INTERVJUU: Mario Tromp: jalgpallifänn toetab oma klubi ja koondist surmani

Nõmme Kalju fännklubisse Roosad Pantrid kuuluv Mario Tromp leiab, et õige jalgpallifänn armastab oma lemmikala, toetab oma klubi ja koondist surmani ning käib igal võimalusel staadionil oma lemmikuid toetamas.

Paljud inimesed armastavad kunsti, muusikat või kirjandust. Populaarne ka on ka erinevatele spordisündmustele kaasaelamine. Aga kuidas saada ja kuidas saadakse jalgpallifänniks?
Esmalt tekib küsimus, kes see jalgpallifänn üleüldse on? Mulle meeldib alati tähtsamate mängude ajal (suurvõistlused, Meistrite liiga) sotsiaalmeedias ringi seigelda ning lugeda, et kuidas üks või teine on nüüd suur Hispaania või Barcelona fänn. Usun, et kui samal ajal võidaks hispaanlaste asemel näiteks türklased, siis need samad teismeeas noorukid „fännaksid“ juba antud juhul türklasi. Aga kui rääkida jalgpallifännist, siis mina olen enda jaoks välja mõelnud mõned olulised punktid, mis eristavad fänni huvilisest või poolehoidjast. Esiteks on väga olulisel kohal armastus ja kirg jalgpalli kui sportmängu vastu, teiseks peaks isikul olema välja valitud klubi või koondis, mida ta toetab surmani. Olulisel kohal on järjepidevus, kui pooldataval võistkonnal ei ole parasjagu just parimad ajad, siis ei ole mõeldav, et järgmisel päeval on „südames“ varasem konkurentvõistkond. Ja fänn peab käima igal võimalusel staadionil ning näitama igast küljest välja oma toetust – lauldes, hüpates, plaksutades, lippu lehvitades, trummi lüües jne. Ei tahaks väga palju välismaa jalgpallil küll peatuda, aga minu jaoks ei ole see isik fänn, kes on kümme aastat vaadanud igal nädalavahetusel vutti oma kuvarist, aga pole selle aja jooksul kordagi staadionile jõudnud.

Jalgpallifänn erineb üldiselt kossu- või võrkpallifännist.
Kui vaadata visuaalselt, siis loomulikult erineb. Jalgpallifännide ringkonnas pilgatakse kohalikke kossu- ja võrkpallifänne just eelkõige seetõttu, et nemad toetavad oma meeskonda seosetu pasuna puhumisega, mis tõsi, on kergeks probleemiks ka Eesti jalgpallikoondise mängudel Lillekülas. Mina jalgpalli ja klubi fännina ei kujutaks ette, et ma kogu mängu istuks ning meeskonna toetamine koosneks maksimaalselt kolme hüüdlause skandeerimisest. Selline hetkel kohalik võrkpalli- ja korvpallifänlus suuresti on. Aga kui vaadata laiemalt, siis ka nemad on sama asja eest väljas – toetada oma meeskonda ning teha seda nii hästi, kui parasjagu osatakse.

Kas saab nimetada, end jalgpallifänniks, kui sulle lihtsalt meeldib see ala? Vaatad erineval tasemel mänge, naudid sooritusi ja imetled staare, aga konkreetselt kedagi ei toeta. Või siis on täna lemmik üks ja homme teine.
Sellist inimest nimetaks mina jalgpallihuviliseks. Mõni teine nimetab jälle fänniks, eks ta tõlgendamise ning maitse küsimus ole.

Inimesele meeldib jalgpall, meeldivad ilusad väravad, meeldivad staarid, talle meeldib see ala, kui selline. Miks peab olema just mõne kindla klubi fänn?
Minu enda üks suurimaid soove on arendada siinset fännikultuuri, et ka meie liigas saaks tulevikus tunda vähemalt pooltki sellist atmosfääri, mis näiteks hetkel Poola liigas valitseb. Jalgpallifänlus on elustiil, kuigi üks kohtumine kestab 90 minutit, siis jalgpallifänn ollakse 24/7 365 päeva aastas. Siiralt soovitan kõigil proovida, kes soovivad uusi väljakutseid, saada väga palju lahedaid sõpru ning väljendada end läbi jalgpalli.

