INTERVJUU: Ain Tammus: väravavaht on sapöör, kelle eksimisruum on minimaalne

Tallinna FC Levadia ja Eesti noortekoondise väravavahtide treener Ain Tammus leiab, et väravavahil on suur vastutus ja väike eksimisruum ning edukaks olemine nõuab füüsilist ja vaimset tasakaalu. 

Tihti on laste hulgas nii, et kui nad õues jalgpalli mängivad siis ei taha keegi väravasse minna ja lõpuks pannakse postide vahele kas kõige noorem või kõige nõrgem. Ka trennis ei ole just eriti palju neid, kes kohe ise väravasse kipuvad. Miks see nii on?
Eks see ole seotud sellega, et kõik lapsed tahavad eelkõige väravaid lüüa. On ju nii, et maailma kõige kuulsamad jalgpallurid on ikka need, kes väravaid löövad. Kummalisel kombel on enamikel väikestel lastel olemas väravavahi kindad ning meeleldi osaletakse ka väravavahi treeningutel ja ka treeningutel minnakse väravasse, aga see ei tähenda, et nad võistlustel väravasse läheksid. Ma arvan, et lapsel peab olema valikuvõimalusi ja siin paneb aeg paika, kellest tuleb väravavaht, kellest väljakumängija.

Aga kui vanalt peaks spetsiaalselt väravavahi treeningutega alustama?
Reegel on selline, et mida varem ta hakkab saama erialast õpet, seda parem. Vanuseliselt umbes 8-9-aastaselt. Alguses kõige lihtsamad tehnikaharjutused, positsioonivalikud, muud väravavahi ülesanded ja niimoodi samm-sammult edasi liikuda. Oluline on seada eesmärgiks väravavahi pikaajaline areng.

Kas füüsilised (pikkus) ja vaimsed eeldused peavad olema väravavahil teised, kui väljakumängijal?
Pikkus on alati väravavahile kasuks tulnud, aga kui sa oled vaimselt ebastabiilne pikk ja suur väravavaht, siis ega selline kombinatsioon meeskonnakaaslastes suurt kindlust ei tekita. Väravavahti võib võrrelda sapööriga, kus eksimisruumi on minimaalselt ning seega peab ta olema vaimselt väga stabiilne kuju, et mängus edukas olla.
Väravavahi amet nõuab väljakumängijaga võrreldes vist ka teistsugust iseloomu ja võib-olla ka rahulikumat temperamenti. Väravavaht on oma positsiooni iseloomu poolest kiirussportlane ja seega peab ta olema suhteliselt särtsakas tegelane, aga samas ka nii palju „vana rahu“ ise, et ta oma tegevusega sisendaks meeskonnas kindlust. Ka ei tohi ta olla „üliaktiivne“, kes tormab mööda 16 meetri kasti ringi ning räuskab ja sõimab kõiki. Samas ei tohi ta olla flegmaatik, kes mõtleb ja liigub teokiirusel.

Amet on raske. Mida on väravavahiks saamisel kõige keerulisem õppida?
Kõige raskem on õppida oma ebaõnnestumistest kasu saamist. Me ju kõik eksime! Tuleb olla väga kannatlik ning järjepidevalt tegeleda treeningutel ja mängudel, vajadusel koos treeneriga, eneseanalüüsiga ning suuta ebaõnnestumised ümber pöörata õnnestumisteks. Minu õpetamisfilosoofias on väravavahi eksimustel väga tähtis koht, kuna just siis on väravavahil võimalus vahet teha õigel ja valel ning heal ja halval.

Treeneril pole alati kerge oma mõtteid ja ideesid õpilaseni viia. Mida on väravavahile kõige raskem õpetada?
Eneseusku ja eneseusaldust. Et väravas edukas olla, siis peab väravavaht eelkõige uskuma iseendasse ja usaldama oma võimeid.

Kui palju aitavad eeskujud noori väravasuule asuma?
Kindlasti aitab, aga kui palju seda ma ei oska öelda. Kui noortel väravavahtidel on eesmärk silme ees, siis kindlasti on võimalus oma iidolite mängust midagi kõrva taha panna ja proovida asju samamoodi või isegi paremini järgi teha.

Eestis on eeskujusid, kindlasti Mart Poom?
Kindlasti Sergei Pareiko, aga miks mitte Pavel Londak, Mihkel Aksalu, Marko Meerits.

Kõige enam jäävad noortele silma meie koondiste väravavahid. Kuidas nende oskusi hindad?
A-koondises on Pareiko heal tasemel, Londak, Aksalu, Kotenko on võimelised korraliku mängupraktika korral hea mängu tegema. Meerits tegi väga hea mängu Sloveenia vastu (U-21 EM-valikmäng) ja on näha, et poisil üle pika aja silmad jälle säravad, mis tähendab, et on uuesti omas elemendis. Noortekoondises on mitmeid paljulubavaid noori, aga sellest ei piisa, et mõnega neist tegeletakse ainult koondise kogunemistel. Põhitöö tuleb ikkagi klubide juures ära teha. Aga ütleme, et erinevates noortekoondistes tulevikumaterjali on.

