Sergei Stadnikov: jalgpalli tähtsus ühiskonnas on tõusnud

Tänase Eesti - Ukraina kohtumise kätleja on Ukraina juurtega Eesti ajaloolane, egüptoloog, kolumnist ja tunnustatud ühiskonnategelane Sergei Stadnikov.

Olete Eestis sündinud, aga osaliselt Ukraina päritolu. Millised tunded valdavad Teid teisipäevase kohtumise eel? Kellele pöialt hoiate?

Pöialt hoian muidugi Eestile, kuid võidab Ukraina.

Olete paralleelselt jalgpallihuviline ja tunnustatud ühiskonnategelane, kellel on selge nägemus ühiskonda edasiviivatest loogikatest. Millist rolli jalgpall Eesti ühiskonnas praegu mängib ja millist rolli ta võiks mängida?

Jalgpall mängib Eesti ühiskonnas suurt rolli, vähemalt suuremat kui selle Euroopa meistrivõistluste valiktsükli alguses. Jalgpalli tähendus ühiskonnale on pärast viimaseid mänge teistest aladest ees, kaasa arvatud korvpallist.

Ma arvan, et jalgpall on üks oluline väljund ja võimalus lõimumispoliitikas, seda päris kindlasti nende mitte-eestlaste ja eestlaste jaoks, - lõimumine on ju kahepoolne protsess - kes tegelevad jalgpalliga ja neid ei ole sugugi vähe.

Kas jalgpall on pigem selline nähtus, mis on ajastu olemustest kasu lõiganud ja saanud populaarseks või on temas mingeid sügavamaid inimolemusest lähtuvaid tähendusi ja see on pigem põhjuseks, miks jalgpall on nii paljudele inimestele nii tähtsaks saanud?

Väga hea filosoofilist laadi küsimus. Ajastu olemuse all on ilmselt silmas peetud tänapäeva, aga esimesed jalgpallireeglid tekkisid Inglismaal juba 1863. aastal, seega on jalgpall otseselt seotud Euroopa ühiskonna moderniseerimisega. Ja samal ajal on jalgpall ka niisugune nähtus, millel vedas globaliseerumisega ehk kõige enam. Jalgpall on valdavalt lihtsate reeglitega mäng ja selle harrastamiseks on vaja minimaalselt materiaalseid vahendeid.

Inimolemusega on ta seotud, sest ühest küljest väga kollektiivne mäng, aga teisalt ka individuaalne, sest jalgpallistaarid on teada-tuntud. Kolmandaks see, et jalgpall on väga demokraatlik - näiteks inimese pikkus või kehakaal ei mängi nii olulist rolli kui mõnel muul spordialal. Näiteks vastupidav füüsiliselt suur kaitsemängija, kellel pole erilist kiirendust, võib mängida hästi. Kui ma ei eksi, siis Pele on 169 cm pikk, aga ikkagi staar. Korvpallis poleks selline asi olnud võimalik. Ka Maradona, ilmselt 20. sajandi parim jalgpallur, on 172 cm.

Kuna jalgpall on selline mäng - kollektiivne, individuaalne, demokraatlik -, siis on ta võitnud ka sellega seonduvalt poolehoidjaid. Jalgpallireeglid on lihtsamalt arusaadavad ja jälgitavamad kui näiteks korvpalli või jäähoki puhul, on aega kaasa mõelda.

Jalgpalli miinus on eelkõige FIFA selles mõttes, et jalgpall peab eluga kaasa minema. USA näite puhul võib öelda, et globaliseerumisega ongi jalgpall kaasa läinud - isegi USAs, kus jalgpall polnud kaua aega oluline - olid korvpall, pesapall ja Ameerika jalgpall -, on nüüd soccer väga tähtsaks muutunud, ka ameeriklased on sunnitud kaasa minema.

Aga jalgpall peab arenema koos muu maailmaga, peab olema innovaatiline, mitte ainult traditsiooniline. Ülekohust on ju ka maailmas, tõepoolest, aga jalgpall ei pea ülekohtuga leppima - kunagi oli kohtunikul võimalus näha olukordi kõige paremini, aga nüüd mitte, tehnika tuleb appi võtta. Lisaks tuleks mängida puhast mänguaega - see on ausam, sest nii ei saa venitada. 11 mehe asemel võiks ühest võistkonnast olla väljakul 12 mängijat, lubada võiks alati 6 vahetust, lisaks eraldi väravavahi vahetus. 12 mängijat ühest võistkonnast kiirendab mängu. Suluseisu fikseerimine tuleb videost üle vaadata ja siis edasi mängida. Progressiga peab kaasa minema.

Kui oluline on järgmisel aastal Poola ja Ukrainas toimuv Euroopa meistrivõistluste finaalturniir Ukrainale ja ukrainlaste rahvustundele?

Olen veendunud, et paljudele on see oluline. Olin 2007. aastal Ukrainas ja nii mõnedki noored ukrainlased arvasid isegi, et EM-finaalturniir on Ukraina euroliitu vastuvõtmise eeltingimuseks. Ütlesin küll, et olete naiivsed, aga see on sellele ühiskonnale iseloomulik. Ukraina sotsiaal-majanduslik olukord ei ole hea, see finaalturniir on tähtis paljudele. Kusjuures Ukraina tegi alguses Venemaale ettepaneku korraldada EM-finaalturniir ühiselt, aga nad tahtsid üksi korraldada ja saidki nüüd MM-finaalturniiri korraldusõiguse.

Ukraina on oluline jalgpallimaa, kes võib parima esitusega võita igat vastast. Täna on Eesti vastaseks ikkagi klassi võrra kõrgem meeskond.

Mida tähendaks näiteks eestlastele kui väikese riigi ja rahvuse esindajatele jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri korraldamine? Kas näete, et jalgpallil on väikerahvaste jaoks eriline roll?

EM-finaalturniiri korraldamine käib Eesti riigile üksi üle jõu. Võib-olla koos Soomega või teiste Balti riikidega. EM-finaalturniir on siiski suur spordibisnis ja ideoloogiline üritus.

Ma ei välista, et jalgpall jääb Eestis tähtsale kohale pikemaks ajaks, aga kas alatiseks, ma ei oska ennustada. Tean mitmeid väikerahvaid, kelle jaoks on jalgpall väga eriline, näiteks see sama Põhja-Iirimaa, keda me kaks korda võitsime. Lõuna-Ameerikast Uruguay, kus jalgpall on juba aastakümneid väga tähtis, kaks maailmameistritiitlit ja muud suured saavutused. Näiteks 1970. aastal Uruguay võitis MM-finaalturniiril Nõukogude Liitu, küll kohtuniku abiga, aga ikkagi. Siis tuli mõõn, aga nad pole kunagi olnud nõrgad ja on alati pakkunud konkurentsi. Uruguay mängib Lõuna-Ameerika temperamendiga euroopalikult organiseeritud jalgpalli.