Pohlak: Eesti jalgpallikoondis peab eestlasest pallurile olema missioon

Aivar Pohlaku intervjuu, mis avaldati tänases Eesti Päevalehes.

Ütlesite Õhtulehele, et saadate koondise juhtkonnale kirja seoses viimaste mängudega. Mis Teie hinnangul on sellist, millega peaks koondise juhtkond esmalt tegelema, et korraga nii kiiret kukkumist ei tuleks?

Kirja sisu ei ole mitte niivõrd näpunäidete andmine treeneritele, kuivõrd toimuvate protsesside kirjeldamine ja analüüs. Treenerid teevad sageli otsuseid intuitiivselt ja jalgpalliline intuitsioon ongi Tarmo Rüütli üks tugevamaid külgi, samal ajal ongi jalgpalliliidul just sellepärast juhatus, et tema peab suutma läbi protsesside kirjeldamise ka nendest aru saada ehk siis just seda tüüpi teave saabki kirjas olema, seepärast ütlesingi, et kirja lugemine on kohustuslik, aga selle järgi käitumine ei ole ehk siis soovime, et treenerid kasutaksid tehtavat analüüsi vaid juhul, kui see nende arusaamist võistkonnast toetab ja edasi viib.

Kuidas Te üldse hindate Tarmo Rüütlit peatreenerina? Mängijad räägivad, et ta on võrdlemisi pehme ja pärast halba mängu ei laamenda. Kas see on Teie hinnangul treeneri puhul plussiks või miinuseks?

Arukas ja vaoshoitud käitumine on alati pigem pluss ja kindlasti on Tarmo Rüütli väga hea peatreener sõltumata sellest, kuidas läheb koondisel edasi - see, mis mänge ta koondisega teinud on, läheb juba praegu ajalukku kui Eesti koondise üks edukamaid kui mitte kõige edukam periood.

Mis Teie hinnangul juhtus viimases kahes mängus? Kas tegu on mõne mängija probleemiga, kes on äkki liiga õhku täis läinud või on viga kusagil mujal ja üldisemalt?

Esimene probleem on pigem mängijates, teine vast mingite mängijatüüpide kontsentratsiooni suurenemises, mis just Fääri saartega mängus väljendus selliselt. Aga ma ei tahaks siit rohkem edasi minna, sest mul on kiri veel kirjutamata, muidu räägin end tühjaks (naerab).

Rüütli ütles, et tema ei saa midagi teha, kui mängijad lihtsalt võimalusi ära ei löö. Kas see on tõsiselt võetav põhjendus?

Vastaksin nii, et tähtsam on see, mida treener enda sees mõtleb, mitte see, mida ta vahetult pärast mängu ajakirjandusele ütleb, seega pole vähimatki põhjust treeneri mängujärgsete kommentaaride alusel teda hukka mõistma hakata.

Kuidas üldse praegused noored mängijad koondisesse suhtuvad? On see pigem hüppelaud välismaale (a’la Lindpere) või pigem eesmärk omaette (a’la Piiroja ja Poom omal ajal)?

Ma ei oska sellele üheselt vastata, mõtlen isegi praegu asja üle, sest mulle tundub, et siin võib olla üks võtmekohti. Eesti koondis peab eestlasest jalgpallurile olema missioon, mida ta täidab vabatahtlikult ja kirglikult, ilma selleta me koondisega kaugele ei jõua ja kindlasti peame palju vaeva nägema, et see nii saaks olema. Võimalik, et just praegu on see asi kujunemas probleemiks ja andis oma mõju ka Fääri saartega mängu tulemusele.

Rüütli protestis väga tugevalt talvise Aasia-turnee vastu. Kuidas Teil üldse omavahel suhted on? Ainult töised või saate ka väljaspool jalgpalli vahepeal kokku?

Üha tuleb imestada selle üle, kuidas ajakirjanikud, teades ise väga hästi, kuidas nad lugusid kirjutavad, võtavad tõe pähe teiste ajakirjanike poolt kirjutatud - pean silmas Rüütli väidetavat tugevat protesteerimist Aasia-turnee vastu. Sellises toonis lugu ajakirjanduses tõepoolest ilmus, aga sellele pole mitte midagi pistmist tegelikkusega. Kui meie närvikava oleks nii nõrguke, et me selliste asjade pärast tülli pööraks, siis ei saaks me olla jalgpalliliidu president ja koondise peatreener, vaid peaksime tegelema millegi lihtsamaga. Iga Eesti koondise peatreener teab täpselt, mis on jalgpalliliidu poliitika maavõistluste osas, oleme aastaid oma koondist ja lähemat järelkasvu nii arendanud ja ma tahaks näha kedagi, kes tõestaks meile, et mittemängimine arendab mängijaid rohkem kui mängimine. Samuti oleme suutnud varieerida väga erinevatel tasemetel vastastega ja arvan, et selles mõttes on Eesti koondise peatreener väga tore olla - igal ühel neist on kindlasti tallel mõni emotsionaalselt elu lõpuni meelde jääv mäng juba kasvõi vastase atraktiivsuse nurga alt vaadates.

