasid praeguse Verapazi ja Peteni aladel Põhja-Guatemalas. Nad olid sõjakad ja ilmselt terroriseerisid kitšesid, kes olid sunnitud põgenema lõunapoolsetesse mägedesse. Selles vastasseisus võis olla edu ka kitšedel, mida kajastab xibalbalaste lüüasaamine selles müüdis.

Maiade piklikke pallimänguväljakuid piirasid rööbitised külgseinad kummagi külge kinnitatud kivirõngaga. Palli püüti suunata läbi vastase rõnga. Goldblatti ülalviidatud esinduslik väljak Chichen Itzas oli teadaolevalt Meso-Ameerika suurim: külgedelt rööbitiste seinte pikkus oli 81,5 meetrit, kõrgus üle kaheksa meetri, kaugus teineteisest peaaegu 60 meetrit. Seinadel olid bareljeefid pallimängustseenidest ja ilmselt mängu kaotanute hukkamisest . Stseenid arheoloogilistel leidudel (dekoratiivkeraamika, freskod) näitavad, et pallimänguga võis kaasneda võidetu ohverdamine. Muuseas, teada on ka palliväljaku nimi, millel tähtis matš pidi toimuma. See ei olnud San Siro, Old Trafford ega Camp Nou, vaid Nim Xob Carchah! Mänguni tegelikult ei jõutudki, sest allilma vastuvõtt oli ebasõbralik ja kavalusi kasutades nad ohverdati. Hun-Hunahpu pea lõigati maha ja ainult keha maeti koos noorema vennaga pallimänguväljaku ohverdamiskohta.

Hun-Hunahpu pea pisteti puu otsa tee ääres ja puu kattus kohe viljadega. Varem polnud see puu vilja kandnud. Tema pead polnud näha – see oli samasugune nagu teised viljad. Xibalba jumalate arvates oli puul võluvägi ja puu juurde minek keelati. Aga üks neidis, Cuchumaquici-nimelise isanda tütar Xquic kuulis seda lugu ja läks uudishimust puu juurde. Teda kõnetanud kolp palus neiul parem käsi välja sirutada ja ta poetas neiu kätte süljepiisa, öeldes: “Oma süljes ja nõres olen andnud sulle oma järelsoo.”

Ühtlasi käskis kolp minna neiul ülalmaailma elama. Jumaliku loomusega Xquix sünnitas kaksikud, kes said nimeks Hunahpu ja Xbalanque. Ka nemad olid osavad pallimängijad, keda Xibalba isandad kutsusid allilma mängima. Jumalikku päritolu kaksikud võitsid kavalust kasutades allilma isandaid pallimängus. Nad hävitasid allilma, makstes kätte oma isa ja onu surma eest. Seejärel tõusid kaksikud taevasse, ühest sai päike ja teisest kuu ning kitšede jaoks särasid nad jätkuvalt taevas.
“Popol Vuhi” teistes osades on juttu sellest, kuidas inimesed elasid alguses pilkases pimeduses, olles päikese ootamisest väsinud. Jumalike kaksikute teod lõid eeltingimused valgustatud inimkonna tekkeks: päikesest ja kuust sõltub inimeksistents.
Goldblatt küsib: “Kuidas saab olla, et pallimäng andis füüsilise ja sümboolse tugipunkti tervele kultuurile?” Ja lisab kiiresti: “Me saame esitada samasuguse, kuigi ilmalikustatud küsimuse omaenda maailma kohta.”
Miks pole sotsioloogid, antropoloogid ja ajaloolased seda juba teinud?

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Põrkavad pallid kohutasid hispaanlasi

Kuigi maiad ei kasutanud metalli ega tundnud ratast, andsid nad maailmale erakordselt täpse kalendri ja olid väljapaistvad astroloogias. Maiade pallimängu näinud vallutajaid kohutasid aga maiade põrkavad pallid, millest Kolumbus tõi mõned Hispaania õukonnale uudistamiseks. Kuninglik kroonik Pedro Martir de Angleria oli hämmingus: “Ma ei mõista, kuidas maha kukkuvad pallid sellise uskumatu põrkega õhku tõusevad.” Seletus oli lihtne: maiadel oli kasutada Meso-Ameerika metsadest saadavat kummi.

Pallimängupalee nõunik

“Popol Vuh” kirjeldab ka tollaste ülikute ja võimsamate perekondade eluolu. Igal valitseval perekonnal oli oma suurkoda, kuhu kuulujatel olid tiitlid nagu kuningas, kaasvalitseja-troonipärija, ülempreester, varaülem, maksude ja andamite sissenõudja ja muud. Ühe suurkoja tiitlikandjate kirjelduses on tähtsuselt kaheksandana pallimängupalee nõunik!

Artikkel ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Internet

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla