JALKA | Boriss Dugan: Ajax abiellub viie aasta pärast

Lasnamäe Ajax on 25aastane. Kas see on sinu elutöö?
Tuleb nõustuda. Jalgpall on mul alati esikohal olnud. Tulin Eestisse 1977. aastal, hakkasin Tallinna Dvigatelis mängima. Ma ei läinud tagasi Taga-Karpaatiasse, kust paljud minu tuttavad eakaaslased saadeti Afganistani sõtta ja said surma. Jalgpall päästis mu sõjaväest ja ma jäin ellu.

Juba varakult tahtsin saada treeneriks ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Muuseas – kui olin 5. klassis, valiti mind Užgorodis kergejõustiku treeninggruppi ja meid hakati ette valmistama 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Minu eriala olid kaugus- ja kolmikhüpe ning sprint. No mismoodi ma oleks seal Moskva olümpial kolmikhüppes võistelnud, kui Jaak Uudmäe oli isiklikult kohal ja võitis kulla! (naerame – toim.). 1975. aastal formeeriti see klass ümber. Mina pühendusin täielikult jalgpallile. 

Sa oled 30 aastat töötanud kehalise kasvatuse õpetajana. Kes sa oled – treener või pedagoog?
Olen pedagoog ja eelkõige tugev praktikuna. Meil on Eestis vähe pedagooge-treenereid. Iga endine profipallur ei saagi olla pedagoog. See on raske, sest neil pole armastust laste vastu. Nad on karmid, profid, kel on silme ees tulemus. Aga lastega on vaja kannatust ja armastust. Paljud saavad sellest ise aru ja ütlevad, et mul on kodus oma lastegagi tegemist, aga suurema karjaga ei saaks üldse hakkama.

Kust sinul see armastus laste vastu?
Mul endal jäi puudu vanemlikust hoolest. Mind kasvatas vanaema. Hiljem kasvasin internaatkoolis. See andis impulsi anda omalt poolt lastele edasi seda, millest ma ise ilma jäin. Mulle meeldib väga lastega tegeleda. Kõige raskem on töö nelja- kuni seitsmeaastastega. 

Kui palju on sul olnud õpilasi pedagoogi ja treenerina?
Kes neid jaksab üles lugeda! Neid on kümneid tuhanded, mind tunneb terve Tallinn. Mitte sellepärast, et olen jalgpallitreener, vaid eelkõige sellepärast, et olen Tallinna Lasnamäe mehaanikakoolis pikka aega olnud kehalise kasvatuse õpetaja.

Mis on sulle tähtsam: kasvatada tippjalgpallureid või korralikke inimesi?
Seda ja teist. Iga treener tahab talenti leida, seda enam, et olen olnud ise profijalgpallur. 1978. aastal mängisin Adleris Eesti NSV koondise eest. Aga kõige tähtsam on ikka kasvatada korralikke inimesi. Meil siin Ajaxis pole koristajat. Teeme kõik ise, koristame enda järelt ise. See on vajalik, et lapsed saaksid töökogemuse ja vastutustunde. See on isiksuse kasvatamine. Näiteks minu poeg, kes mängis samuti Ajaxis jalgpalli, on praegu neurokirurg.

Kui kaugele su õpilased on jalgpallis jõudnud?
Igor Morozov, Nikita Andrejev, Aleks Mones, Deniss Jõgiste, Roman Nesterovski on tuntud nimed. Kostja Vassiljev ja Dima Kruglov olid minu juures pool aastat. Nikita Baranov oli mu käe all siis, kui õppis mehaanikakoolis. On olnud tublisid tüdrukuid nagu Vlada Kubassova ja Ariina Mürkhain.

Ühiskonnas on ülal debatt kooliharidusest. Üks osa haridusinimesi väidab, et venekeelne kool jätab selle lõpetajad halvemasse olukorda: noortel pole neid võimalusi mis eestikeelse kooli lõpetajatel. Mis sina asjast arvad?
Tänapäeval pole me integratsiooniks valmis. Muutusi on vaja alustada altpoolt, lasteaiast. Isegi Läti venekeelsed noored jalgpallurid tulevad siia ja räägivad läti keeles! Kui ma oma uuelt klassilt küsin, kes ei oska eesti keelt, selgub, et tervelt 90–95%! Mina ise õpin eesti keelt, kuulan raadiost eestikeelseid saateid. Mu isa on slovakk, olen pärit Taga-Karpaatiast, võin ka ungari keeles rääkida. Ja kui ma seda teen, siis ei saa lapsed isegi aru, mis keeles ma räägin. Küsin neilt alati: miks te, lapsed, ei oska eesti keelt?

