10

11.2016

09:46

JALKA | No KTM, no party!*

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi 2009. aasta sügissombusesse Budapesti.

Paar päeva enne Ungari ülestõusu aastapäeva toimus madjarite pealinnas esinduslik konverents, mille keskmesse tõusis spordi spetsiifilisus ja autonoomia Euroopa Liidus Lissaboni lepingu valguses. Peateemaks jalgpall, tööjõu vaba liikumine ja FIFA püüe panna klubisid mõtlema oma järelkasvule.

Kohal olid kõigi Euroopa Liidu riikide esindajad, Euroopa Komisjon, FIFA, rahvusvaheline olümpiakomitee, rahvusvahelised korvpalli, käsipalli ja jäähoki katusorganisatsioonid.

Budapestis välja käidud faktid räägivad iseenda eest: 60% Euroopa lastest ei tee üldse sporti; 30% Euroopa lastest on ülekaalulised; Euroopa Liidu riikide sissetulekutest moodustavad spordiga seotud sissetulekud keskmiselt 4%, samas investeerivad riigid sporti tagasi keskmiselt vaid 1%; Euroopa Liidu riikides on keskmiselt 4–5% töökohtadest spordiga seotud; tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus on keskmiselt 6–7%, spordis ja jalgpallis aga lausa 45%.

Sport pole olemuselt majandus
Vastu võeti Budapesti deklaratsioon, millega tõdeti, et meie kiiresti muutuvas maailmas on spordi jaoks käes kriitiline hetk, sest sport on kaotamas oma rahvuslikku identiteeti, kultuurilisi traditsioone ning sajandivanust väärtuste tasakaalu Euroopas ja kogu maailmas. Ühiselt kinnitati sügavat muret ja vajadust taastada tasakaal spordi ja äritegevuse vahel.

“Tahame kindlustada, et ausa mängu põhimõtteid ei alahinnataks, sest spordivõistlused muutuvad üha rohkem “mänguväljakuks”, kus edu on reserveeritud kõige rikkamate ja jõukamate klubide ja rahvaste jaoks ning see suurendab ebavõrdsust veelgi. Kinnitame arusaama, et sport ei ole oma olemuselt majanduslik tegevus. Sport on meie kohaliku ja rahvusliku traditsiooni, kultuuri ja ajaloo osa. Spordil on eluliselt tähtis roll kogukondade ühendamisel, pakkudes võimalust kohaliku ja rahvusliku patriotismi ja ühtekuuluvustunde positiivseks väljendamiseks, samas lähendades inimesi ja kultuure,” seisis deklaratsioonis, millele ka Eesti oma toetuse andis.

Lihtsas keeles öelduna oli mitu spordiala unustanud alusväärtused ja hakanud otsuseid tegema vaid rahast või meelelahutuslikest huvidest lähtuvalt. See viis omakorda tasakaalust välja võistkondade komplekteerituse: klubide noortevõistkondade side oma esindustiimiga nõrgenes või katkes sootuks, kohalike talentide asemel oli “odavam” sisse tuua võõrmängijaid.

Mille nimel üks noor pingutab, kui talle ei looda võimalust tippsporti jõuda, tee on blokeeritud? Kui puudub side püramiidi aluse ehk noortetöö ja tipu ehk profispordi vahel, siis kust tekivad eeskujud? Millele või kellele staadionil või spordihallis kaasa elada?

Vastutus noorte ees
Võtame lihtsa näite: kui ühest Eesti klubist käib kümne aasta jooksul läbi tuhandeid noormängijaid, aga esindusmeeskonnas moodustavad enamiku välismängijad või teistest klubidest kokku ostetud mehed, kellel puudub side kogukonna ja noortega, siis on midagi paigast ära.

Kasvõi pragmaatiliselt võttes on klubil ju tunduvalt odavam kasvatada omi noori – neil on side klubi ja kohalikega ning neid on võimalik hoopis ise välismaale müüa! Rääkimata sellest, et nii kasvatatakse koondisele kvaliteetseid mängijad, kõnetatakse rohkem publikut ja kohalikku omavalitsust (töökohad kohalikele noortele!) jne. Mida liikuvam on koosseis ja mida vähem on mängijatel seost konkreetse klubiga, seda suurem on ka kihlveopettuste oht.

Just nendelsamadel põhjustel kutsus FIFA 2009. aastal Budapestis kõiki alaliite üles kehtestama reegleid kohalike mängijate kaitseks. FIFA plaan palus alaliitudelt tegusid alates hooajast 2011/2012 ja nii juhtuski.