Omavahelised suhted on meil Tarmoga väga head, kuigi jalgpalliväliselt ei ole kunagi kohtunud, aga ma ei kohtu jalgpalliväliselt peaaegu mitte kellegagi jalgpalliinimestest - see polekski võimalik, sest minua jalgpalliliste suhete hulk on niigi ebanormaalselt suur ja vaba aeg kulub pigem nendest suhetest taastumisele (naerab).

Pean tunnistama, et mul on üsna ebameeldiv Tarmost nö selja taga kogu aeg rääkida, ilmselt pean pärast selle intervjuu lõppu talle helistama ja vabandama (naerab).

Kuidas hindate viimastel aastatel välismaale läinud eestlaste karjäärivalikuid? Sander Puri – viis aastat lepingut sisuliselt uppuval laeval, Tarmo Kink istub pingil ja kurdab, Mihkel Aksalu sai heasse klubisse, kuid ilmselt liiga heasse klubisse, et mängijana areneda.

Eks ühelt poolt kõlab see kõik tagantjärele tarkusena, aga asjal on alati ka teine pool: Sander Puri oli kuid klubita, Tarmo Kink tahtis end kõvemas liigas proovile panna, ehkki oli karta, et Championship pole päris tema mängustiilile vastav koht, Mihkel Aksalu kohta väidaksin pigem, et temal kadus välismaale pääsemisega siht silme eest ära ja edasiliikumiseks on nüüd vaja, et ta teeks endale selgeks, miks jalgpalli mängib. See kõik on muidugi ka üks etapp jalgpalli arengus ehk siis juhtumised kirjeldatud mängijate ja teistegagi on osa kogemusest, mis peaks ladestuma teadmiseks ja kultuurikihiks, millele tulevastel põlvedel võimalik toetuda. Kõigele lisaks on see veel ka elu ja olelusvõitlus ja kui rääkida näiteks koondise väravavahtidest, keda välismaal koguni neli, lisaks pealekasvav Marko Meerits, siis teades, et koondise väravasse pääseb neist üldjuhul üks või kaks, ongi selge, et keegi peab ju ka alla jääma.

Miks otsustasite ikkagi FIFA kongressil sõna võtta ja kas olete saanud ka muud tagasisidet peale Briti ja Saksamaa ilmselt kollasema meedia „irisemise“?

Olen juba selgitanud, et leppisime UEFA ja FIFA tasandil kokku teatava sõnavõttude loogika, mille järele mina pidin kõnelema vahetult enne valimisi. Selle päevakorrapunkti alates teatas Blatter ootamatult, et lahkub saalist, mille peale FIFA peasekretär alustas kohe hääletuseks ettevalmistamist ja unustas sõnavõtud. Kuna sõnavõtt oli registreeritud, siis anti see mulle pärast valimistulemuste selgumist ja otsustasime juba enne, et ma ei hakka püsti tõusma ja ütlema, et ma enam ei taha rääkida, vaid kohandan pisut oma kõnet oludele ja ütlen välja paar asja, mida pean oluliseks, muuhulgas näiteks kriitika Inglismaa pressi aadressil.

Kui karta kollase ja muu meedia irisemist, siis on targem üldse mitte metsast välja tulla. Lisaks olen nimetatud teemal ilmselt üsna hästi koduste sparringupartnerite poolt treeneritud (naerab).

Millises seisus on hetkel Teie hinnangul Eesti meistriliiga? Publikut ju ei käi, Levadia on ka lagunemas majanduslike raskuste all, Narva Transist ei taha jalgpallisõber enam kuuldagi. Kas on mingeid drastilisi plaane, et sellist olukorda leevendada?