Aga kuidas leiavad inimesed endale lemmikklubi?
Vaadates kasvõi Nõmme Kalju fännklubi Roosad Pantrid liikmeid, siis võib tõdeda, et kõige aluseks ei peagi olema varasem seotus jalgpalliga. Väga suur roll on fännidel endil, et reklaamida oma klubi ning tuua sõpru mängudele. Aga kui rääkida laiemalt, siis olen ma siiski arvamusel, et klubi peaks leidma potentsiaalse fänni ise, mitte vastupidi. Lemmikklubi leidmisel kõige levinum on kodukoha meeskonna toetamine, samuti võib huvi pakkuda mõni parasjagu seal võistkonnas mängiv mängija. Ja noh, kindlasti on väga paljude jaoks olulisel kohal ka tulemused. Võitjaid on alati lihtne toetada, kaotada ei taha aga keegi.

Jalgpalli võib ju ka üksi fännata, kui oluline on kuuluda mõnda fänniühendusse?
Eks iga indiviid peab esmalt oma peas välja mõtlema, kas ja kui suurel mahul soovib ta oma panuse anda koduklubi toetamiseks. Olen tähele pannud, et tegelikult on väga palju selliseid potentsiaalseid fänne, kes ise ei julge ligi astuda, kuid oleks nõus oma panuse fännklubi hüvanguks andma. Eks siin on palju tööd jälle fännklubidel ära teha. Kui aktiivselt on soov klubi toetada, siis peaks kindlasti ka olemasoleva fännklubiga liituma või looma selle ise.

Millised fänniatribuudid on fännidele pühad, mida peetakse au sees ja oluliseks, et siis asjad, mis vastasfännide kätte ei tohi kuidagi sattuda?
Kogu klubi sümboolika on püha. Aga suurt probleemi ei näe, meie fännikultuur on selleks liiga väike. On olnud nii Flora lipp Kalju fännide käes kui ka Kalju lipp Flora fännide käes. Samamoodi on rivaalitsemist olnud ka Levadia poolehoidjatega, aga ma ei tähtsustaks neid juhtumeid üle.

Mis on jalgpallifännile üldse kõige solvavam?
Kui klubi ja mängijad ei pea lugu oma meeskonna fännidest.

Kuidas valmistutakse mänguks, kui on teada, et vastasmeeskonna fännid on ka kohal?
Mõlema võistkonna fännide kohalolu on minu jaoks sama oluline kui 22 jalgpalluri väljakul olek. Hiljuti vaatasin Legia euromängu tühjade tribüünide ees – ei suutnud seda üle kümne minuti vaadata. Nii nagu kontsert ilma rahvata on halb, nii pole ka jalgpall ilma fännide ning nende loodava atmosfäärita õige jalgpall. Vastasmeeskonna fännid panevad veel rohkem pingutama, et nendest säravamad olla. Nii nagu käib võitlus väljakul, nii käib ka tribüünidel.

Paljudele inimestele seonduvad jalgpallifännid ikka kakluste, rahutuste ja ohvritega, seda tõsi küll rohkem piiri taga toimunud sündmustele tuginedes. Milline on Eesti jalgpallifännide kuvand ühiskonnas?
Raske öelda. Huligaanide mainet kindlasti ei ole. Usun, et tavalise spordifänni kuvand.

Eesti klubide fännid saavad omavahel üldiselt hästi läbi.
Eks väikest lõõpimist ja vastasseisu ole ikka, aga nii peabki olema. Isiklikult on mul mitmeid häid tuttavaid ka inimeste seas, kes toetavad Kaljust erinevat kohalikku klubi. Aga kui vaadata, mis laiemalt maailmas toimub, siis on meil siin ikka väga rahulik.

Kas Eesti klubide fännidel on ka ühiseid rituaale – staadionil, enne ja pärast mängu?
Eks rituaalid ole seotud mängupäevaga, näitena võib tuua ehk ühist rongkäiku ning pubides toimuvat mänguks valmistumist.

Rääkisid, et klubi fänn peab oma lemmikuid võimalusel staadionil alati toetamas käima, aga kas saab olla fänn ka mängul käimata?
Kui tal on väga mõjuvad põhjused, siis ehk äärmuslikul juhul saab, aga muidu kindlasti mitte.

Tegelikult meeldivad mõnele paljud klubid ja meeskonnad, täna meeldib see rohkem, homme teine. Kas saab olla mitme klubi fänn?
Sümpaatiad saavad olla, aga mitme klubi tõsine fänn kindlasti mitte. Naist ja autot saab vahetada, aga õige fänn jääb oma klubile truuks kuni surmani.

