JALKA | „Ma sain Klavanit hoida” ehk õhtupoolik mängijate saatjate kannul

Kuidas otsustatakse, kes noortest saab platsile viia Eesti koondise, kes vastasriigi esinduse? Jalka käis Eesti–Läti matšil saatmas mängijate saatjaid. Milline on nende päevaplaan?

Kell on 17:10, kalendrisse on kirjutatud 4. juuni, Eesti–Läti Balti turniiri matšini on veel veidi aega, A. Le Coq Arena kõrval leiab aset ajaloo tähtsaim „kivi-paber-käärid”! Vähemalt osalistele. „Paariks loe” tulemusel on Saku Sportingu noorpallurid jagunenud kahte leeri – üksteist vutihuvilist ühel pool, üksteist teisel pool. Ühele pundile kulmineerub õhtu Eesti koondise väljakule saatmisega, teised lepivad meie lõunanaabrite kämmaldest haaramisega. Priskest kambast moodustub ring, mõlemad satsid saadavad oma esindaja keskele. Õhk on ärevusest jäme, kevadpäikese ja pinge kombinatsioon istutab siinkirjutaja otsaette higimulli. Kes keda? Kes on oma vormi paremini ajastanud? Paber teeb kivile tuule alla ning võitja on selgunud! Eestlaste saatjad ehk maskotid rõõmustavad, nagu oleks MM-finaalis värava löönud, lätlaste värsked abilised vangutavad pead.

„Ma ei tahtnudki Eesti koondist,” ütleb üks naabrite maskotiks saanu. Mina ei tea, kas teda uskuda või mitte. „Ma ükskord juba saatsin Eestit, nüüd ongi teistmoodi.”

Rahuliku südamega said vaatemängu nautida 12 Saku Sportingu noort, kes otsustasid varem, et nemad ei tahagi atleetide kõrval väljakule sammuda, nemad soovivad hoopis pallipoisteks hakata.

„Kõik on väga elevil ja see on olnud viimase nädala põhiteema, et kes hakkab maskotiks, kes pallipoisiks,” kommenteerib Saku Sportingu tegevjuht Argo Zirk. „Tavaliselt tahavad kõik ikka maskotipoisiks, aga seekord oli lausa viis last, kes ütlesid kohe, et tahavad pallipoisiks.”

Pallipoisiks olemise boonus on lihtne – ei pea ootama. Nad saavad juba soojenduse ajal oma iidolitele alt üles vaadata. Maskotilapsed lähevad pärast proovi aga umbes tunniks staadioni teise korruse riietusruumidesse passima. See olevat kõige õudsem. Proov iseenesest on lihtne. Juntsud võtavad A. Le Coq Arena fuajeesse rivvi ning ootavad rohelisele murule pääsemist. Õue astumist takistab esialgu väljaku kastmine. Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonna ametnik Even Laanemaa teeb kindlaks, et kõigil mudilastel on paelad tugevalt kinni, ning astub siis lootusrikkalt dialoogi, millest – tuleb välja – saab kiirelt monoloog.

„Kas keegi Läti mängijaid teab?”
Vaikus.
„Kas keegi vanemaid Läti mängijaid teab? Maris Verpakovskis?”
Vaikus.
Aga ei peagi teadma. On siin ju noored, kelle sünniaasta on ajavahemikus 2004–2009.

Vali hümn

Laanemaa vahetab teemat ning asub õpetussõnade maailma. Ärge ise mängijat valige, võtke julgelt käest kinni, ärge rääkige, ärge tehke žeste. Lapsed kuulavad pühendunud pilguga, mõned minutid varem olustiku vallutanud sumin on vaibunud. Lõpuks on vee ja muru kahekõne lõppakordi saanud ja jõmpsikad saavad prooviks platsile suunduda. Keskringi lähedal üles rivistatuna tabavad neid uued juhtnöörid. Ärge sehkendage, käsi hoidke kõrval või selja taga.

„Ja kui oskate hümni laulda, siis laulge kaasa, nii valjult kui võimalik,” jutustab Laanemaa endale omase rahuliku häälega. „Läti hümni pole tarvis kaasa laulda,” muigab ta ühe noore küsimusele vastates. „Kui hümn lauldud, jookske rahulikult üksteise taga nurkade suunas. See pole võistlus!”

Lapsi ootavad väljakunurkades Eve Altroff ja Raily Anter, samuti võistluste osakonna töötajad, kes igal koondisekohtumisel just selle eest vastutavad, et mängijad saadetud ja pallid palluriteni visatud saaks. Täna alustasid nad juba kolm ja pool tundi enne matši algust, pannes kokku mahlajoogist, võileivast ja šokolaadist koosnevad toidupakikesed, mis Saku noori puhkehetkel kosutavad.

Kui maskotilapsed riietusruumi naasevad, ootavad pallipoisid samal ajal kohtunike saatjat Veiko Mõtsnikku, kes peab kiirelt selgeks tegema, kuidas mänguvahend hoogsalt palluriteni tagastada. Enne veel küsib üks lastest Altroffilt, kas pallipoiss tohib väljaku ääres telefoni kasutada? Ei. Pean tunnistama, et sel hetkel hakkab minu jaoks kõik üle pea käima – Laanemaa on oma seltsi võtnud SOS Lasteküla noored, kes vastutavad selle eest, et lipud platsile jõuaks, pallipoisid on endiselt staadioni fuajees ja maskotilapsed rõivistus. Oleks vaja kolmekordset mind, aga nii kiirelt teadus minu kloonimisega hakkama ei saaks. Otsustan garderoobi kasuks. Seal ootab mind ees Sportingu treener Anton Noor, kes teatab, et lapsed on ärevil. Ilmselt ongi, kuigi peale vaadates tunduvad nad šokolaadi nosides üsna rahulikud. Mänguni on veel umbes tund, pallureid lähevad nad ootama juba poole tunni pärast.