Tahad või taha, aga Sergei Pareikol on käsil karjääri viimased hooajad ja keegi peab asuma tema asemele. Julged pakkuda, kes?
Raske öelda, aga usun, et koondise värav on hästi kaitstud.

Kui vana on vana väravavaht?
Siis, kui ta ei suuda enam palli väravast välja lüüa.

Milliseks hindad Eesti väravavahtide üldist taset?
Ma arvan, et A-koondis on heade väravavahtidega kaetud. Noortekoondistest võib leida mitmeid häid noori väravavahte, aga nendega on vaja palju tööd teha. Premium liiga väravavahtide tase võiks olla parem.

Kui tase võiks olla parem, siis mis on meie väravavahtide peamised puudused?
Väravavahtide treenerite puudus, aga ka väravavahtide puudus, kuna mitmed esindusklubid peavad treeningutel läbi ajama ainult ühe väravavahiga.

Meil on mitmeski meeskonnas väravas leegionärid, omad poisid istuvad pingil. Kuidas sellesse suhtud?
Alati ei pruugi leegionäridega vedada, kuna inimene tuleb teisest kultuuriruumist ja ka väravavahikool ei pruugi sobida meiega. Keskpäraseid väravavahte ei ole mõtet siia tuua, sest see pärsib noorte arengut, aga kui oma klubist paremaid väravavahte võtta ei ole, siis tuleb paratamatult pilk piiri taha suunata või siis kusagilt mujalt omale hea väravavaht hankida. Me ei tohi ära unustada, et Premium liiga on koht, kus nõutakse tulemust.

Kas on võimalik, et vanemaid mehi jälgides ja koos harjutades paraneb ka meie noorte väravavahtide tase?
Otseloomulikult, kui me räägime hea tasemega väravavahtidest, näiteks Pareiko. Näed ju oma silmaga ja saad kohe järele proovida. Ma olen viimased kaks kuud Pareikot treeninud ja kui vähegi võimalik, siis olen sinna kaasanud Levadia noori väravavahte, et nad õpiksid midagi temalt. Nad peavad aru saama, et tegemist ei ole lihtsalt treeninguga. Kogu protsessi on vaja näha ja tunnetada: suhtumist treeningusse, harjutustesse, meeskonnakaaslastesse, nõudmised iseendale, kuidas suhelda meeskonnaga, kuidas organiseerida koostööd kaitseliiniga jne.

Rääkisid, et probleemiks on väravavahtide treenerite puudus. Kas meie noortetreenerid oskavad väravavahte õpetada?
Esiteks ei ole noortetreeneritel aega treeningul eraldi väravavahtidega tegeleda, kuna treeninggrupp võtab oma aja. Teiseks ei ole neil kogemusi ja teadmisi piisavalt, et arendada noort väravavahti. Noortetreeneritel peaks olema üldteadmised väravavahinduse kohta, aga nad ei peaks ennast koormama detailidega. Selleks peab olema eraldi väravavahtide treener, kes seda tööd teeb.

Kas treenereid peaks selles vallas koolitama ja harima?
Otseloomulikult on vaja treenereid koolitada ja selle nimel teeme Mart Poomiga tööd, et noortetreenerid saaks väravavahtide tegevuse kohta baasteadmisi. Me tahame hakata tulevikus tegema eraldi väravavahitreenerite kursuseid, kes oleks spetsialiseerunud ainult väravavahtide treenimisele ja õpetamisele. Selleks, et see asi toimima saaks, oleks meil vaja endiseid väravavahte, kes tunnevad selle positsiooni hingeelu.

Üks võimalus väravahile säramiseks on penaltid. Kui palju harjutatakse treeningutele penalti tõrjumist?
Eraldi selliseid treeninguid ei ole teinud, aga reaktsiooni parandamisega saab üht-teist päästa.

Väravavahid on ise head penaltilööjad. Miks?
Raske öelda, aga ehk tunneb väravavaht teise väravavahi hingeelu ja tema võimalikku liikumist kõige paremini.

Mis selles ametis meeldib ja mis ei meeldi?
Meeldib see, et saab mängida nii käte, kui jalgadega. Ei meeldi see, kui asjatundmatud inimesed hakkavad lahkama väravavahi tööd.

Kes on maailma parim väravavaht ja miks?
Häid väravavahte on maailmas palju. Väga raske on kedagi eraldi välja tuua, aga kui sa mängid tipus, siis sa pead olema väga tugev sportlane. Casillas, Buffon, Neuer on kiiprid, kelle mänge olen ma alati nautinud.

Jalgpall.ee portaal avaldab igal nädalal ühe pikema intervjuu mõne huvitava persooniga või mõnel päevakajalisel teemal. Kui sulle pakub mõni teema huvi ja arvad, et võiksime sellest intervjuu teha, siis anna meile oma mõtetest teada e-posti aadressil press@jalgpall.ee.

Tekst: Alver Kivi