JALKA | Aleksandra Ševoldajeva: naised mängivad jalgpalli emotsiooni pärast

Palju õnne teise järjestikuse meistritiitli puhul. Kas asjaolu, et mullu tuli klubi ajaloo esimene tiitel, kahandab kuidagi tänavuse väärtust?
Kindlasti ei ole emotsioonid väiksemad, aga on teistsugused. Eelmisel aastal tuli kaua oodatud tiitel pärast pikka ja rasket tööd. Tunne oli tõesti eriline. Nüüd teame, et see polnud juhus, liigume õiges suunas ja meie asjad toimivad endiselt. Ka see pakub väga head emotsiooni.

Kui sa võrdled naiskonda, kelle juhendamise 2016. aastal üle võtsid, praegusega, siis mis on muutunud?
Esimene asi, mis pähe lööb, polegi tegelikult erinevus, vaid hoopis sarnasus, mis andis mulle üldse võimaluse nende inimestega töötada ja neid paremaks muuta. Klubis on kõigil valmisolek teha kõva tööd ja saada paremaks, mis loob eduks aluse. Meil on tekkinud klubis ühtne vaim, et kõik tahavad panustada maksimaalselt. Isegi need, kes pole enam otseselt klubiga seotud ja on siirdunud näiteks välismaale, annavad nõu ja osalevad Eestis olles treeningutel. Meil tõesti on tekkinud üheskoos tunne, et me ei tee lihtsalt jalgpallitrenni, vaid teame, et vajame üksteist selleks, et muutuda paremaks. Ainult koos suudame püüda kõrgeid eesmärke.

Kuidas seda võistkonnavaimu lühidalt kokku võtta?
Humble. Eesti keeles polegi sellele head vastet, aga üldiselt kirjeldaksin seda austuse ja alandlikkusena. Tajume reaalsust – kui oleme head, ei salga seda, aga kui võidame halva mänguga, tunnistame seda endale. Oleme valmis oma vigu aktsepteerima, edasi töötama ja õppima nendelt, kellel on meile midagi anda.

Flora murdis Pärnu naiskonna ääretult pika hegemoonia ja suutis valitsejaks jääda. Milline on sinu mõju selle kõige juures?
Vahel ei täida mõni mängija kokkulepitud ülesandeid ja naiskond kannatab. Esimene ülesanne on koos mängijaga välja selgitada, mis on selle taga. Proovin teha nii, et mängija saaks ka ise sellest aru. Trennid on meil kolm-neli korda nädalas, kuid pean mängijatega ka individuaalseid vestluseid, et mõnes teemas selgusele jõuda.

Ehk siis pead olema psühholoogi rollis?
Ilma selleta ei saa. Mul on olnud arenguvestluseid, kus me mõne tüdrukuga vestleme mitu tundi, aga kordagi ei puuduta otseselt jalgpalli. Teemadeks on sageli üldiste elu eesmärkide püstitamine, mis tänapäeva maailmas muutub üha hägusemaks. Infotung on nii meeletu, et inimesel on väga lihtne teha kõike korraga, aga lõpuni justkui mitte midagi. Kõike püütakse teha seepärast, et on kartus millestki ilma jääda.

Vahel tuleb ette, et mõne mängija kvaliteet hakkab langema, kuid seejuures võiksid treenerid võistkondlikud ambitsioonid unustada ja selgitada välja, milles on asi. Hukkamõistmise asemel peaksime selgitama välja variandid, kuidas probleem lahendada. Liiga palju survet ei saa peale panna, sest Eestis mängiva naise ja tüdruku elus on lisaks jalgpallile palju muid katsumusi. Meie naised ei ole veel professionaalid ja nad mängivad jalgpalli, sest nad armastavad seda mängu ja tahavad saada paremaks. Suur osa treeneritööst on toetada mängijaid inimeseks kujunemisel, et nad saaksid realiseerida oma potentsiaali ja maksimaalselt nautida jalgpalli. 

Katrin Loo on 20 mänguga kõmmutanud 36 väravat. Kui nüüd hästi hüpoteetiliselt rääkida, need väravad maha lahutada, oleksite sama „vähe“ löönud kui Pärnu. Kas sa sooviksid peale Loo veel kedagi sellest hooajast välja tuua?
Selle hooaja alguses oli tunne, et naiskond on väga hästi komplekteeritud, ent siis said meie kaks ründavat keskpoolikut vigastada ja olid sisuliselt terve hooaja väljas. Seega pidi Katrin Loo vajadusel täitma ründes peaaegu kõiki positsioone: keskründaja, ründav poolkaitsja, ääreründaja. Kindlasti oli ta asendamatu. Ent teiste vigastustega seoses kerkis sel hooajal tugevalt esile Getter Saar, kes sai ennast tõesti korralikult käima. Lisaks andis ründefaasis väga palju juurde Mari-Liis Lillemäe, kes nii alustas kui ka lõpetas rünnakuid.

