INTERVJUU: Tartu JK Welco fänn Raiko Utsal: me oleme kui perekond

Lõppenud hooajal käis Tartu JK Welco kodumänge vaatamas kokku 1354 inimest, mis teeb keskmiseks pealtvaatajate arvuks 104. Klubi üks suuremaid toetajaid Raiko Utsal rääkis portaalile jalgpall.ee, et suurimad fännid pole koos ainult mängupäeval.

Kes on Welco fänn?
Loodan, et iga Tartu noor, kes on huvitatud jalgpallist ning oma sõprade ja tuttavate toetamisest väljakul. Muidugi on meil veel fänne Tallinnast, Inglismaalt ja mujalt. Meie hulka võivad kuuluda kõik, piiranguid ei ole – on vanemaid inimesi ja alles lapsevankrites mängule tulnud fänne.

Miks on nad just Welco valinud? Mõistlikum oleks äkki mõni Premium liiga klubi, Tartu puhul siis Tammeka?
Kuidas see asi täpselt alguse saab, on raske öelda, sest tegu pole ju mitte ainult sõpradega, keda fännata. Minu jaoks on see perekond ja sõpruskond, kellega koos olla. Sattusin ise Welco fänniks, kuna elasin siis Tamme staadioni lähedal. Sõber Mart Raamat helistas ja kutsus meeskonnale kaasa elama. Väga kaua ei läinudki, kui sain Welco omaks. Olen ka Tammeka mängudel käinud, aga süda kuulub Welcole.

Kui palju teid on?
Selline aktiivsem seltskond on veidi üle saja inimese, aga väga aktiivseid, kes on alati mängupäeval kohal, on poolsada. Need on inimesed, kes ka plakatite ja muu tarviliku valmistamisel ise käed külge panevad. Karikamänguks FC Floraga hakkasime valmistuma juba mitu päeva varem ja teinekord läksid õhtud asjade tegemisega isegi väga pikaks.

Kas selliste fännide saamiseks on vaja klubi initsiatiivi, paari eestvedajat või veel hoopis midagi muud?
Klubi saab asjad muidugi lihtsamakas teha, aga üldiselt piisab paarist või kolmest eestvedajast, laule ja muid asju mõtlevad välja ikkagi liidrid. Klubi korraldab aastas koos fännidega mitmeid üritusi, need on väga emotsionaalsed ning saadakse omavahel paremini tuttavaks ja seda lihtsam on ka mängijaid fännata.

Ka fännid peavad tööd tegema, et seltskond suureneks. Kui aktiiv on olemas, siis hakkab alati inimesi juurde tulema. Konkreetset retsepti on raske öelda, mind kutsuti ja meeldis, olen nüüd ka teisi kutsunud, neile meeldis ja nad jäid. Kui käsi on antud, siis millegipärast ei tahetagi enam ära minna.

Millised on teie ühised rituaalid?
Mängu ajal midagi konkreetset ei ole, üritame olla tribüünil suur punt. Enne mängu korraldame rongkäiku, pärast mängu on võimalik ühiselt pubis kokku saada. Teinekord saame ka pühapäeval kokku, vaatame koos jalgpalli ja ajame oma jutud ära. Mängu vaheajal on meil populaarseks saanud õllemäng.

Teie firmamärk on ilutulestik.
Siin me kaldume pisut Ida-Euroopasse ja näiteks Serbia fännikultuuri poole, kuid ilma vägivallata. Üritame alati ühe korraliku tuleperfomansi välja mõelda, muidugi veel lipud ja plakatid. Oleme panustanud ka aktiivsele laulmisele. Osa teiste klubide fänne laulavad ka, kuid need on liiga monotoonsed ja tekitavad pigem küsimusi. Meil on meeskonnal häälekas laulukoor seljataga.

Mis klubi fännidega olete pidanud maha vingeima duelli?
Karikamängus FC Floraga, aga ka Tallinn C.F. oli tubli seltskonnaga. Welco inimesed tõdesid, et meil olid päris tõsised fännid vastas, aga nad karjusid peamisel ühte loosungit ja püüdsid meile vastu panna. Aga Flora toetajate sooritus oli võimas, midagi sellist pole varem kogenud. On positiivne, kui vastase toetajad teevad ka tribüünidel midagi. Saime isegi ideid, mida tulevikus veel teha.