JALKA | Milleks meile üldse Eesti sport ehk kümme minutit patriotismi

Uurime kümne minuti jooksul ja kümne näite abil, milleks on meil üldse Eesti sporti tarvis.

1. Eesti vabariigi loomise ja taastamise alus oli rahva soov enda tegemiste üle ise otsustada, olla iseseisev maailma kultuurrahvaste peres. Nii nagu eestikeelne haridus, ajakirjandus või ettevõtlus, on kehakultuur üks selle iseseisvuse väljendusviise.

2. Sport on ühiskonna minimudel. Jalgpalli näitel: 11 platsile mineva võitleja hulgas on esindatud eestlane ja venelane, tallinlane ja tartlane, linnavurle ja maakas, isakuju ja iluideaal, paha poiss ja viieline. Sama kehtib klubi esindusvõistkonna kohta. Nagu iga nelja aasta tagant valid oma piirkonna esindaja riigikokku, annab sinu kool või linnaosa oma esindaja ka kohalikku vutivõistkonda.

Sport on otseselt seotud oma riigi ja rahvaga. Kui Eesti jalgpallurid kohtuvad Inglismaaga, on platsil tükike meist kõigist ja kui meie seda tükikest ei toeta, ei olegi seda kellelegi vaja. Teiste riikide toetamist saime harjutada ligi 50 aastat.

3. Jah, Eesti on väike. Nii väike, et kandideerib Mandri-Euroopa väikseima rahvusriigi tiitlile. Seda fakti kiputakse kasutama meie vastu: kõlavad ju tuttavalt mõttekäigud “vastased on meist palju rikkamad” või “mis mõtet on seda mängu üldse vaatama minna, niikuinii kaotame”. Kas paneme vabatahtlikult pillid kotti ja loobume? Mida soovitada meist pisematele Euroopa vutiriikidele nagu Andorra, Fääri saared, Gibraltar, Island, Montenegro, San Marino, Luksemburg, Liechtenstein, Küpros ja Malta?

Tuues paralleeli Euroopa liiduga – mida arvaksime, kui Brüssel täiesti õigustatult väidaks, et Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga on liiga väike, et omada eraldi riigiaparaati? Hoiame kulusid kokku ja moodustame Balti ühendriigi, nii saab koos Läti ja Leeduga kokku veidi üle kuue miljoni elaniku, mis annab ühe suurlinna mõõdu välja! Selles on potentsiaali saada reaalsuseks, kui me ise suurriikliku mõtteviisi omaks võtame. Spordis väljendub see igasuguste superliigade või väiksemaid riike välistavate suletud võistluste loomise kaudu.

Väiksematel on võimalus, mida tõestavad muuhulgas Taani triumf 1992. aasta EMil, Islandi ime, Leicesteri muinasjutt, Eesti võidud Venemaa, Poola, Belgia, Serbia jt üle ning pääsemine playoff’i.

4. Praegusel ajastul taandatakse paljud tegevused vaid meelelahutuse ja kasumlikkuse tasandile (kuidas muidu põhjendada näiteks Austraalia osalemist Euroopa lauluvõistlusel?). On siis sport vaid meelelahutus?

Meelelahutus on vaid üks osa spordist. Tuleb meeles pidada, et sport on kohaliku ja rahvusliku traditsiooni, kultuuri ja ajaloo osa, spordil on eluliselt tähtis roll kogukondade ühendamisel, pakkudes võimalust kohaliku ja rahvusliku patriotismi ja ühtekuuluvustunde positiivseks väljendamiseks, samas lähendades inimesi ja kultuure.

Tasakaal spordi ja äritegevuse vahel on ülioluline, sest muidu satuvad löögi alla ausa mängu põhimõtted ning spordivõistlused muutuvad kohaks, kus edu on reserveeritud kõige rikkamatele ja jõukamatele klubidele ja rahvastele. See omakorda suurendaks ebavõrdsust veelgi. Sport ei ole oma olemuselt majanduslik tegevus.

5. Sport annab võimaluse tutvustada riiki maailmas, pakkudes mõõduka investeeringu eest erilisi reklaamiväljundeid. Olgu selle näiteks meelelahutusmeediasse jõudnud laskesuusataja Grete Gaimi müstilised läätsed Sotšis, Gerd Kanteri võidusprint Pekingis või maailma parima jalgpalluri Kaka seiklused Tallinnas, samuti erinevad kultuurilised puuted, kust võib välja tuua mullu sügisel Londonis peetud Inglismaa–Eesti EM-valikmängu, millega seoses analüüsis tuntud Inglismaa veebipõhine kunstiportaal Eesti Jalgpalli Liidu logol olevat kirjastiili. Sport annab meile võimaluse oma lugu jutustada ja mida suurem on auditoorium, seda võimsamalt kinnistub Eesti olemasolu maailmas.