Kui nüüd sina ja arenenud Flora kõrvale jätta, kas Pärnu on sinu hinnangul nõrgenenud? Kaks aastat tagasi lahkus ju peatreeneri kohalt legendaarne Jüri Saar.
Jüri Saare panus jalgpalli on olnud läbi aastate hindamatu. Ta lõi võistkonna, mis võitis aastaid ja aastaid. Samas on mul tunne, et Pärnu puhul on ka teisi tegureid, mis on neid mõjutanud. Klubid funktsioneerivad nii, et mängijad tulevad kas oma kasvandikest, sisse ostetuna või mõlemat moodi. Mingil hetkel oli Pärnul hea tasakaal, kuid praegu tundub mulle, et see on paigast ära, ja seeläbi on langenud ka kvaliteet. 

Flora tegi ühes mõttes veel ajalugu, kui sai Meistrite liiga alagrupiturniiril esimese võidu. Ka edasipääs polnud tegelikult kaugel. Kas järgmisel hooajal parandate vead?
Täitsa võimalik, aga palju sõltub ka vastastest, kelle loosiga saame. Sel aastal sattusime suhteliselt heasse alagruppi (Kasahstani klubi WFC BIIK-Kazygurt, Soome klubi PK-35 Vantaa ja Fääri saarte klubi EBS/Skala – toim.) ja kogu protsess oli meie jaoks põnev. Kõige huvitavam oli, et kogemus näitas meile kõigile, et suudame mängida ka rahvusvahelisel tasemel täiesti soliidselt. Me ei pea liiga palju mõtlema sellele, kas vastas on välisklubi või näiteks PJK ja Saku Sporting – kui endale püstitatud ülesandeid täidame, võime olenemata vastase tugevusest kõigiga mängida. Küll aga on sellel tasemel vähem eksimisruumi. Uuel hooajal on täiesti võimalik, et teeme parema tulemuse – kas siis mängupildi või punktidena.

Suvel peetud naiste-MM sai väga suure tähelepanu osaliseks, ent praeguseks on huvi naistejalgpalli vastu jälle veidi vaibunud. Kas oled naistejalgpalli arenguga tervikuna rahul?
MMid ja EMid on nagu sünnipäevapeod, kus oled ekstaasis. Aga pidevalt ei saa ekstaasis olla ja kogu aeg ei jaksa ka torti süüa. Olen väga rahul, et vahepeal nähtamatu olnud naistejalgpalli tase ja seeläbi ka atraktiivsus paraneb. Näiteks oktoobri alguses Middlesbrough’ staadionil peetud sõpruskohtumine Inglismaa ja Brasiilia vahel oli peaaegu välja müüdud. Ka suuremate liigade pealtvaatajanumbrid suurenevad märkimisväärselt. Need muutused ei toimu aastate, vaid aastakümnetega, ning arvan, et on vaid aja küsimus, millal naistejalgpall on peaaegu sama suur kui meeste oma.

Palju on räägitud, et naistejalgpall on ausam: vähem simuleerimist, vähem toorutsemist. Miks see nii on?
Naised mängivad jalgpalli sellepärast, et neile meeldib jalgpall ja nad saavad sellest hea emotsiooni. Kui mängu tuleb palju raha nagu meestejalgpallis, kasvavad ka egod ja see võib muuta ala väärtused hoopis materiaalseks ja spordist millekski suuremaks, mis tekitab probleeme. Tihti tekib individuaalne tõestamisvajadus. Naistejalgpallis ei olda sellega harjutud ja sellisele käitumisele ei leita aega. Kindlasti mängib oma osa ka see, et meestel on võistlusmomendi tähtsus loomu poolest veidi suurem.

Kui sa televiisorist jalgpalli vaatad, kas vaatad rohkem meeste- või naistejalgpalli?
Naistejalgpalli jälgin ikka, kui midagi kättesaadav on, aga taktikaliste nüansside poolelt vaatan kindlasti rohkem meestevutti, kuna minu eelteadmised eri treenerite nägemustest on lihtsalt oluliselt suuremad ja seega on huvitav jälgida, kuidas üksteist üle trumbatakse.

Kuigi hooaeg veel käib, võib nüüd, mil tiitlivõit käes, ka puhkusele mõelda. Kuidas sa üldse lõõgastud?
Tõesti tuleb vahel jalgpallist piir ette. Siis meeldib mulle lihtsalt magada või looduses jalutada. Veel meeldib teha asju, mis teevad ajule restardi, näiteks lugeda raamatuid või vaadata põnevaid dokumentaale. Aga pahatihti on nii, et isegi kui tegeled jalgpalliväliste asjadega, tekivad ikka mingid seosed. Seega peab märkmik alati käepärast olema, et ideed kohe üles kirjutada. Üldiselt on see hea märk: kui jalgpall tuleb taas mõtteisse. See tähendab, et olen korralikult puhanud.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Oliver Lomp
Foto: Liisi Troska/Jalgpall.ee