Üle maailma on paljud riigid viinud sisse reeglid kohalike ja klubis treenitud mängijate kaitseks – variante on erinevaid. Eesti jõudis selleni aastal 2012, mil viidi sisse Eesti treenitud mängija (ETM) ja klubis treenitud mängija (KTM) mõiste.

ETM on mängija, kes on kas Eesti kodanik või niinimetatud halli passi omanik. Lisaks loetakse ETMiks mängija, kes on sündinud Eestis või kes on mänginud Eesti meistrivõistlustel vähemalt seitse hooaega, olenemata tema kodakondsusest.

KTM on mängija, kes on 12. kuni 21. eluaastani mänginud klubi eest vähemalt neli hooaega. Samuti loetakse KTMiks mängija, kes on mistahes vanuses olnud klubisse registreeritud vähemalt seitse hooaega, mis ei pea olema järjestikused.

2012. aasta lõpus pandi paika ka plaan järgmiseks kümnendiks, mitu ETMi ja KTMi Premium liiga ja esiliiga võistkondades olema peab. Alates 2013. aastast võis olla kõige rohkem kuus mängijat, kes ei ole ETMid, alates mullusest viis ning alates 2017. aastast neli.

KTMide kohta lepiti kokku, et neid peab alates aastast 2015 olema väljakul kogu aeg üks, alates aastast 2018 peab kaks alustama ja üks olema kogu aeg väljakul, alates aastast 2021 peab kolm alustama ja kaks olema kogu aeg väljakul ning alates aastast 2024 peab olema kolm KTMi kogu aeg platsil.

2015. aasta hooaja eel tehti KTMide kohta veel üks täiendus: kõik klubid said oma noormängijate seast valida välja kaks, kellele määrati kohe KTMi-staatus. Teisisõnu tehti erand ja kiirendati protsessi.

Omanäoline mängija

Eelmisel aastal kasutati Premium liigas keskmiselt ühes mängus KTMe niiviisi:
Pärnu Linnameeskond 10,75
Tartu Tammeka 10,47
FC Flora 6,81
Sillamäe Kalev 4,78
Paide Linnameeskond 3,53
FC Levadia 3,42
FC Infonet 3,39
Narva Trans 3,25
Nõmme Kalju 1,97

Teisisõnu ei käinuks eelmiselgi aastal peaaegu mitte ühelegi võistkonnale alles aastate pärast rakenduva kolme KTMi nõue üle jõu. Julgust annab juurde ka Kalju peatreeneri Sergei Frantsevi käesoleva hooaja eel antud intervjuu, kus ta kinnitas, et suhtub KTMi-süsteemi täiesti pooldavalt ja peab sammu täiesti õigustatuks.

Olen veendunud, et klubidel pole teist teed kui oma mängijate kasvatamine ja oma noortesse panustamine. See ei tähenda, et kõik klubid peaksid samamoodi töötama – vastupidi, oluline on klubide omanäolisus, misläbi sünnib klubi mängustiil, erinevate omadustega mängijad koondisse ja potentsiaalsed müügiartiklid välisklubidesse. Jah, kolme-nelja välismaalase ja sama suure hulga mängijate kaasamine teistest kodumaistest klubidest on ja jääb mõistlikuks, aga meeskonna selgroo peavad moodustama oma kasvandikud. Oma kasvandike reegel kaitseb tippjalgpalli sportliku kompetentsita klubide eest. Teisisõnu, jalgpalliklubi ei saa olla paari hooaja projekt.

----------

*Seekordse loo pealkiri on parafraseering fännide loosungist “No pyro, no party” (“pole püro, pole pidu”). Kui selle sõnumi taha koondunud fännid peavad pürotehnika kasutamise õigust oma fänluse üheks oluliseks väljendusvahendiks, siis tegelikult sümboliseerib KTM kogu jalgpalli jätkusuutlikkuse küsimust – kui me ei suuda ise mängijaid kasvatada, pole ka edu, toetust tribüünidelt ja ühiskonna heakskiitu loota.

Tekst: Mihkel Uiboleht

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Peatoetaja

  • LHV

Suurtoetajad

  • Nike
  • A. Le Coq
  • Coolbet
  • Rimi

Toetajad

  • ABC Motors
  • Ramirent
  • FIFAA
  • Taisto
  • MyFitness
  • Krausberg
  • Spordihooldus
  • Eskaro
  • Corny
  • Ferroline Group
  • Euronics
  • Sportland

Turvapartner

  • ProSecurity Partner

Meediapartnerid

  • ERR
  • Õhtuleht
  • Soccernet
  • JALKA
  • MIND Media

Partnerid

  • UEFA
  • FIFA
  • Kultuuriministeerium
  • Tallinn
  • EOK
  • Integratsioon

Sotsiaalpartnerid

  • SPIN
  • SOS Lasteküla