6. Kõrgetasemeline esinemine rahvusvahelisel areenil nõuab muuhulgas enesekindlust, mis saab alguse kodust. Liiga tihti kipume alavääristama Eesti sportlasi või Eestis toimuvaid võistlusi, tuues välja ja võimendades iga vähimatki ebaõnnestumist või nüanssi, mis ei ole võrdne maailma parimaga. Loomulikult tuleb vigadest rääkida, ent reaalsus on see, et mitte kusagil ei ole elu perfektne ja selle ebaõiglane võimendamine moonutab tegelikkust.

Toon näited viimase paari aasta juhtumistest jalgpallimaailmas. Keset Inglismaa kõrgliiga mängu Fulham – Manchester United kadus elekter ja staadion oli kümme minutit pime, täpselt sama olukord leidis aset UEFA Meistrite liiga mängus Braga – Manchester United. Chelsea alistas Aston Villa tulemusega 8 : 0, kusjuures seitse erinevat mängijat lõi värava. Tšehhi kõrgliigas eemaldati keset mängu kaks kohtunikku, kes olid oma ametis purjuspäi. Lõuna-Ameerika klubijalgpalli esindusvõistluse Copa Libertadorese mängus jooksis väljakule koer, kelle mängijad ja kohtunikud süles minema viisid. Soome meistri hooaja kolme esimese mängu tulemused tühistati, kuna paberimajandus polnud korras. Soome kõrgliigaklubi Tampere Ilves mängis ilma peatreenerita, sest too kommenteeris Inglismaa kõrgliiga kohtumist. USA – Costa Rica MM-valikmäng toimus totaalses lumesajus.

Kui mõni neist intsidentidest oleks aset leidnud Eestis, olnuks irvhammaste reaktsioon: ainult siin on see võimalik! Vale puha – nendes olukordades pole midagi imelikku ja neid juhtubki igal pool.

7. Rahvuslik ebakindlus tuleb välja siis, kui otsime enda loodu väärtuslikkuse kohta kinnitust välismaalt. Näiteks näeme Eesti klubide osavõtul Lasnamäel või Lillekülas kvaliteetset, tempokat ja haaravat jalgpallilahingut, kuid usume seda alles pärast mõne välismaa eksperdi vastavat hinnangut.

Ent see toimib ka vastupidi: liiga tihti peetakse välismaalase arvamust ülimuslikuks siis, kui hinnang lähtub vaid tolle isiklikest huvidest või lihtsalt ebakompetentsusest. Niiviisi toimivad teinekord “agendid”. Ettevaatlik tuleb olla välismaiste treeningumetoodikate või spordisüsteemi üks ühele ülevõtmisega. Oluline on, et ülevõetu sobiks Eestile.

8. Küllaltki tavapärased on olukorrad, kus koduste spordivõistluste korraldajad ei toimi kehvemini oma välismaistest kolleegidest, vahe tuleb mastaapidest. Kui mõni Eesti spordiklubi korraldab kampaania sotsiaalmeedias, saab tema suurimat kogukonda mõõta paarikümne tuhandega, välismaal on see suurema rahvaarvu tõttu teises järgus. Absoluutnumbrites oleme väiksemad, aga töö kvaliteeti saab mõõta mastaape arvestades.

Kas teadsid, et kui Eesti jalgpalliliigat käiks vaatamas keskmiselt 650 inimest, oleksime võrdsed Saksamaa Bundesliga keskmise publikuarvuga, arvestades protsenti elanike arvust?

9. Mida rohkem külastame kohalikke spordivõistlusi, ostame erinevaid nendega seotud tooteid või tarbime teenuseid, seda rohkem on Eesti spordis töökohti, tegevust spordirajatisele, toitlustajale, ajakirjandusele, turvateenistusele jne. Mida rohkem on mainitutel rakendust, seda professionaalsemaks nad muutuvad.

Kui on valida, kas vaadata televiisorist Hispaania liigat või minna kaasa elama oma kodukoha võistkonnale, siis otsus viimase kasuks on ehk klassikalises mõttes “ebamugavam”, aga tuleb ringiga tagasi kogu ühiskonnale.
“Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.” Nii lausus president Lennart Meri.

10. Kui lugu algas mõttega, et sport on üks iseseisvuse väljenduse viisidest, siis on ju tegelikult ka vastupidi: hetkel, mil kaotame oma spordi, oleme teel oma riigi kadumisele, sest milline tulevik on kultuurita riigil?

Artikkel ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Mihkel Uiboleht
Pildil Ragnar Klavan laulmas hümni
Foto: Lembit Peegel