INTERVJUU: Aleksandra Ševoldajeva: naiste jalgpallis peaks oluline olema jätkusuutlik süsteem

Hiljuti Tartu Tammeka naiskonna eesotsast lahkunud ja Tallinna FC Flora naiste peatreeneriks ja tüdrukute jalgpalli koordinaatoriks siirdunud Aleksandra Ševoldajeva rääkis jalgpall.ee portaalile sellest, kuidas kohanemine uues töökeskkonnas kulgeb, kuidas Tammekast saadud kogemused võiksid abiks olla ja milline on tema arvates naiste Expert liiga hetkeseis. Uus naiste jalgpallihooaeg algab 30. märtsil, Expert liiga avamäng leiab aset 2. aprillil.

Milline on üldmulje uuest naiskonnast ja selle tasemest?
Veel on natuke keeruline sellele vastata, sest olen tõepoolest osade mängijatega saanud trenni teha, aga kindlasti on veel mitmed inimesed nägemata ja ootan, et saaks kiiresti näod ja nimed kokku panna. Üldiselt arvan, et tase on siin päris hea. See on ka üks põhjustest, miks ma siia tulin, sest teadsin, et siin on tegu väga heade mängijate ja infrastruktuuriga ja ma ootan iga trenni huviga.

On lisaks headele mängijatele ja infrastruktuurile veel põhjuseid, miks otsustasid sellise sammu kasuks?
Isiklik areng treenerina on kindlasti üks peamisi põhjuseid. Ma tundsin, et nii minul kui ka Tartul oleks aeg värskenduseks ja sammuks edasi. Seetõttu tahtsingi siia tulla ja võtta vastu väljakutse, kas siis uute mängijate, kogemuste või probleemide näol. Põhiline oligi minu tahtmine oma taset tõsta läbi selle, et ma saan töötada Floras, kus on head treeningtingimused ning tüdrukute ja naiste jalgpalli arendamiseks kõik vajalik olemas. Minu eesmärgiks on luua mõnus õhkkond nii õigete treeningpõhimõtete ja mängufilosoofia näol.

Kui palju aitavad sind kogemused, mis sa said aastate jooksul Tammekast?
Seda on raske sõnadesse panna, sest see treener, kes ma olen tänasel päeval, on tänu nendele aastatele, mis ma Tartus veetsin, tegeledes tüdrukute- ja naistejalgpalliga ja töötades väga vingete mängijatega. Ma olen seal põhimõtteliselt üles kasvanud, muutudes noorest ja rohelisest treenerist asjalikumaks ja kogenumaks. Alustasin 2009. aastal ja sain naiskonna peatreeneriks kaks aastat hiljem. See tähendab 6 aastat tööd, kogemusi ja arengut. Ma mäletan kõiki neid aastaid hästi ja seda, kui erinevad nad olid ja, kui palju ma nendest õppisin. See oli meeletu kogemus ja tõenäoliselt tänu sellele jõudsin ka siia, sest keegi mind tõenäoliselt tööle ei võtaks, kui tuleksin täiesti nulli pealt.

Oli lahkumine keeruline?
Ma kasvasin üles Tallinnas, ma sündisin ja käisin koolis siin ja mu vanemad on Tallinnas. Kui ma 2006 läksin ülikooli Tartusse, siis alates sellest ajast tundsin, et ma olen seal rohkem kodus kui Tallinnas. Iga kord, kui ma kodus käisin, siis ootasin seda, et saaks tagasi Tartusse. See on peaaegu 10 aastat ja ma siiamaani tunnen, et Tartu on rohkem kodulinn kui Tallinn. Ma mõtlesin pikalt enne, kui selle otsuse tegin ja see oli väga-väga raske, aga teadsin, et see on õige otsus ja ma pidin enda mugavustsoonist välja astuma.

On sul ka juba mingid kindlad eesmärgid uuel ametipostil?
Tüdrukute jalgpalli koordinaatorina on mu suurim eesmärk luua süsteem, mis oleks jätkusuutlik ja kus oleks suur rõhk sellel, et mängijate treenimine on metoodiliselt korrektne ja tüdrukutel oleks mängides lõbus. Oluline on see, et nad tuleks hea meelega trenni ja naudiksid seal olemist. Samamoodi on tähtis ka nende treenerite arendamine, kes töötavad tüdrukute ja naistega. Peale selle, et me kasvatame tarku jalgpallureid, peame kasvatama ka häid inimesi õigete väärtushinnangute ja põhimõtetega. Flora on üks suurimaid klubisid Eestis ja minu jaoks on oluline see, et tüdrukud, kes siia tulevad, saaksid võimalikult kvaliteetse jalgpallihariduse.

Naiste peatreenerina on mul kindlasti omaette eesmärgid ja ma arvan, et ma saan need konkreetsemalt sõnadesse panna siis, kui olen lähemalt olude ja inimestega tutvunud. Naiskond on mitmeid aastaid saanud teise koha, mille üle Flora-sugune klubi ei ole võib olla kõige õnnelikum ja ma arvan, et loogiline jätk mängijate korralikule arendamisele ja järjepidevale tööle, oleks see, et me võtame selle meistritiitli. See ei pruugi juhtuda see hooaeg ja võib olla ka mitte järgmine hooaeg. Mida kiiremini ma suudan mängijatega tuttavaks saada ja näha, mis tase meil on meistriliigas, esiliigas ja ka järelkasvu võistkondades, seda parem ettekujutus on mul sellest, kuidas meie järgmised aastad võiksid välja näha.

Kui vaadata praegu Expert liigat, siis kuidas sinu arvates selle tase aastatega muutunud on?

Ma arvan, et on klubisid, kelle tase on kindlasti tõusnud, on klubisid, kelle tase on langenud ja on naiskondi, kelle tase hakkab langema. See on üsna kaootiline, sest ma arvan, et kõige suurem probleem Expert liiga klubidel ongi see, et enamasti keskendutakse ühele mängule või hooajale, aga vaadates tüdrukute ja naiste jalgpalli taset Eestis, siis need on üsna isekad eesmärgid, mis põhimõtteliselt annavad ainult inimeste egodele midagi. Kui me vaatame asju ratsionaalselt, siis inimeste egod ei ole need, millega me peame arvestama, kui me räägime tüdrukute ja naiste jalgpallist Eestis. See, millele me peame tähelepanu pöörama, on see, et tase tõuseks ja seda saame teha ainult siis, kui me proovime laiendada noorte pinda ja tõstame noormängijate kvaliteeti.

See tähendab, et tugevad mängijad peaksid treenima koos ja andekamad mängijad peaksid osalema rohkem naiste Expert liiga gruppide treeningute juures ja saama võimaluse ka mängida nende eest. Me hoiame tüdrukuid kuskil vanusegruppides ja keskendume igal hooajal mingitele konkreetsetele mängudele ja unustame, et eesmärk on ikkagi arendada noori. Me tahaks, et 5 aasta pärast nende mängijate tase, kes saavad näiteks 28, oleks parem kui nendel, kes on praegu selles vanuses. Kui me vaatame seda, et hetkel Expert liiga kaks kõige tugevamat võistkonda Pärnu ja Flora on Eesti mõistes tõesti kõige paremad, kuid maailmamastaabis on arenguruumi väga palju. See on see, millega me peame ennast võrdlema ja klubide mõtlemine peaks olema natuke suurem. Siis kaob ära üksikute mängude võitmise või kaotamise tähtsus.

Foto: EJL