Kuidas hindad meie mõne noore (kindlas klubis harjutava ja mängiva) vastust küsimusele, et kes on sinu lemmikklubi – Barcelona, United, Real, Milan....?
See teeb jube kurvaks. Siiralt. Mäletan, et ühel aastal olen Lillekülas ning sammun staadioni poole, et vaatama minna Flora mängu. Korraga tuleb vastu üks Flora dressis noormängija, kes sammub hoopis vastupidises suunas. Kui teatasin talle, et kohe-kohe on siinsamas hakkamas sinu koduklubi esindusmeeskonna mäng, siis teatas ta, et läheb koju hoopis Inglismaa liigat vaatama. Ma saan veel aru, et kui jalgpallihuviline poiss tänavalt, aga enamus meie tippklubide noormängijaid ei austa absoluutselt kohalikku jalgpalli ning oma klubi. Samas eks kindlasti ole ka palju teistpidi näiteid.

Milleks fännata nõrka klubi või meeskonda, kes liigas kogu aeg tappa saab - nii küsitakse mõnikord.
Minu jaoks ei ole väljendit "nõrk klubi". Minu jaoks on väljend minu klubi. Loomulikult on hea ja lihtne toetada võitjaid, aga see "nõrk" klubi võib mõne aasta pärast olla hoopis see "tugev" klubi.

Mida peaksid klubid tegema, et fänlus edeneks?
Esiteks peavad nad olema huvilisele kättesaadavad, et saaks üldse huvi tekkida. Ma ei tea küll, kas see on õige mõtlemine, aga mulle tundub, et fänn võiks tavapublikust olla veidi eelisseisundis. Näiteks odavamad piletid fännklubi liikmetele, toetajatelt soodustused, ehk ka veidi finantsiliselt fännireise sponsoreerida. Selles mõttes on Kalju fänn väga hea olla, sest klubi tõesti annab oma panuse fänluse edendamisele.

Klubid teevad mängudele reklaami erinevates kohtades, kus on kõige mõjusam?
Ma isiklikult sooviksin näha suuremates päevalehtedes mängu eel ning järelkajasid oluliselt suuremas mahus kui hetkel. Aga mõistan, et hetkel on see mõeldamatu. Sotsiaalmeedia on hea ja lihtne variant.

Mida saaks liigas paremaks muuta?
Minu arvates peaks alaliit esmalt suutma luua mängudegraafiku, kus huvilisel on võimalik tulla mugavalt staadionile. Minusugune hull on üldjuhul alati kohal, olgu kasvõi märtsikuus lumehangede vahel miinus viisteist või teisipäeval mõni oluline kohtumine kell kolm päeval. Aga mina olen erand, normaalne inimene ei taha ja ei saa käia sellistes tingimustes mänge vaatamas ja klubi toetamas. Eriti kui nüüd on võimalik põhimõtteliselt kõikidest mängudest näha ülekannet.

Kas fännklubi saab ehitada nii-öelda ülevalt poolt?
Mingi algatus klubi poolt on ehk hea, aga selleks peavad siiski olemas olema aktiivsed inimesed fännklubi seest, kes suudavad organisatsiooni juhtida.

Mida saavad fännid ise ära teha?
Fännid peavad olema ise aktiivsed, et leida fännklubisse uusi liikmeid.

Kui meie klubid ei saa paraku erilise fännidearmeega kiidelda, siis Eesti koondise mängude korral on üks osa tribüünist alati korralikult sinine. Kas klubi ja koondisefännid on erinevad?
Koondisefänni kaardistada on lihtne. Talle meeldib jalgpall ning ta armastab oma kodumaad. Õigel spordihuvilisest eestlasel ei ole küsimustki, keda toetada. Klubidega on keerulisem, sest paljud neist ei ole leidnud kindlat identiteeti ning seega sihtrühma. Kui üldistada, siis keskmine koondisefänn käib aastas omasid toetamas vähem kordi, kui keskmisel inimesel sõrmi on. Klubi on võimalus hooajal mängimas näha üle 40 korra. Eks sealt tuleneb ka erinev elukorraldus ning ma julgeks öelda, et klubifänn on Eestis palju pühendunum ning emotsionaalsem. Aga üks ei sega loomulikult teist. Enamus klubifänne on ka koondisefännid.

Usud, et kunagi on liigamängul alati vähemalt 1000 inimest.
Loomulikult, muidu ma ei käiks nädalast-nädalasse mängudel ning edendaks fännikultuuri.

Jalgpall.ee portaal avaldab igal nädalal ühe pikema intervjuu mõne huvitava persooniga või mõnel päevakajalisel teemal. Kui sulle pakub mõni teema huvi ja arvad, et võiksime sellest intervjuu teha, siis anna meile oma mõtetest teada e-posti aadressil press@jalgpall.ee.

Tekst: Alver Kivi