Selle koha peal tunnen küll end pisut selliselt, et pean küsimuse peale "kuidas läheb?" rääkima ära terve oma eluloo (naerab). Aga olgu, taaskord tuleb pöörduda tagasi Fääri saartele ja paljukorratud faktini, et nende vigastatud koondise mängija tegutses vabatahtlikult staadionil turvamehena ja kõnelda traditsioonide katkemisest ja nn vabatahtlikkuse etapi puudumisest meie jalgpalli arengus, mis just klubidele jätnud kõige sügavama jälje - sellel perioodil peab kujunema klubi toetajate baas. Oleme tänaseks aru saanud, et klubide suunamisest ja isegi toetamisest ei piisa ja nende ajalugu on liiga lühike, et olla tugevamad kui praegu ja püüame edaspidi võtta rohkem initsiatiivi ja vastutust jalgpalliliidu poolt. Valmistame praegu ette koos professionaalse lavastajaga nii Meistri- kui ka Esiliiga mängude näidisstsenaariumit - teeme seda ka koondise ja karikamängude jaoks - ja otsime Meistriliigale arendusjuhti, kelle roll oleks nii Meistriliiga kui ka klubide identiteetide väljakujunemisele kaasaaitamine ja nende nähtavakstegemine Eesti ühiskonnas. Kusjuures püüame seda kõike teha nii, et ka klubid ise harjuksid ja õpiksid tegutsema, mitte ei võtaks jalgpalliliidu poolt tehtavat loomulikuna. Hellitada on tore, aga inimesed peavad õppima ja tahtma ise tegutseda.

Meistriliiga publikuarvul ja koondise kaotusel Fääri saartel ei ole kahtlemata mitte mingit seost. Igaks juhuks mainin, et ka käesoleval hooajal panustame Meistriliigasse märkimisväärselt - publiku vahel loositakse välja neli suurt auhinda, tele-, raadio- ja lehereklaam on senisest suuremas mahus, teleülekanded TV6 ekraanil, Starmani jalgpallipäevad, millest esimesed kaks aitasid kahe kriitilises kohas - Narvas ja Sillamäel - tuua korraliku hulga publikut - ja see on andnud ka tulemust. Usun, et Meistriliiga planeeritud keskmise publikuhulga tõus saab hooaja lõpuks täidetud nii liiga üldises kui ka enamike klubide osas.

Mis saab ikkagi järgmisel nädalal selle hooaja viimase mängu pidavast Balti liigast? Kas jääb see nüüd pikaks ajaks üldse viimaseks selle sarja mänguks?

Jah, ma arvan küll. Ei kujuta praegu ette, et Balti liiga lähiajal uuesti käivituks, samal oli kindlasti oluline, et proovisime, sest paljud arvasid, et Balti liiga saab olema selleks võluvitsaks, mis tõstab publikuhuvi klubimängude vastu ja toob jalgpalli märkimisväärselt lisaraha. Nii ei läinud ja saime taas kinnituse, et iga suur sipelgapesa on ikka tassitud kokku okas-okka haaval pika perioodil jooksul sihikindlalt tegutsedes.

Kas Balti liiga tulemusi vaadates on klubitasandil tõesti Läti ja Leedu klubid meist niivõrd üle ja mille arvelt see tuleb, et Lätis suudetakse mitmed koondise tasemel mängumehed näiteks Liepaja, Ventspilsi või Skonto meeskonnas hoida?

Alustaksin vastamist sellest, et nii Skonto, Liepaja kui ka Ventspils müüksid hea meelega oma mängijaid välismaale nii palju kui võimalik. Eesti, Läti ja Leedu klubijalgpallid on läinud erinevat teed ja tahaksin taas rõhutada, et tõenäoliselt oleme siiski mingil moel oma lõunanaabritest stabiilsemas olukorras, sest oleme rohkem pööranud tähelepanu klubide kui terviku arendamisele, mis pikas perspektiivis kindlasti hea, samal ajal tuleb ka siin siiski välja traditsioonide vahe. Tobe on nii kõnelda, aga jalgpallis toimuvad asjad väga pika vinnaga ja kuigi meie taastatud riigid on juba 20 aastat vanad, oleme endiselt protsesse ülesehitavas staadiumis.

Tasemevahe Balti riikide klubijalgpallis muidugi eksisteerib ja ilmselt on eestlased leedukatele juba üsna lähedale jõudnud, kuid lätlased on suutnud püsida pisut kaugemal, kuigi ka seal on vahe meiega vähenenud. Mõistagi on üheks meie eesmärgiks saada Baltikumi parimaks nii rahvuskoondiste kui ka klubide tasandil, aga seegi ei saa juhtuda välk ja pauk.

Muuseas, praegu tuli meelde, et ei ole välistatud, et hakkame korraldama koondiste Balti turniiridega analoogseid korraliku turniire Balti riikide meistritele kesksuvel  - see oleks siis Balti liigale pisukeseks alternatiiviks. 

http://www.epl.ee/artikkel/599385

Foto: Raimond Raadik