JALKA | Aiko Orgla õpetus: ära mõtle, lihtsalt tõrju

Järva-Jaanist pärit Aiko Orgla sattus jalgpallitrenni vanema venna kaudu ja ka väravasse läks ta velle käsul: „Mu vend oli ründaja ja ta lihtsalt ütles, et sa oled väravas ja kõik!“

Kui veidi vanemana oli käes aeg minna Tallinnasse ülikooli, jõudis Orgla aastate jooksul esindada Premium liigas nii Kuressaaret, Florat, Viljandi Tulevikku kui Paide Linnameeskonda, kuni ta 2012. aastal kindad varna riputas. Tagantjärele ta seda kahetsenud pole, sest juba siis kiskus süda treeneriameti poole.

„Mul olid väikese poisina suurte mängijate plakatid seinal ja mõtlesin, et nad on toredad vennad, aga ma ei näinud ennast ise suure mängijana,“ meenutas Orgla. Nii juhtuski, et kui 2012. aastal hakkas loo peategelasel mängijana leping Floras lõppema ja muude tippklubide pakkumisi laual polnud, otsustas ta vastu võtta Florast pakutud treeneritöö.

„Tulin juba Tallinnasse kooli sooviga, et õpin treeneriks,“ andis Orgla mõista, et tema kutsumus oligi juhendada, mitte mängida.

Praeguseks on Järva-Jaanist pärit mehel juhendada nii Flora esindusvõistkond kui ka rohevalgete süsteemi kõige vanem noorterühm. Peale selle veel noormeeste U23 ja U21 koondis ning tagavaravariandina käib Orgla vajaduse korral abiks ka naiste A-koondisel ja kõikidel tüdrukute koondistel. Nii naiste kui tütarlaste U19 koondise puurilukkudega teeb ta kuus paar korda ka treeninguid.

Oma tööst rääkides ütles Orgla, et see on mitmekülgsem, kui arvatakse, sest lisaks väravavahi tehnilise poole arendamisele tuleb õpetada sedagi, kuidas väravavaht suudab mängus sees püsida ehk igaks olukorraks valmis olla. Orgla ülesannete hulka kuuluvad veel ka see, kuidas väravavaht suhtleb nii kaitseliini kui teiste mängijatega, mil viisil tuleb puurilukk toime oma vigadega ja kuidas peaks ta tiimi ergutama või vastupidi kaaslastega negatiivse tooniga suhtlema, kui kõik ei suju nii, nagu vaja. Oma hoolealuseid juhendab Orgla enda sõnul enamasti rahulikult, kuid ette võib tulla ka teistsuguseid hetki.

„Võin teatud hetkedel ärrituda, aga siis pole ma mitte kuri, vaid emotsionaalne,“ iseloomustas Orgla ennast. Ta lisas, et stiili poolest on ta treener, kes suhtleb mängijatega väga palju ja pigem suunab, mitte ei õpeta. Mida aga loo peategelane kindlasti oma hoolealustele õpetab, on see, et tõeliselt suured tõrjed tehakse tahte pealt.

„Üks tippväravavahi trumpe on see, kui ta vihkab – tõesti kogu südamest vihkab – seda, kui talle värav lüüakse,“ rääkis Orgla. „See paneb sind nii kõvasti tööle ja sul tekib tunne, et sa lihtsalt pead iga palli kätte saama. Suured tõrjed sünnivadki nii, et väravavaht ei tea sageli pärast öelda, kuidas ta seda tehniliselt tegi, aga peas käis ära plõks – ja see juhtus. Nagu ma alati ütlen: ära mõtle, lihtsalt tõrju!“

Tulevikust rääkides ütles Orgla, et on oma tööga Floras väga rahul. Ta ei sihi tingimata piiri taha ega unista meeste A-koondise väravavahtide treeneri kohast, vaid tema ambitsioonid on seotud oma hoolealustega: et nemad jõuaksid võimalikult kaugele. Kui veel lõpetuseks uurida, kes on Orgla arvates hetkel Eesti parim väravavaht, on tema vastus kiire tulema: Sergei Lepmets.

„Ta on rahulik ja temaga tekib tunne, et taga on alati kõik korras,“ iseloomustas Orgla. „Aga paari aasta pärast usun, et Matvei Igonen võib olla see mees, kes ütleb Lepmetsale „Aitäh!“ ja võtab töö üle. Ning ka Marko Meerits on seal lähedal.“

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee