JALKA | Nils Grün näppab ideid ja kasvatab tulevasi meistreid

Kuus aastat tagasi kolis Nils Grün Tallinnast oma tallu ja treenib nüüd Kilingi-Nõmmes III liiga klubi Pärnu Poseidoni järelkasvu, näpates väärt ideid kolleegidelt. Eesmärgiks aidata klubil tulevikus võita Eesti meistritiitel.

Enne maalekolimist aitas Nils Grün vahel oma lapsepõlvesõpra Priit Adamsoni ja juhendas FC Flora nooremaid poisse. Paar kuud jõudis Nils olla treeneriks ka Tallinna Kalevis. Siis lõppes põlistallinlase linnaelu.

„Kui vanem poiss 12 aastat tagasi sündis, ostsime talu,” selgitab Nils Grün. „Koha kohta plaani polnud, aga just Kilingi-Nõmme lähedal sobisid hind ja kvaliteet. Käisime seal suviti viis aastat ja kui teine poeg sündis, siis mõtlesime: kas nüüd või mitte kunagi! Ja kolisime sinna elama. Saime minu pooleteiseaastase isapuhkuse ajal end siin kenasti sisse seatud.”

Jalgpalliga hakkas Nils Grün tõsisemalt mängima alles 20aastaselt, mängis Tallinna Kalevis ja Soccernetis. Üheksa aastat tegeles ta jalgrattaspordiga, oli Eesti noortemeister trekisõidus. Tunnistab, et rattasport oli nii raske ja kurnav ala, et isegi võidud ei tundunud magusad ning süda valutas, et ei saanud vutti taguda: „Tundsin, et jalgpall on minu ala, ja praegu ta seda suuresti ongi.”

Nils mängib III liigas Pärnu Poseidoni eest väravavahina, töötab päästekomandos, kus peab graafiku järgi käima tööl kuus-seitse ööpäeva kuus, ning treenib Kilingi-Nõmmel Poseidoni lapsi. Tema käe all on kaks lasteaia treeningrühma ja kaks koolilaste gruppi. Kokku 75 poissi ja seitse tüdrukut. Varem tegutses Nils Grün Saarde Spordiliidu all, mullu ühineti Poseidoniga.

„Ühinemine Poseidoniga muutis paljud asjad meile lihtsamaks, aga samas oleme hädas oma treeningutingimustega, sest huvialasid on Kilingi-Nõmmel palju,” selgitab Nils. „Spordihoone täituvus on hea, mis meile tähendab seda, et novembrist aprilli lõpuni saame treenida 15 x 20 meetri suurusel pinnal. Selliste olude pealt minna Eesti meistrivõistlusi mängima on väga raske. Vajame hädasti kunstmuruväljakut, et ei peaks üldse saalis treenima.”

Rahvaliiga koolituse läbinud ja treeneri C-litsentsi omav Nils Grün tahab astuda järgmise sammu ja läbida ka B-litsentsi koolituse. Klubi suur eesmärk – võita kunagi täiskasvanute Eesti meistritiitel – tähendab seda, et kõik noorterühmad püüavad kasvatada võimalikult häid jalgpallureid. Klubi näeb igas noormängijas potentsiaalseid esindusmeeskonna liikmeid. Noortele korraldatakse klubi sees talenditreeninguid: vanuserühma parimad saavad talviti kokku Uulus, Häädemeestes, Kilingi-Nõmmel või mujal, et koos treenida. Tervel klubil on treeningukavad ja plaanid, kus kirjas, millises eas mida teha. Ka nädalate lõikes pööratakse tähelepanu eri asjadele, samuti on igal treeningul läbiv teema. Nils lisab, et tahab kasvatada mängijaid, kes esindaks oma riiki: „See on iga treeneri unistus. Selle nimel ma töötan. Minu kreedoks on tehnika, tehnika, tehnika. Minu põhiülesandeks on anda noortele tehnilised oskused, taktikalisi ülesandeid me selles eas ei lahenda. Ka treeningud on üles ehitatud mänguliselt: teeme selliseid mänge, mis pole üksluised ja mis samal ajal arendavad individuaalset meisterlikkust.”

Oluliseks peab Nils Grün ka lastevanemate huvitatust ja vastastikust abi. Tema püüab alati olemas olla vanemate jaoks ja loodab, et nemad on vajaduse korral olemas ka tema jaoks. Aga muidugi on kõige olulisem noore palluri enda sisemine motivatsioon, mida ei tohi treeningul välja suretada. Nils nõuab ka endalt palju ja peab lausa treeningpäevikut, milles analüüsib tehtut.

„Siis on mul olemas ülevaade, mida oleme teinud, saan kontrollida, mis toimib ja mis mitte,” selgitab ta. „Ma pole ju ise professionaalsel tasemel mänginud, olen selle koha pealt võhik ja vahel ma „varastan” ideid esindusmeeskonna treenerilt Martin Kuldmäelt. Martin ei teagi, et ma tema tagant varastan! See on nagu Jan Uuspõlluga, keda kiideti, et hea näitleja, aga Uuspõld vastas, et pole ta ühtigi nii hea, tema varastab parimaid ideid teiste tagant ja siis esitleb neid. Eks ma üritan samamoodi. Mulle meeldib, kui teadmisi ei hoita endale, vaid neid jagatakse vastastikku. See viib kaugemale, kui üksi pusida.”

Artikkel ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Erakogu