Kust tulevad kaardid?

Vahepealse aja jutustan Altroffiga, kes oma mängupäeva ülesandeid sajaga naudib. Aga siin polegi miskit, mis ei saaks meeldida. Lapsed on rahulikud, rõõmsad, sõbralikud ja uudishimulikud.

„Keegi küsis, kust kohtunikud kollaseid kaarte tellivad,” naerab Altroff südamliku päringu peale. Naeran minagi.

Mööduvad minutid, läheme maskotipoisse valmis sättima. Teise korruse riietusruumi ees olevas koridoris rivistatakse nad ilusti seina äärde. Taas tarvis kontrollida, kas paelad kinni, kas sokid sirged, kas särk püksis. Seistakse viksilt nagu esimesel koolipäeval. Minult uuritakse, mis seisuga tänane mäng lõpeb. 3 : 0, pakun. 100 000 : 0, sõnatakse vastu. Optimism on noore (ja vana) jalgpallihuvilise parim iseloomujoon. Altroff ja Anter ees, kõnnivad lapsed riburada järel, mõni rahulikult, mõni elukutselise sportlase kombel venitusharjutusi tehes. Sihtkohaks fuajee, kus mõnekümne minuti pärast saab iga noor enda kõrvale ühe lihast ja luust profijalgpalluri. Aga ka senikaua on elevust küllaga, nimelt naasevad sportlased soojenduselt ning mööduvad selleks 22pealisest vutinoorte brigaadist, kel nagu üks mees käed välja sirutatud – saaks ainult patsu! Kui tuleb Joel Lindpere, kaigub mahedalt kime „oooo” üle ruumi. Sama on Ragnar Klavaniga. Mõni haarab peastki kinni. Silmad ei usu. Bundesligast siia, minust sentimeetri kaugusele!? Tõele näkku vaadates, siin ja praegu on nendele lastele iga pallur nagu Messi või Ronaldo. Kõik on iidolid – olgu tegemist eestlase või lõunanaabriga.

„Kas ma võin lätlasele saldejums öelda?” küsib üks põnnidest. „Mida see üldse tähendab?”
Tipphetk läheneb ja jutukuma võrsub järjest suuremaks.
„Ma olen Jurmalas käinud,” kostab kuskilt.
„Ma kardan, et midagi läheb sassi,” on teine murelikum.

18:51 võtab väljakukohtunik Gediminas Mažeika vile ning kasutab seda oma õigel otstarbel. Pallurid astuvad rõivistutest välja ja sammuvad maskotilaste juurde. Sõnavada on sekundiga hävitatud. Kõik on vait. Eelmine kädistamine on asendunud raudkindlate ja keskendunud nägudega.

„Vaata, kui pühalikud kõik on,” sõnab Altroff. On. Püha on Klavan palliplatsile saata.

Kapteni kõrval sai aupaklikult väljakule astuda Sten-Kristjan Roondi (11). Kui hümnid kõvahäälselt kaasa lauldud, naasevad Sportingu noored tagasi staadioni fuajeesse.

„Ma sain Klavanit hoida,” hõikab Roondi sisenedes vähemalt kolm korda. Tema siira rõõmu kirjeldamiseks pole eesti keeles vajalikke sõnu.

„Kõik läks nagu raamatu järgi,” on Laanemaa õnnelik.
„Mis raamatu?” päritakse kavalalt vastu.
„Kuidas olla maskotilapsed, a ja o,” ei jää vutiametnik vastust võlgu.

Maskottidega on tänaseks asi ühel pool. Kui kohtumisest umbes kümme minutit mängitud, saavad nemad oma riided vahetatud ning lähevad koondisele tribüünile kaasa elama. Nüüd langeb põhiaur pallipoistele, kes tulevad poolajal garderoobi puhkama. Eesti kliima eripäradest annab märku see, et kuigi kuupäevaks 4. juuni, keedavad Altroff ja Anter väikestele kannu teed. Valdav osa kallab selle kiirelt kurgust alla. Eks olegi kärme, aega on kõigest 15 minutit. „Teeme ruttu, taksomeeter tiksub,” muigab Altroff.

Kellaosutid käivad armetult, iga hetk on aeg minna, aga mõnel veel pool võileiba suust rippumas. Mina muutun närviliseks. Kas jõuame? Või peab Artjoms Rudnevs ise tribüünidele palli järele jooksma? Selgub, et olukord on dramaatiline vaid minu peakolus, kõik teised tunnetavad situatsiooni üle kontrolli. Minnakse. Ja tullakse taas umbes 50 minuti möödudes.

„Sassi ei läinud, tahame veel,” kostab läbisegi nende suudest. “Ma ei pese kunagi oma kätt.”

Elurõõmsatest lastest muie näol, olen isegi veidi kade. Oleksin tahtnud mudilasena sama rolli täita. See on vähemalt mõneks ajaks elu tipphetk!

***

Kes saab mängule?

„Rahvuskoondise mängule tahavad kõik klubid [mängijate saatjaid ja pallipoisse] tuua,” sõnab Eesti Jalgpalli Liidu ametnik Ülli Jurkatamm. “Üldjuhul paneme kokku väikese paketi, et klubi peab lapsed appi tooma näiteks kahel noortekoondise mängul, ja siis saavad nad preemiaks A-koondise kohtumise.”

***

Tekst: Siim Kera
Foto: Lembit Peegel