Emad jalgpallurina│Räägivad Maive Jürmann, Melissa Pert ja Heleri Saar

Kuidas ise jalgpalli juurde jõudsid?

Melissa Pert: Vändras tegid vanemad tüdrukud juba trenni ja sellest tekkis huvi ka noorematel, seega otsustasin samuti trenni minna. Ilmselt oli vanemate soov toona, et minust saaks viiulimängija, aga õppisin oma aega planeerima nii, et sain käia nii muusikakoolis kui ka jalgpallitrennis.

Maive Jürman: Üheksa aastat tagasi korraldas meie praegune peatreener Sergei Vassiljev emdale ühistreeningu. Jäime grupiga lõbu pärast kogunema ka edaspidi ning ühel hetkel hakkasime mängima rahvaliigas. Tänaseks olen sellest seltskonnast ainus, kes jalgpalli juurde püsima jäi ja siin ma nüüd olen!

Heleri Saar: Vanematel on minu jalgpalliteel olnud väga suur mõju – minu isa (Jüri Saar) on olnud minu treener kogu elu ja temast minu jalgpalluri teekond alguse sai. Meie peres muud sporti peale jalgpalli ei harrastatud ja kõik keerles selle ümber. Täna saan ma öelda, et olen üks ainsaid emasid ja mängivaid jalgpallureid, kes alustas siis, kui naiste jalgpall Eestisse jõudis ning teeb seda tänase päevani. 

Kas ka sinu lastest kasvavad sarnaselt emale jalgpallurid? 

Melissa Pert: Kuna mina mängin jalgpalli, soovis mu tütar samuti trenni minna ja selle üle on mul väga hea meel! Ka poeg käib vahel staadionil minu trennides kaasas. Eks aeg näitab, mis neist saab! On tähtis, et nad tegeleksid sellega, mis neile meeldib ja jalgpalli nad sunniviisiliselt kindlasti mängima ei pea.

Maive Jürman: Tütar käis jalgpalli proovimas juba enne mind, aga kool ja muusikakool tulid vahele. Poeg on aga sünnist saati käruga nii minu kui abikaasa mängudel kaasas käinud ja kui jalad juba rohkem kandsid, hakkas kohe ka ise trennis käima. Tema tegeleb jalgpalliga siiani.

Heleri Saar: Tunnen tõesti, et neist saavad jalgpallurid ja ma olen sellesse nende emana ka palju panustanud.

Kas sinul oli laste trenni minemise otsuse juures ka mingi mõju?

Melissa Pert: Kindlasti! Tütar on väikesest peale minuga staadionil kaasas käinud ja ilmselt sealt see huvi ka tekkis. Oma olemuselt on ta väga emotsionaalne ja näitab seda ka väljakul, ema on tal samas aga selline tagasihoidlikum. (muigab)

Maive Jürman: Jah, kindlasti oli. Koduse emana vedasin poega beebina trennidesse ja võistlustele kaasa, kambakesi oli ta meil alati hoitud. Kõikidel kodumängudel on ta siiani alati kohal ja saab vahel ka pallipoiss olla!

Heleri Saar: Ma arvan küll ja loodan, et olen neile ka natuke eeskujuks. Nad näevad pidevalt mind jalgpalli sees ja on sellega kogu elu kaasas käinud. 

Kuidas on emaks olemine arendanud sind ka parem sportlane olema?

Melissa Pert: Emaks olemine on õpetanud mind oma plaane ette mõtlema – kui tahan õhtul trenni minna, tuleb päev korraldada selliselt, et lastel oleks sel ajal kõik hästi. Väljakul olen ka kindlasti palju rahulikum kui 15-aastasena. Kui varem ütlesin mängu ajal kõva häälega välja, kui miski ei sobinud, siis nüüd mõtlen enne mitu korda. Pereelu õpetab kindlasti teistega arvestama ja teisi esiplaanile tõstma. 

Maive Jürman: Kõige rohkem kannatlikkust. Kuna olen võistkonna üks vanimaid mängijaid, siis oskan tänu emalikkusele noortega hästi suhelda – heatahtlikkus ja toetav sõna aitab neil gruppi paremini sulanduda. Olengi võistkonnale üks paras ema ning kui kellelgi on muresid või tekivad pinged, siis saavad nad alati mulle helistada-kirjutada ja leiame kõigele lahenduse.

Heleri Saar: Ütleksin, et emadus on mulle jalgpallurina andnud juurde kõvasti kannatlikkust ja vastupidavust. 

Mida soovid emadepäevaks teistele emadele?

Melissa Pert: Soovin, et kõik emad saaksid oma lastega palju kvaliteetaega koos veeta – see on minu arvates parim kingitus üldse.

Maive Jürman: Kannatlikku meelt, kuulake oma lapsi! Kindlasti suunake neid sporti tegema, liikumine on väga oluline. Laste kõrvalt tasub ka ennast kuulata ja leida aeg tegeleda sellega, mis endale väga meeldib.

Heleri Saar: Külma närvi! (naerab) Ilma selleta ei saa.