Arvan, et 20–30 aasta pärast on keeleprobleem Eestis lahenenud. Jalgpallurid on tublid, nemad oskavad. Aivar Pohlak näitas jalgpalli abil, mis on integratsioon.

Kui kool läheks üle eesti keelele, siis sa ju kaotaks oma töö?
Mina olen praktik! (Dugan kargab keset venekeelset intervjuud püsti ja hakkab mulle eestikeelseid lauseid pildudes näidistundi andma – toim.). Eestikeelse sõnavaraga saan ma hakkama. Pole probleemi!

Kümme aastat tagasi Jalkale antud intervjuus oli jutuks Ajaxi sisehall. Miks seda ikka pole?
Viimati küsis Tallinna volikogu esimees Mihhail Kõlvart minult: mida sa tahad? Vastasin, et kaht asja: sisehalli ja bussipeatust. Tribüün publikule on ka oluline, aga saame ka ilma hakkama. Kõlvart ütles, et raha pole probleem – see oli mulle uudis! Aga probleem on selles, et maa, kuhu sisehalli püstitada, on riigi oma. Kõlvart lubas asjaga tegeleda.

Ma kavatsen presidendile ka kirjutada: kui Lasnamäel pole jalgpallihalli, on siin rohkem huligaane. Ma teen selle kirja veel valmis! Ajaxi jalgpallikompleks on kõigile avatud. Siia võib alati tulla mängima. Ka teise klubi noored võivad tulla ja ausõna – ma ei hakka neid oma klubisse meelitama.

Kas sa saad poliitikuid selle sisehalli asjus usaldada?
(Ohkab sügavalt – toim.). Meil on teine probleem ka – mehaanikakoolis tehti euroremont ja enam ei lubata seal jalgpalli mängida. Seal on nüüd võimlejad ja teised sportmängud. Kas on vaja euroremonti, kui jalgpall ära keelatakse? Peab ju ehitama halli! Seni olen väga palju ise maksnud. 2020. aastal on Eestis U17 finaalturniir. Meie kompleks saab ilmselt ühe väliskoondise baasiks. Ehk saame siis siia natuke midagi juurde teha.

Ajax mängib esiliiga B-s. Millised on klubi ambitsioonid?
Tahame elus hoida kaht profivõistkonda: meeskonna ja naiskonna. Klubil on vaja esindusmeeskonda. Noortel peab olema koht, kuhu pürgida. Me ei saa enam mängijaid müüa, sest me pole meistriliigas. Aga sinna tagasi tahame. Pole tähtis, mitmendad seal oleme, aga me peame seal olema. Me oleme ainus klubi Eestis, kel on välja ehitatud püramiid alates noorte vanuseklassidest ja naistejalgpallist kuni veteranideni välja. Kusjuures veteranid on Eesti meistrid. Floral on ka korralik püramiid.

Sa oled klubi hing. Kas Ajax kaob, kui sina ükskord loobud?
Olen selle peale mõelnud. Mis see 25 siis ära ei ole! Inglismaal on nii vanad klubid, loodud juba 19. sajandil ... See on imetlusväärne. Mul on palju õpilasi ja meie klubi jääb alatiseks. Flora, Levadia, Kalju ja Trans on elus püsinud tänu rahakatele toetajatele. Aga Ajax on elus püsinud ilma rahata. Miks me siis kaduma peaksime? 25 aastat tähendab täisiga. 30aastaselt peab abielluma. 35aastaselt peab kõik eluks vajalik olemas olema.

Kas abielluma peab rikka pruudiga?
Jah, muidugi. Andke mulle miljon ja ma mängin meie suurte klubidega kui võrdne võrdsega! Ajax on hea partii, sest maa, kus on meie kompleks, kuulub meile. Seda maad on tahetud osta. Ma pole müünud, sest see jalgpallikompleks siin on nagu päike, nagu õhk. Kui ei tule sõda, on siin alati jalgpalliväljak.

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Lembit Peegel

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas